"What a wonderful life"

Mõtlesin, et enne ma siia oma nina ei pista kui juba Austraalias olen, aga täna tuli tunne peale ja ma lihtsalt pean. Kiirelt ja selgelt.

Tallinnas oli super aeg koos mu Priidu ja Karl Kaval Klausiga. Muidugi lootsin näha ka kõiki teisi ja ootasin kõnesid, info ju levis minust Tallinnas juba enne kui olin sinna jõudnud. Tagantjärgi kuulsin, et Eliisil oli neljapäeva õhtu väga üksik olnud ja ma tean, olen loll, et ei taibanud ise helistada, aga järgmine kord enam nii ei tee! Just selle tüdruku kommentaar "ära mine ära" mu fb transpordiotsingul tagasi koju tegi südame soojaks ja ma tahan kindlasti tagasi tulla!

Meie perekond Asid jõudsid ka türgist tagasi ja plaanisime täna sellekspuhuks korralikku pidu. Ootasin väga õhtut, tegelikult mis ma räägin, ma ootasin üldse tänast päeva, nüüd oleks vist õigem öelda eilset kuid siiski. Nägin oma armast Grillburgerist Katat, kes üle pika aja Chillinis abikäsi pakkus. Käisin ka Priidu ja tema emaga Tsoorus Kristjani sünnipäeval ja kui aus olla ei oodanud ma sellest käigust midagi erilist aga pean tunnistama, et eksisin. Esiteks nägin Helenit ja meil oli tore juttu ajada ja kooliaegu meenutada ja kõige rohkem meeldis mulle olla koos nö maalt pärit noortega. Nad on nii vabad, jutukad ja sõbralikud. Mulle nii meeldis kuidas nad tegid omi põllukündmisenalju, rääkisid lapsepõlvelollustest ja kuidas me kõik koos lihtsalt naersime kui taksikoer rõõmust  pissile hakkas. Vaatamata sellele, et meil nii lõbus oli, kibelesin ikkagi linna - mu head ja paremad siiski juba ootasid. Nii kui jõudsime Mariana maja ette jooksis Tauri ja kallistas nii kõvasti! Siis tuli Maana oma türgisoojusega. Ja kui armas käepäel mul nüüd on! Kaitseb mind kurja eest ja toob mulle õnne. Uskuda või mitte, aga see toimib ja toimis juba siis kui see mul veel käe pealgi polnud.

Kaua me Aside pool olla ei saanudki, kell lihtsalt lendas juttu puhudes nii kiiresti ja club Balance 16+ dnb pidu ootas meid. Mina, Jürgen ja Tauri lausa jooksime kohale. Klubi oli NIIIIII METSIKULT TUTTAVAID TÄIS. Keda kõiki ma ära ei näinud ja igalt uuelt näolt korjasin rõõmu endale juurde. Ma võin julgelt öelda, et parim pidu Võrus parimas seltskonnas! Ja isegi musi tantsis, ta ei tantsi muidu kunagi ja täna ta pidas vastu uskumatu 4 tundi. See oli wow, ausalt.

Ühest asjast ma ei tea kas hakkan üldse kunagi aru saama. Drum´n´Bass eks, see on nauding, pööraseks minek, silmade sulgemine ja laskmine muusikal end lennutada kas või sõna otseses tähenduses aga mille pärast tulevad sellisele peole enamus tüdrukuid kleitides, mida pidevalt peab üles sikutama kui end liigutada julged ja kontsakingades??????? Eriti kahju on mul veel neist, kes kogu selle melu sees lihtsalt omas ilusates kleitides diivanil istuvad. Miks? Tantsige! See on enda vabaks laskmise hetk. Oi kui hea oli mul oma tennistes.

Aitäh aitäh! 

Viimastel päevadel on tõesti tunne, et ma jälle elan, mul on tore, mul on inimesi ja ma ütlen südamest what a wonderful life ja ma soovin, et see ei lõpeks kunagi.

"Welcome to Rack No 2560"

Astusin Triumph'i uksest sisse haarates samal ajal taskust kõrvatroppe, märkasin, et üks oli nööri küljest ära kukkunud. Korraks mõtlesin, et viskan need siis minema kuid õnneks tuli pähe täiesti lollakas mõte, mille peale oleksin pidanud kohe tulema - tõmbasin teise kõrvatropi ka nööri küljest ära ja olin õnnelik, et ei pidanud minema Teamleader'i käest uusi küsima. Vedas, sest mulle väga ei meeldi ta silma all olla ja veel vähem meeldib mulle küsida uusi kindaid ja kõrvakaid.

Täna oli tehases kuidagi väga uus lõhn. Pehme ja hea. Liikusin oma kapi juurde ja meel oli kuidagi ärevil, rõõmus ja samas kurb ka. Kuulasin müra, muusikat ja tööliste juttu läbisegi, määrisin käsi kreemiga ja läksin oma stationisse, kus mu õpipoiss Ed juba tublisti asju valmis pani.

Tere nädala olen ma põhimõtteliselt passinud ja vaadanud, et Ed vigasid ei teeks ja selle kõrvalt Brownie't aidanud. Tegelikult polnud minu olemasolu seal täna enam üldse vajalikki, kuid tahtsin nende kahega veel kord naerda, lollitada ja teisi narrida. Kõike sain ja sain veel rohkemgi kui oskasin oodata. Kõhu- ja põselihased andsid end korralikult tunda. Natukene kahju on, et ma ei saa meie naljadest siin kirjutada, sest te lihtsalt ei saaks aru mis värk toimub, aga küll mul on nüüd maa ja ilm aega jutustada neist seikadest silmast silma.

Stationite juures pole tegelikult lubatud kasutada telefone, kuid kuna Brownie'l on permission haige sugulase tõttu, siis oli vaja võimalust kasutada ja moosida ta ära nii, et saaksin oma töökohast pildi teha. Viimase pausi ajal kui kell käis liikusime massiga kaasa puhkeala juurde, kui enamus olid meist mööda kõndinud, hiilisime tagasi ja tegime kiirelt paar klõpsu. Olime nagu kaks marakratti pätti tegemas, väike plika vanamehel järgi kavalad näod peas : D seega on mul nüüd väike mälestus pildina ja samas saate ka mingigi ettekujutuse. Siin ma siis oma mootoritega möllasin.

Kui aus olla, siis mulle pole vist veel kohale jõudnud, et esmaspäeval keegi mind seal enam ei oota. Kindlasti on harjumatu, aga nagu Christian ütles, siis meil on facebook'id, msn'id ja webcam'id niiet kui vähegi peaks lobisemise tuju tulema on meil võimalused jätkuvalt olemas. Eks näha ole mis saab. Michael sisendas mulle mitu nädalat, et liikuda tuleb unistuste poole ja seda ma proovin teha ka, aga nagu ütlesin talle vastu, siis keegi ei garanteeri, et ma septembrist jälle nendega koos olen : D

Brownie kiiruga enne kella:" Have a safe flight and if we don't see anymore, then have a nice life." Ed:" C'mon Brownie?!" ja ise naerab, et kuidas Brownie nii öelda sai. Vastuseks kuulsime vaid:" Whaat?? It's Friday, i'll have to go home." Ja siis kõik jälle naersime. Jään küll nende huumorist puudust tundma. Peagi käis kell ja kõik tormasid. Jah, saigi minu viimane tööpäev läbi.

Bye bye my Rack No 2560

"Kirjuta tühjaks oma pea"

Hullud ei pidanudki tegelikult hullud olema. Nad olla vägagi normaalsed inimesed ja näevad ning teavad palju rohkem kui need, kes meie igapäeva mõistes normaalsed on. Kõiksugu ravimid, mida neile manustatakse, piiratud territoorium, pehmed ruumid, käte seljataha kinni sidumine, teadmine, et keegi sind ei usu ja pidev üksindus löövad nende maailma nii sassi, nii sassi.

11 päeva tugevat tuult, mis lennutab prügikaste ja murrab puudelt oksi. 11 päeva tume-tume halle pilvi,vihma ja külma. 11 päeva 2mx3m valgete seintega tuba, mida üks orhidee ja seinale kleebitud pildid natukene koduseks muudavad. Unistuste puhkus! Ja see peab siis olema suvi? Ausalt oleks nagu hullumajas, kus tablettide näol söödetakse sisse energiapuudust, koduigatsust, totaalset laiskust ja vaikust. Selline vastik rahulolematus on sees ning maailm on nii sassis, nii sassis.

Igav pidi olema ainult igavatel isiksustel. Ega ma ei ütlegi, et me siin täitsa surma äärel oleme. Mängime ikka korralikult lolli aga kaua seda ka teha jõuab. Korraks on lahe ja siis tahaks juba midagi uut ja uut kuid võimalused on toas piiratud ja miski nagu väga ei motiveeri ka. Tahaks, et keegi minu eest välja mõtleks ja mind lihtsalt kaasa tiriks. On kõrini, et ise peab kõike tegema, korraldama, alustama, otsima ja kui olengi hea, tubli, armas olnud, ei saa vastu mitte mingisuguseid emotsioone, tähelepanu. Kõik on kuidagi nii tuimaks ja laisaks jäänud aga samas sisemiselt tunneme kõik millestki heast puudust. Palun, jagage emotsioone. Nähke vaeva, inimesi enda ümber ja nende vajadusi. Nii kerge ja väike asi ju ja annab oi kui palju.

Naljakaks vahepalaks elutarkusi Priidult, kes tegi just oma 20 eluaasta suurima avastuse:" tegelikult on poisid samasugused nagu tüdrukud. Poisid tahavad ju ka igasuguseid asju, mis on näiteks trennitegemisega seotud. Tüdrukud käivad poes, ja vaatavad, et ääää tahaks seda seepi, või ää hoopis toda seepi. Teevad oma ostud ära ning lõpuks on sada naela läinud. Poisid hakkavad ostma ja lõpuks on neil ka sada naela raisatud. Tüdrukud tahavad lihtsalt ilusad olla, aga poisid suured olla. Erinevad huvid aga muidu samasugused." Ja ise on siin nüüd nii uhke : D

Kui ma nüüd vana teemaga jätkan, siis mõned nädalad tagasi kui Võrus käisime kahjuks või õnneks märkasin, et inimesed ei ole enam üldse samad. Muidugi mitte kõik, aga paljud. Suured mured, suhtlemine on jäänud kinniseks, mõeldakse ja kaalutakse ennem kui tehakse, üldse ei riskita, ei lollitata, ei olda enam vabad. Tõsidus on vallutanud kõiki. See on nii kurb. Ma ei taha uskuda, et ma olen valede inimestega koos või mul on puudus neist, kellega tõesti saaks midagi tehtud,

aga kui ma hakkan mõtlema, et kui tahaksin korda saata midagi hullu, palju oleks neid kes minuga kaasa tuleksid? Julgen praegu öelda, et neid oleks kaks, healjuhul kolm. Miks? Kus me kõik jäänud oleme? Liiga vara on veel hakata kodu punuma ja lapsi saama. Inimene elab vähemalt seitsmekümne aastaseks ja kui me nüüd, kahekümneselt avastame ära kõik koduloomise ja lapsesaamise rõõmud, siis mida me ülejäänud 50 aastat teeme? Sureme varem ära?  Aega ju on, praegu tuleks võtta nii PALJU ja KÕIGEST!  

Tööl avastasin, et inimesed elavad tõesti unistustes ainuke jama on see, et unistatakse valesti. Või mitte valesti, aga kergekäeliselt. Unistada tuleks detailselt ja konkreetselt, sest kuidas unistus muidu teab, kuna ta tulema peaks ja mis kujul? Võibolla pole see just kõige parem näide, aga siin oleku ajal olen ma koguaeg unistanud saunast. Mis asi on saun? Soe ruum, mis võtab higile eks. Päike külastas vahelduseks Inglismaad ja kohast, kus töötan, sai tõeline saun. Kujutage ette suurt metallkarpi, kus üle tuhande inimese töötab koos, õhk ei liigu ja higi voolab isegi istudes ning päike kütab kümme tundi. Saun mis saun. Ma ei mäleta, mis pani mind unistuste detaile märkama, aga peale seda kui muutsin oma sauna soovid ümber, sain ma tõelise sauna ka. Ütle siis, et see ei toimi.

Kuidagi väga palju on igasugused mõtteid ja ideid kogunenud, mida tahaks nüüd juba nädala pärast Eesti jõudes teha. Jaanipäev on ka siis kohe kohe ja nii väga tahaks oma inimestega olla. Teha kohe väga suur lõke, grillida palju head liha, juua õllet ja eriti tore oleks kui koduõllet, laulda nii, et keegi kitarriga tausta tinistab, mängida jaanimänge, pesta nägu jaanihommikuse kastega, käia hommikul ujumas ja mida kõike veel. Eelmise aasta jaanid ei sisaldanud midagi sellist nagu eespool mainisin, see kord enam nii ei taha.

NÄDAL VEEL. Varsti näeme : )

esimesed märgid hullumisest

„ The happiest people don’t have the best of everything,

 they just make the best of everything“

Viimasel ajal on peast palju mõtteid läbi käinud. Üks suur otsustamiste aeg on kätte jõudnud ja millegi pärast olen väga mõjutatav lause „Kui ma homme ära sureks, kas ma siis ei teeks seda? Muidugi teeks!“ poolt. Mõnus lause on. Paneb mind elu värvikamalt elama ja siiani tehtud otsuseid ma ei kahetse. Kõik on super aga suurema kaalulised on veel ees.

Tööl tunnen end juba kui kala vees. Hea on mõelda, et ma ehitan kellegi unistusi. Mootorid valmivad ilma vigadeta ja aeg lendab kiiresti. Isegi hommikuti pole enam nii väga väsinud  ja sealsete inimestega saan kodusemalt läbi. Teeme nalja, räägime rohkem.  Suhted Teamleader’iga on ka paranenud, ta juba üks mu parematest semudest   ning üks vend, keda ma alguses silma otsas ka ei sallinud, kuna ta prääksus rääkides nagu part, siis nüüd on ta päis okei.  Ja minu nö Inglismaa vanaisa Brownie, on üleprahimees. Käime iga esmaspäev tema ja ta naisega pubis pläkutamas. Inglased on suure suu ja ränga huumoriga. Lahedaid inimesi lendab üldse ustest ja akendest sisse.

Eelmine nädalavahetus oli üks sellistest, mille võin südamest liigitada kvaliteetaja alla. Reedel  läksime Taneli poole. Sinna on alati hea minna. Tanelil on hästi mõnus tuba, nüüdseks küll juba oli, aga see selleks. Pisike katusealune pesa  väikese akna ja hubase valgusega kus igasugu kunstiga seotud asjad laiali vedelevad, mängib ülitsill muusika ja muidugi enamus ajast seguneb muusikaga uudishimu tekitav tattoomasina põrin. Nii seegi kord – muusika, inimesed, nali, naer, sikerdused naha peale, naha alla, riietele. Emotsioonid!  Kusagilt sahtli põhjast avastati UV-markerid ja kuna Tanelil on toas UV-lamp ka siis miks mitte natukene mängida. Raido ning Tanel joonistasid mulle näole igasuguseid lahedaid mustreid ja sikerdisi. Tavatuled surnuks ja wow, nagu uues maailmas uus inimene. Lõpuks polnud meie 6-liikmelisest seltskonnast keegi sikerdamta. Istusime ringis, tegime piipu, sõime tortillasid ja sidruni-juustukooki,  tuba lambist sinakas-lillat tossu täis, kõigil helendavalt ulmelised näod peas ja lõputud ideed maailmasjade kohta.  Lõpuks kui tuled jälle põlema pandi vaatasime üksteisele kui võõrasele otsa. Olime uute nägudega juba niivõrd harjunud.

Laupäeval oli Pritsiku sünnipäev. Käisin ka omamoodi kohal.  Nii hea oli kuulda oma inimeste häält, näha kui ilusaks nad kõik läinud on.  Nii hea!  Ma veel tulen ja pigistan kõiki teid pooleks.

Pole veel kindel mis toob see nädalavahetus, aga seda ma tean, et nalja saab, sest Holland ei hellita ja meie ei hellita Hollandit. 

***

Ja nüüd peale Hollandit, ma usun, et minu maailm enam endine pole. Mis asi on üldse maailm? Sõnu enam kasutada ei saa.

"Mul kotis on"

Kiire on, nii kiire, et vahepeal läheb hingamine ka meelest ka. Üldiselt selline kiire minek mulle ei meeldi, sest mitte kui millegi muu jaoks ei jää enam aega va. töö ja uni, kuid siiski on ka häid külgi - nädalad jooksevad üksteise järel nüüd nii märkamatult, et aasta algusest saadik oodatud väike nädalavahetus Londonis jõudis kätte ennem kui arugi sain ja muidugi, palju mul on, viis päeva veel? Ja siis olen ma täpselt nii vana kui vanaks ma kolmeteistkümneselt kunagi saada ei tahtnud. Vuh. Ilmselgelt ikka veel ei taha.

Enne kui ma Londonist rääkima hakkan siis üleüle-eelmisel nädalavahetusel Miltonis käies saime Priiduga huvitava üllatuse osaliseks. Mõtlesime minna rumeeniakatele külla, et pisut juttu ajada ja kuulda muljeid nende puhkusest. Ostsime natuke nänni kaasa ja minek. Maja juures vaatame silmad suured peas, et mis tuumakatastroof sealt üle on käinud. Lihtsalt terve maja esine + kõnnitee oli mööblit täis. Korralikku ja lõhutud. Oli keegi rikkaks saanud ja ostnud uue sisustuse? Küsimus jäi õhku. Koputasime uksele ja sealt Gabriel tuli kallistuste ja musidega. Läksime sisse ja maja oli kuidagi nii vaikne ja puhas ainult, et hoovi peal oli kümnetes prügikottides riideid. Uurisime, et mis värk on ja MIDAMIDA! Need samad gorillad, närvihaiged ja golfid oli landlord välja visanud kuna nad ei jõudnud enam üüri maksta. Vot sulle nalja, eks kõik tuleb varem või hiljem ringiga tagasi, olge veel suured isased ja paugutage uksi ja lehvitage rusikaid.

Nüüd London. Aasta algusest saadik planeerisime kuidas emmed, issid, õed meile siia külla saaks.Palju tahad, vähe saad eks niisiis jäi selline suur saak ära. Saime enda hoolealla kolmeks päevaks kolm präänikut - Ketter, Anne ja Kristjan. Priit läks lõunaajal neile Londonisse vastu ning mina pidin muidugi kolmeni tööl olema, mis polnud üldse lõbus.

Selline ärevus oli sees, et pidin lolliks minema. Lõpuks kui tööpäev läbi oli, viis Igor mind koju ja andis mulle mõnedkümned minutid pesemise ja kordategemise jaoks ning rongile. Veider on see, et kiirrong tundus ka too hetk nii venivat rööbaste peal. Lõpuks olin suurte südametuksetega Victoria stationis, kus ülejäänud tegelased mind ootama pidid aga nagu välja tuli siis nende motelli otsing venis ikka väga palju pikemaks ja pidin neid sinna nö ootama jääma nende sõnul umbes tunniks. Hea on, et ma tean mis tähendab kedagi oodata ja eriti sellises linnas nagu London. Muidugi ei jäänud ma sinna passima vaid panin oma paha tuju kapuutsi alla, klapid kõrva ning läksin Piccadillile. Miski nagu kutsus mind sinna. Kohale jõudes alustas just üks tantsugrupp tänalval tantsimist. Istusin maha ning jäin teiste huvilistega vaatama. Järsku kuulen enda lähedalt kusagilt :"Appi kui lahe!" Tükk aega otsisin kõrvadega kust see lause tulla võis. Lõpuks leidsin ja omakorda leidsin kolm eestlast, kellega mõned tunnid koos mõnusalt aega veetsime. Meiega üritas kampa lüüa ka üks piisavalt promillides mustnahaline, kelle nime ma küll ei mäleta aga hästi mäletan ma seda, et ta oli just joonud elus esimest korda viina, et ta rahakoti vahel oli 12 kondoomi, mida ta lootis tolle samuse õhtu jooksul ära kasutada mis siis, et tal tüdruk Iirimaal ootas ja muidugi millest ta ei saanud üle ega ümber YOU HAVE TO KNOW THAT WE ARE ALL FROM AFRICA. Ja siis hakkas tulema kuidas Aadam ja Eva ehk meie kõigi ema ja isa on tegelikult pärit Aafrikast, et kuidas me peame seda uskuma ja teist uskuma ja blabla. Tahad uskuda, usu, aga usu omaette. Sellise asjaga kellelegi sunniviisiliselt peale käimine pole normaalne. See oli nii ulme, mis selle poisiga seal veel toimus, et ma ei oska seda kuidagi siia kirjagi panna, tahad lisa, küsi kunagi, ma parem räägiks sellest. Sebisime poisile uued tüdrukud ning liikusime eestlastega ühte väga mõnusasse pubisse. Ühte võin ma öelda, et kui kunagi peaks kellelgi süda murtud olema, hing haige või mis iganes, tulge vaid siia ja tagasi minnes te ei mäleta ühtegi halba asja, juhul kui siin midagi halba korda ei saada : D

Kell oli juba päris hilja kui sain lõpuks kõne Priidult, et nad on ka Piccadillile jõudnud. Hea oli, et ma rongijaama tunnikeseks ootama ei jäänud : D oleksin seal mõnusad 3,5 tundi veetnud oodates aga selleks ajaks mil nad ülesse leidsin suure rahvamassi seest oli mul tuju taar super ja võtsin nad kõik kalliga vastu. Nii mõnus oli koduseid näha! Kuna aeg oli päris hiline siis paljut me reede õhtul teha ei jõudnudki. Käisime jõe ääres jalutamas, näitasime präänikutele vaatamisväärsusi, käisime söömas, tegime pilte viskasime üksikule tänavamuusikule sente, kes lasi meil seejärel oma plaadilt soovilugu valida. Mõnus õhtuke oli aga kahjuks väsimus tatsus peale keskööd nii mitmelgi laugudel seega läksime ära motelli, et hommikuks ilusti välja puhata end. Anne ja Kristjan magasid kohe kui voodit nägid ja omaette tsirkus hakkas pihta siis kui Kristjan otsustas norksama hakata. Magama vajusime lõpuks kõik ilusasti ja hommikul ärkasime endalegi üllatuseks varem kui plaanitud. Ilm oli rohkem kui võrratu, mis siis, et tegelikult ilmateade lubas vihma.

Laupäev oligi enamjaolt pühendatud shopingule. Eks kõrvalepõiked ikka tuli ette, nagu näites juuste pesemine ühe poe riidevahetusruumis, Starbucks jaVanilla Spice Latte koos karamelliga ning eks kõike, mis teel oli, pidi ju näitama ja igal pool pidi ju pilte tegema. Emps oli Ketule sõnad peale lugenud, et kui ikka turismireisl oled, siis ole igalpool pildi peal. Hyde Park oli erakordelt ilus. Purskkaeva juures proovisime Priiduga suudlevaid tudengeid järgi teha : D Lõpuks jõudsime Oxford Street'ile ka ja oeh, nii palju poode, nii palju inimesi ja liiga vähe prooviruume ja liiga vähe kassasid. Ma usun, et tüdrukud kindlasti tegid oma esimesed

proovimata riideostud. Tänavat me lõpuni käia ei jõudnudki, sest ennem pandi poed kinni aga ma usun, et keegi polnud kurb ka, sest kotte uute asjadega oli niigi massiivselt. Kogu see tuiamine väsitas me tuvikesed ära ning nemad jäid motelli tudule kui meie Ketu ja Priiduga linna tagasi läksime. Käisime hiinalinnakus,Trocaderos 5D kinos, rodeoga sõitmas, vaatasime Trocadero metroos mõnda aega tantsijad ning seiklesime mööda suveniiripoode. Proovisime võimalikult palju Ketule näidata ja proovida lasta, et ta ikka turisti tunde kätte saaks. Õhtu venis ikka päris pikale nii, et motelli jõudsime kusagil poole 4 paiku öösel. Väsimus niitis jalad nii alt kõigilt, et isegi Ketter, kes see energiapomm123 oli koguaeg, vedas jalgu taga.

Kahju vaid, et meid kõiki koos polnud, kuna tõesti väga lahe õhtu oli.

Järgmisel päeval oli ilm väga saast. Tuuline, külm, vihma sadas. Vaatamata sellele saime sõidetud London Eye'ga, käisime London Bridge ja Tower of Londoni juures. Põhiasjad said näidatud ja proovitud. Camden Town'i otsisime ka veel ülesse lootuses leida viimasel hetkel lõpupäevaks kleite ja kingasid. 50% edukas käik kui mõelda, et kahte kleiti ja kahte kingapaari oli tegelikult vaja. Edasi algas komöödiatragöödia minu ja Priidu koju saamisega. Võin sellest ka hea meelega rohkem rääkida kui kedagi huvitab, aga mitte siin. Erilist hüvastijätu aega meile kahjuks ei jäänudki, kuna pidime Priiduga imesid korda saatma ja emade megapakkide + riidekottidega metroojaama pm jooksma. Hetk ja kallistused aga sellised mis ei lähe vist kunagi meelest. Maailma armsaimate hetkede top5-te kindlasti kuulub see, et Ketu kallistas mind elus esimest korda nii tugevalt ja nii hingest, et ma polekski tahtnud tal minna lasta ja ma tean, et talle oleks ka meeldinud siia jäämine : ) Vahepeal on ikka kaugust vaja ka.

Millest ma veel jõuan kiirelt rääkida? Tegelt peaks juba magama

minema aga all keegi müristab köögikombainiga niikuinii. Jaa, naistepäev oli mulle üks omamoodi päev. Hommikul kõndisin tööle ja ringi peal sain Marteniga kokku, kes kalli tegi. Olin veits loll ja siis soovis ta head naistepäeva. Ma ei teadnudki, et mingi naistepäev on. Okei, see selleks. Ma olen viimaselajal harjunud palju värsket sööma kuid alates Londonist tagasijõudmisega toitusime emmede saadetud kotletidest, lihapallidest, vorstidest ja muust seesugusest. Mul oli selline värskuse nälg, et pidin hakkama mööda seinu ronima. Puht juhuslikult leidsin tööpükste taskust 50 senti ja olin üliõnnelik, et pausi ajal saab banaani ja õuna. Paus tuli ja söökla poole ma jooksul olingi kuid mis välja tuli. Üks väike nirune õun maksab 46 senti. Misasja? Ma olin nii šokeeritud kuidas tehas puuviljade pealt nii rängalt vahelt võtab. Turu pealt oleksin selle eest juba 6 õuna saanud. Aga ei jonninud, olin oma õunaga rahul ja see oli parim õun maailmas. Tööl mõtlesin, et kui geniaalne oleks, kui keegi kingiks mulle aiakäru täie puuvilju. Tulin koju ja köögikapis oli kirjake :" Ma tean küll, et need õunad ja banaanid on isuäratavad kuid ära neid söö, mine ülesse ja järgi edasiseid juhiseid." Ma mõtlesin, et Priit teeb minuga lolli nalja ja elu reaalselt kiusab mind, sest mina kapis algselt ühtegi banaani ega õuna ei näinud aga need olid hoopiski ülemisel riiulil : D niisiis, järgisin juhiseid ja läksin ülesse meie tuppa. Tegin ukse lahti ja terve SUUURSUUUR kausitäis VÄGA erinevaid puuvilju ja lillekimp koos nunnu kirjakesega. Mu aiakäru unistus oleks nagu täide läinud aga see mis mul toas oli, oli veel parem kui mu unistus. Ma poleks osanud arvatagi, et Priit teab midagi naistepäevast kui me Eestis pole, sest siin sellist päeva ei peeta aga vot, võta näpust. Seega võtsin aja maha ja olin ta kuninganna.

Ja täna öösel oli mu kõrval nartsiss, kui ma vaid saaksin sõnadega edasi anda kui hästi ta lõhnab!

Nii palju siis viimastest nädalatest. Mul pole õrna aimugi kuna ma siia uuesti satun, äkki jõuan ennem Eestissegi : D Nüüd ma ootan teid kõiki see nädalavahetus külla 126 Outlands Drive, LE10 0TW, Hinckley .

Ja meil on kevad täies hoos

"Mu armsad molod"

Tauri Taevik says:

segi peaga priidu juures elektrit panna on ka äge

nagu näha pole see priit kes hoiab lampi kinni

priit tegeleb üldse muude asjadega nagu näiteks..

Tauri Taevik says:

emale ja vanaemale pehme keelega muinasjutte ette lugedes

Palun lubage naerda :'D :'D :'D :'D :'D :'D :'D :'D :'D :'D :'D

Ausalt, mul on läbi aegade kõige lahedamad klassikaaslased ja mitte vaid klassikaaslased vaid sõbrad!

Ja kui ma eile öösel nägin tänu naerukale õhtule kuidas Enrique Iglesias ja Steven Seagal kaklesid ning Jaani kapist rohelisi kaunu sõid siis mul pole õrna aimugi, mis tänane veel tuua võib, sest ma olen tõesti end siin pooleks itsitanud kuuldes, mida mu molod kõike korda pole saatnud : D

"World is such a better place now"

Eelmine nädal oli jubedaim siin Inglismaa ajaloo jooksul ja ega uuski lahedalt ei alanud - nina on sinine. Ma loodan, et hommikuks silma alused värvitud pole : D Juhtus nii, et trellil tuli hüppamise isu.

Suure nõmeduse sees on siiski killukest õnne ka. Pühapäeval viis Igor meid Leicesteri Poola poode avastama ja muidugi pidin ma saama pelmeene ja terve kastiga kohukesi (c.a 40 tk). Kujutage nüüd ette VÄGA ÕNNELIKKU müüjat ja muidugi väga õnnelikku mind : D Mõlemad saime silmad särama. Sellest kastitäiest ainult suurt midagi enam alles pole.

"Fuck the 14th February, i love you everyday"

Jah, sõbrad on tähtsad. Sõpru tuleb armastada, neile mõelda, nendega suhelda, koos rõõmustada ja nutta. Õigetel sõpradel peab olemas olema kogu aeg. Tegelikult on vale öelda "peab olema", sest siis sa lihtsalt oled ja seda tõesti iga päev. Sellegi poolest meeldib mulle mõelda ja teada, et aastas on üks päev, mis teeb ühe täiesti tavalise nädala teistest erilisemaks. Päev, mida sa võid ärevusega oodata, mitte sellepärast, et saada teada, kes kõik sind meeles peavad või arvavad sind sõbraks olevat, vaid just sellepärast, et ise teisi üllatada.

Naljakas on seda öelda, aga täna, sõbrapäeval, pole ma iseendaga sõber. Mul on nii kurb olla üksi kodus. Priit on tööl ( ma vihkan juba seda tema öist vahetust) ja kõik teised keda väga näha tahaks on laiali maailmas - Eestis, Austraalias ja üks päike Rootis.

Kui aga sõbrapäeva ärevusest rääkida veel, siis mina ausalt ei jõudnud eile ära oodata millal koju saan, sest oli plaanis mömmile maailma parim sõbrapäeva kook teha. Mässasin mitu tundi ning jooksin mitu korda poodide vahelt, pesin hiljem põrandaid ja seinu ja uksi aga hakkama ma sain ja paremini enam polekski saanud! Maitse tõi taeva maa peale.

Täna hommikul lipsasin voodist juba väga vara välja, et saaks kasvõi tunnikese kvaliteetaega. Vähemalt tean, et muutsin oma unimütsi hommiku magusaks ja meeldejäävaks : )

Ma ei hakka facebooki või kusagile kirjutama, sest need, kes on mu päris, loevad seda siit nii kui nii. Te olete mulle kallid! Kõik te olete! Ja möllan täna koos teiega läbi kauguste.

Naeru täis sõbrapäeva!

Koju tulles leidsin väikese üllatuse (:

"Pole ruumi vabandada"

Nii hea on olla. Arvutist tuleb mõnusat muusikat. Emme pühib teises toas tolmuimejaga tolmu ning mina voldin lauaääres triigitud pesu kokku. Toas on mõnus valgus kokku miksitud pilvedest ja õrnast päiksest. Kuulen tuttavat lugu Jamelia-Superstar ja näole tuleb salapärane muie. Meenutasin kuidas kunagi oli see minu ja Ketteri lemmik ning oli päev mil ainult seda lugu kuulasimegi ja barbie'dele riideid õmblesime. Ketul on isegi üks barbie, mis näeb täpselt samasugune välja nagu Jamelia. Kui ma otsiks vanad videokassetid ka ülesse, nimelt just ühe muusikavideode oma, leiaksin sealt kindlasti kümme korda lindistatud Jamelia lugu, mis oleks Britney ja Vanilla Ninja'ga konkureerimas, keda siiski rohkem on.

Hea tunne jätkub. Raadiost tuleb kaheksakümnendate muusikat. Vaikselt kuulen kõrval ruumist inimeste hääli, milles on selgelt tajuda näljast tooni. Vaatamata neile näljastele inimestele, kes hirmsasti oma toitu ootavad, maitsestan mina nautiva rahuga kalkunit.

Tegelikult olin ma reedeks suunatud lihtsalt teiste factorisse tööle, kuna meie omas olid taaskord koristustalgud. See teine ladu, appi, seal oli nii hea! Aeg lendas tööd tehes nii kiiresti, et ma ei saanud arugi kui juba koduteel olin. Töö oli vägagi lihtne. Pakk mutreid ja polte ning mootorratta varuosa, mis läksid koos kiletkotti, kleeps peale ja kõik. Järgmine. Töö tegid väga nauditavaks mitmed asjaolud. Esiteks, ei pidanud ma kandma mingisuguseid kõrvatroppe, sest seal oli üldiselt vaikne, mitte nii nagu meil, et üks sireen lõugab seal, teine lao teises otsas, üks masin piiksub sealt ja teine puhub õhku välja ja nii edasi. Jube. Teiseks muusika käis ja ma kuulsin seda. Kolmandaks ma sain täpselt omas tempos nokitseda ja pakkida neid mutreid ja osakesi ilma, et keegi oleks minu tööst veel sõltunud. Nii oligi, et hommikul kuulsin lugusid, mis mulle pisipliksina täiega meeldisid ja lõid mulle emotsiooni nagu üleval pool kirjeldasin. Tegelikult pole ma vist kunagi riideid kokku voltinud, mis siis, et emme seda teha käskis : D Hiljem aga kui hakkas mängima kaheksakümnendaid, olin täpselt kui õlleka stiili pubis toitu valmistamas. Väga super vaheldus oli kuna minu mootorite kokkupanemine on muutnud alates eelmisest reedest tõeliseks peavaluks.

Olukorda tööjuures kirjeldasin natukene eelmises postituses. Naljakas on, et Liana kirjutas veel kommentaaridesse kuidas ta kujutab mind seal õlisena ette. Ausalt, ma uskusin, et selline asi on võimatu minu liini peal, aga nüüd ma reaalselt õline ja higine olengi.

Lyndon, kes mind treenis, viidi üle teise stationisse ning nüüd olen kahe toriseva vanaonu vahel, kes oma ülesannetega hakkama ei saa ning loomulikult anti need mulle. Minu stationis on kaks lauda koos riiulitega ja kui seal riiutitel kui ka laudadel oli varem ruumi, siis enam seda pole. Kõik on täis igasuguseid osasid, mida pean mootorile külge panema alustades erinevate adaptorite, solenoidide ja süüteküünaltega ning lõpetades mutrite ja poltide ja paljude muude jubinatega, mille nimesid ma ei mäleta. Aga ma saan hakkama. Vähemalt jookseb aeg kiiremini kui ennast on vaja kiiremalt liigutada. Lyndon ka naeris, et varsti mul suurem muskel kui seal imejookest vormispüsivatel meestel : D

Täna käisime Priiduga Miltonis. Siin on ikka tõeline katastroof kui lumi maha tuleb ja külmakraade natukene viskab. Rongiliikus on õudne. Saime oma rongiga ehk järgmisse peatusesse ära kui edasi enam liikuma ei saanudki. Tehti kähku rongide vahetused ja inimesi oli seal neljas vagunis nii palju nagu laulupeo ajal bussides ning siis tahavad ka tädikesed veel reisida mööda vaguneid. Kuuleb küll siit ja sealt: "Excuse me, excuse me" Ausalt tädid, pole enam ruumi vabandada.

Miltonis midagi märkimisväärest nagu ei olnud, välja arvatud see imeline turg kust saab ühe poundi eest ilmatuma palju. Priit naeris ja rääkis kui õnnelik ta on, et Eestis sellest turgu pole, sest siis kõik teaksid teda kui kaamlit : D

Ilmselt oleksime siis kaamlipaar oma suurte puuviljakottidega. Huvitav on, et kui meil enam lund pole, siis natukene lõunapool on tõeline talveparadiis ja kui ilus täna oli. Taevas oli täiesti pilvitu ning päike paistis. Puud kõik valged, suured karjamaad valged, majadekatused ja kirikud valged ning kõik see sillerdas päikese käes. Kujutan ette, et teil on seal sama mõnus ja ilus. Mmm.

"Are you bored too?"

Hommik. Proovisin tõestada, et ma ei vaja kohvi selleks, et olla ergas ning seetõttu jätsin tassikese enne kella, mis tööle kutsub, joomata. Esimesed mootorid - üks polt kukkus, kukkus teine, mutrivõti tegi imelikke lende käes, jalad olid nii kanged ja silm vajus kinni. Raputasin pead ja ütlesin endale :"Ole ärkvel!" Paariks minutiks oli kasu ning siis hakkasin arvutama kui palju pooltunde ja minuteid võib olla jäänud pausini. Tiirutasin oma riiuli juures ühest otsast teise ning siis jäin vaatama pilte, mida olin mõned päevad tagasi sikerdanud. Seal oli nii mutantkonni kui ka suurte süstaldega arstitädisid ja kalu ja kõikekõike.

Ühest tiigipildist meenus mulle kui olin oma miisudega maal. Tegime lõket, grillisime, naersime, laulsime kui Priit kitarri mängis, sõitsime autoga, käisime ujumas .... Selline nostalgia tuli peale. Meenustasin igasuguseid asju ja kihistasin vaikselt omaette. Ma ei pannud tähelegi kui mul juba pastakas käes oli ja uusi asju sikerdasin. Kuna mul seal paberit pole, siis pean kasutama kile. Kes tahab leiab ikka lahenduse. "Maailma parimad pesad" Olin oma tegevusse nii haaratud ja ma ei kujuta ette ka kaua ma seal nii joonistasin ja meenutasin aga mingil hetkel katkestas TeamLeader minu tegevuse, ning käskis liini pesema hakata, mis siis, et liin oma kümme korda juba pestud on, sest mittemidagi lihtsalt pole teha!

Põhimõtteliselt praegu käibki töö juures üks korralik hangumine. Uus seeria mootorrattaid tuuakse tootmisse ja siis käib igavene jama nende masinate korda seadistamisega.

Eelmise nädala esmaspäeval oli siis esimene tööpäev. Olin üliõnnelik, et sain oma lemmik liinile - mootorite liin. Midagi rasket seal pole, vähemalt siiamaani, aga kes teab mida ma võin öelda, kui kõik liinid lähitulevikus lõpuks täiskiirusel tööle pannakse. Ma täpsemalt rääkida ei oska, mida ma selle mootoriga teen seal, sest nende juppide nimetusi tean ainult inglise keeles ja mul pole õrna aimugi, mis need jubinad eesti keeles tähendada võiks. Aga ja, kuna liin ei töötanud, sain pool nädalat kuivtrenni. Päevast päeva ühte ja sama kokku panna ja lahti võtta. Õudusunenägu! Mu sõrmed nii valutasid ja üks öö oli päris hull. Une pealt tunnen, et mul on kusagil väga valus, ärkan ülesse ja sõrmus soonis ikka korralikult. Sõrm ise oli seal sõrmuse vahel täpselt nagu karjuv siga aiavahel. Priiduga mõlemad sakutasime ja proovisme seda ära saada ning pika tegutsemise peale isegi õnnestus. Vastik. Järgmisel hommikul alustasin vana looga jälle ostast peale ja nii 9 h. Nüüdseks on liinid mingi minimaalsel kiirusel tööl ja midagi isegi annab teha. Vaatamata sellele jõuavad kõik ikkagi omade kohustustega nii kiirelt ära ja siis pannakse kõiki koristama. Ma olen ikka selliseid lollusi seal tähele pannud, et nuta või naera. Näiteks üks poiss jälgis, et kolm harja ripuksid nagis kõik sirgelt, teine pühkis tolmu piltide pealt, kolmas alustas viiendat tiiru liinipesemisega jne. Andku siis parem puhkust inimestele. Aga seal on inimesed vist lihtsalt kadedad. Nagu ma tänagi näha võisin, ei lastud mul isegi joonistada mis siis, et mul oma mitme nädala varu juppe ette tehtud igale võimalikule seeriale.

Muidu on väga lahe. Töö mulle meeldib ja palk meeldib ka : D Ja hea on veel see, et nädalad liiguvad kiiresti, mis omakorda on hea selleks, et ehk jõuab siis kiiremini kodus käimise aeg kätte. Ainuke nõme asi selle tööl käimise juures on see, et Priitu näen ma kõige tõsisemas mõttes ainult reede õhtuti ja pühapäeviti, sest kui tema on kodus, olen mina tööl ja vastupidi.

Aga vot siinseid autosõitjaid ma küll ei salli. Nende pärast passisin ringil üks õhtu oma 12 minutit, sest need siin ei oska ju suunatuld näidata ja kui julguse kokku võtad ning teele astud, lastakse veel signaali ka. On idioodid. Valisin uue kodutee ning nüüd on rahu majas.

Möödunud nädalavahetusel tundsin ma esimest korda Inglismaal oleku ajal sellist sooja ja mõnusat tunnet, mida tunnen tavaliselt siis kui Võrus sõpradega midagi teeme.

Reede õhtul läksime Taneli poole. Elutuba oli kuidagi koduselt sassis, drum'n'bass mängis, telekas, eesti keel, head lõhnad ja toredad inimesed, kelle tõttu õhtu muutus järkjärgult ikka väga naljakaks : D Kõige suurema wow-efekti andis kindlasti see, et Tanel tegi sealsamas Igorile tattood. Ma polnud elus varem näinud kuidas tatokaid tehakse. Lahe oli! Lahe oli kõik mis seal toimus.

Laupäev oli nii mõttetu, et ei hakka sellest pikemalt rääkimagi. Milton. Kodu. Söök. Film. Tudu.

Pühapäevaks oli plaan vara hommikul linna avastama minna, ning reedesed tegelased kaasa kutsuda. Ilm oli aga nii kole ja me ärkasime ikka liiga poole päeva päevalt, et 20 minutit ennem toidupoodide sulgemist tegime jooksumaratoni. Ma olen siin õppinud isegi süüa tegema ju. Vähemalt olen hingega lõpuks asja juures ja kõik mis katsetan, tuleb välja.

Pühapäeva õhtupoolik oli täielikult küpsetamist täis. Tahaks kekutada, et me saime reaalselt maailma parima õunakoogiga hakkama! See oli nii hea, et sõime ennast lõhki minemise äärele. Nämmnämmnämm. Ja Raki! Sinult tahaks ma seda koogiretsepti uuesti, mis sul üksaasta sünnipäeval oli, mille pärast pidin lolliks minema, mäletad? : D

Kell on ülivähe aga käes on tudutime ( :

Igatsen Teid!

"Guess who is happy now"

" Smell it, taste it, enjoy it"

KRISSU SAI TÖÖ, LALALALALA : D

"Life is what happens to you while you're busy making other plans"

Olen mitmel pool kuulnud ütlust: Pikk rabelemine tasub end lõpuks ära." Ei mäleta kas ma varasemalt uskusin sellesse lausesse aga praegu tundub, et usun.

Ma olen küll ja küll kirjutanud siin meie kodu otsingutest, väljas ööbimistest, lollakatest naabritest, püüdlustest tööd leida ja paljust muust, mis just vapustavalt hästi sujunud pole. Tagatipuks saime teada, et ka meie, nüüdseks juba endine, landlord on paras sitapea. Jube mõelda ja ma ei tahaks seda üldse öelda aga siin ellujäämine ja koguaeg paremuse poole püüdelmine muudab parajalt õelaks eriti kui keegi pidevalt midagi ära susserdab. Nii siis ongi, et tahaks täiega meie landlordile keerata mingi jama kokku kuna ta ei andnud meile deposiiti tagasi ja gorillast ning rotinäost ma ei hakka üldse rääkimagi. Üks lihtne lause aga vaikselt ravib mu õelust. Küsisin mõned päevad tagasi Tanelilt, et kas ta pole ennast kunagi inglina tundnud kuna ta tõesti aitab nii palju. Sain eitava vastuse: " Ma lihtsalt kogun head karmat enda ligi." See lause inspireeris mind ise ka parem olema. Miks ma raiskan oma mõtteruumi õelate mõete peale kogudes halba karmat kui ma saaks teha hoopis vastupidi? Küll nad saavad nii või naa kõrgemate jõudude poolt omad kingid. Ja nii on.

Eile kolisime taaskord uude linna - Hinckley'sse. Naljakas mõelda, et eelmine nädal tutvusime kohaga esimest korda ja seda ka vaid mõned tunnid ja nüüd me elame siin. Kolm on kohtu seadus ja arvatavasti siia me jäämegi seniks kuni tagasi Eestisse tuleme. Teatud mõttes ongi siin nagu elu pärast pikka rabelemist. Siin on lihtsalt nii hea!

Eelmise nädala kolmapäeval sõitsime Miltonist Nuneatonisse, et käia agentuuris, mis tegeleb inimeste tööle võtmisega Triumfi. Saime hunnikutes paberitööd ja IQ teste ning esialgu hullu katsumusena paistev mootori kokkupanek ei olnudki nii jube. Ma ikka pabereid täites vahepeal piilusin kuidas teised pusisid ja värisesid aga lõpuks kui ise tegema sain hakata läks päris kiirelt. Aega oli 3 minutit ja mul tuli kõigest 2.14. Priidul läks kuus sekundit kauem. Seega olime testid läbinud ja Priidule pakuti juba järgmisel päeval proovipäeva. Ööseks saime jääda agentuurimajja, kus elasid sees kaks Eesti poissi. Päris lahe oli pika aja eestlastega suhelda ja me isegi leidsime sealt 2006 aasta SL Õhtulehe : D Seal majas on varasemalt ka eestlasi elanud, niiet pole vist imestada aga sellegi poolest oli hea avastada. Öö möödus pm magamata, sest põrand oli nii kõva ja lihtsalt ei tulnud und ning pealegi mõtlesin koguaeg kuidas ma varahommikul pimedaga küll rongijaama üles leian.

Hommikul soovisin Priidule edu ja sain ühelt eesti poisilt Martinilt kohaliku kaardi ka seega seiklus võis alata. Kõige haigem oli see, et mul polnud telefoni kuna pidin selle Priidule jätma pluss oli mul kaart kus pooli tänavaid pealgi polnud ja esimene inimene keda tänaval kohtasin oli üllatusüllatus venelane, kes mind täiesti valesti juhatas. Ma ei saa aru mis värk mul nendega siin UK-s on. Olin eksinud ja kuri aga õnneks leidsin rongijaama nii täpselt üles, et sain rongile täpselt 3 minuti pärast. Ei pidanud õues külmetama vähemalt. Teel Miltonisse unistasin kuidas kojujõudes teen natuke süüa ja lähen paariks tunniks magama aga mis välja tuli? Jõudsin koju, tegin süüa ja teed ning läksin sellega tuppa. Ma ei mäleta mis kuidas juhtus aga juhtus nii, et tee lõpetas voodis ja kõik oli märg. Egas midagi, kui voodipesu juba pidin pesema hakkama siis läkski suureks pesu- ja koristuspäevaks lahti. Vähemalt sai kõik korda ja sain raamatukokku minna. Mul sisetunne juba ütles, et Priit saab kindlasti selle töö mis tähendas, et meil on ka vaja kolida. Hakkasin igalt poolt otsima ruume. Palju variante polnudki, sest enamus inimesi pole nõus paare majutama kuid üks tuba jäi mulle kohe alguses silma. Pikemalt mõtlemata kirjutasin ja uurisin olukorda. Siinkohal ma vist võlgnen Ellale ka väikse seletuse miks ma ükspäev teda nii tormiliselt oma kiire ja segase jutuga ründasin : D Number mida pidid Priidule saatma, oli majaomaniku oma ning Priit pidi kokku leppima aja, et koht üle vaadata. Aitäh Eliis! Ja aitäh Tanel!

Õhtuks polnud mul ikka veel und ja seepärast läksime Gabrieliga bingot mängima. Midagi me küll ei võitnud aga vähemalt oli lahe õhtu ja nägin kuidas Inglismaal see toimub. Ma olin kahe numbri kaugusel jackpot'i mängus, et võita 500,000 naela ja üks mees minu ees sai selle. Arvake ära mis tunne oli : D

Tagasi kodus olles ei tulnud ikka und.

Priidust ma midagi ei teadnud ja üldse kurb oli üksi olla aga see, et teda kodus polnud tähendas, et ta sai töö. Lasin Priidu lõhna padja peale ja mõne aja pärast isegi tuli uni : )

Nädalavahetus möödus väga kiirelt, et peaaegu mäletagi ja siin me oleme - Hinckleys, oma uues mõnusas kodus. Me elame ühe üliarmsa india päritolu paari juures ja kujutage ette siin majas on kõik üli

pühas,keegi ei suitseta, meil on soe, isegi põrandaküte on siin, telekas, tasuta Internet, oma külmkapp, pesumasin, maast laeni aknad elutoas, reguleeritav valgusti meie toas, soojad vaibad, ilus köök. Ma olen praegu nii vaimustuses, sest siiamaani oleme ikka totaalse **** sees elanud. Ja, et kõik oleks veel parem siis homme seisab mul ees tähtis päev. Lähen proovipäevale kus pean olema neljast naisest kõige silmapaistvam ja töökam, et saada endale leping. Niiet hoidke pöidlaid ja soovige, et mu keel sõlme ei jookseks : D

"Just shoot for the stars if it feels right"

Istusime köögis. Priit läks midagi kappi panema ning täiesti juhuslikult mõtlesime ühte ning sama asja ja laususime üheaegselt: "Tahaks juba minna." . Tuli kohe meelde kuidas väiksena sai sellistes olukordades õlale õnnekaid löödud ja tegin nüüd ka nii. Priit ütles, et minu õnnepäev on homme ehk täna. Ja tänane päev on lihtsalt imeline. Ärkasime linnulaulu peale, needsamad laulud mis Eestist puude otsast tulevad. Kardinad eest ja päike paistis. Nii kodune tunne tuli. Nii hea ja soe. Peale linnaskäiku koju kõndides leidsime veel ühest väiksest hoodipoest Lay's krõpse pluss Priit sai täna maailma parima lõhna omanikus ning nüüd on ta surmkindlalt paremini lõhnav poiss terves maailmas. Tegelikult ei olnud mul üldse mitte plaanis imelisest reedest kirjutada vaid hoopiski massiliigutavast neljapäevast.

Meie suures kaubanduskeskuses avati eile karavaninäitus. Läksime uudistasime ja ma ei leia muud sõna kui GENIAALNE. Kes iganes see karavane välja ei mõelnud, see inimene on ingel. Kõik mida igati normaalseks eluks vaja läheb on seal olemas - pesuruum, wc, magamiskohti üksi kuni mitu, pliit, mikrolaineahi, külmkapp, niisama kapikesi jne - ja palju eest sa selle saad? Alates kaheksast tuhandest naelast kuni kahekümne tuhandeni, aga juba piisavalt hea saaks viieteist tuhandega. Muidugi omaette küsimus on selle ülevalpidamine aga eks neid kulutusi läheb nii või naa, vahet pole kus sa elad. Miks inimesed endale korteri asemel parem karavani ei ostaks? Karavanielul on igati palju plusse. On ikka erinevus küll kui on võimalus üks hommik ärgates vaatad Favora tanklat või kui isu tuleb siis hoopis midagi sellist:

Ja need kohad on kõigest üksikud miljoneist. On veel ilusamaid.

Miks üldse peavad inimesed tavaliselt elama? Elama nii nagu on elatud juba ajast aega järjest rohkem taga ajades haridust ning kinni pidades igasugustest lollakatest normidest ja reeglitest? Miks on nii, et peetakse jube tähtsaks peale keskkooli edasi minekut ülikooli? Elu on keeratud juba silmnähtavalt tuksi ja keeramist jätkatakse. Kõik muutub ja vaevalt see kõrgharidus sulle 23 aastasena midagi meeletut pakub. Hakkasin selle üle eile arutama just seepärast, et ma ise olin kogu see eelnevad 12 aastat arvanud nii, et kindlasti peab kõigepealt koolid lõpetama ja siis lähed elu avastama. Point on selles, sest siis ma ei teadnud veel maailma võimalusi. Nüüd on mul maitse suus ja tajun teist moodi. Ega ennem aru ei saagi kui ise ei koge. Kellegi teise jutt siin ei aita. Ma tean seda ise väga hästi.

Gümnaasium lõpetatakse keskmiselt 18 aastasena. Lähed edasi õppima siis sõltuvalt erialast jooksevad aastad ning paljud avastavad üldse, et see mis alguses tundus õige, pole siiski nende

jaoks. Pärast kõike seda hakkad ehk juba mõtlema pere loomisele, kindla töökoha otsimisele, laste saamisele ja kui need jubinad juba platsis on, siis võib julgelt 18 aastat lisada, mil oled vaba, et käia ja avastada. See on nagu mood, mis iial sõltuvalt aastaajast ei muutu aga sealjuures siiski müüb. Müüb karmi hinnaga, mida keegi proovimata iial hinnata ei oska.

Noortel on üleüldse piiratud elu kuigi see ei peaks nii olema. Küll seepärast, et elad vanemate kulult ja eks need põhjuseid teab igaüks. Nii nagu vanas eas inimesed saavad pensioni, peaks ka igal täiskasvanud noorel olema mingisugune toetus, et nad saaksid muretsemata aja või raha pärast end igal pool avastada ning proovile panna. Kuigi ja, kes tahab saab hakkama igatpidi. Lai maailm lihtsalt õpetab ja reaalsed kogemused annavad juurde rohkem kui arvata osatakse ja paraku seiklushimulisi, kes riski peale on valmis liikuma, on vähe. Praegu ma tunnen end küll seda kirjutades nagu mõni poliitik, kes rahvale ajupesu tahab teha, kuid tõesti sellised süsteemid nii häirivad mind ja häirib see, et taolist lollust normaalsuseks peetakse. Ma tõesti tahaks kunagi olla lahe ema ja vanaema, kes räägiks lastele ja lastelastele mida kõike ma näinud olen, kus ma ära olen käinud ja millised pättuseid sealjuures korda saatnud. Rääkida hetkeist kui olin õnnelik või kurb, hetkeist mil tundsin adrenaliini. Kõikekõike.

Ma ei kujuta ette mida ma võin mõelda paari kuu pärast, mõne aasta pärast, kuid tean, et ükspäev tahan ma sisse astuda Tartu Ülikooli ustest, ükspäev tahan ma sealt ülikoolist tubli lõpetajana lahkuda, ükspäev tahan ma olla superhea ajakirjanik ja miks ka mitte toimetada oma ajakirja aga kui ma seda kõike tegema hakkan, tahan, et mul oleksid olemas kogemused, teadmised ja tunded, mis teevad mind paremaks ning avardavad minu silmaringi. Ma tahan näha silmades, kuulda kõrvus, tunda ja katsuda kõike mis sellel suurel ümmargusel keral meile pakkuda on. Ma tahan areneda ja siis seda kõike teistega jagada.

Praegu lihtsalt palun, maailm ole minu jaoks avatud ja näita mulle end!

"It's always been inside of you and now it's time to let it through"

Nädal enne uusaastat ootasime Priiduga aastavahetust nii väga. Saaks vaid siit Keynesist natukeseks minema, saaks russude juurest minema, sest kes teadis mis siin venelaste jõulude ajal võis toimuma hakata. Ümber meie keerles vaid ilus unistus minna Londonisse.

Bussipileteid ostma minnes saime üldse mitte hea uudise - kõik bussid olid välja müüdud ja ainuke, millega oleks Londonisse saanud läks vägaväga hilja õhtul ja suht retsi hinnaga. Tundus mõttetu ja meel oli kurb. Oli meil ju megaplaanid juba paigas, et saame Eriku ja tema tüdrukuga kokku ja muidugi ka Taneliga. Nüüd jäi vaid üle saata laiali sõnumid, et tripp jääb ära.

Aastavahetuse hommikul parandas meie tuju, mis oli külmkapist leitud venelaste viinakoguse peale veel alla läinud, rumeenialase Gabrieli nägemine. Esiteks andis ta meile hea nipi, kuidas Londonisse siiski jõuda aga kõige armsam oli see kuidas ta ütles, et palju lahedam oleks kui me tema ja ta sõpradega õhtul välja läheks ning uusaastat koos nendega kusagil vastu võtaks. Lubasime selle peale mõelda. Liikusime linna ja Starbucksi kohvikus netis aega surnuks lüües leidsime täiesti JUHUSLIKULT mingi väga odava rongi otse Londoni kesklinna siitsamast meie geiääsist. Pakkisime asjad kähku kokku ning jooksime rongijaama poole, et piletitest mitte ilma jääda. Uskuma peab, sest nii kui sa midagi tõesti tahad, siis sa selle saad! Nii on, elu korraldab ise ära. Ja nii meilgi, me saime oma piletid ja kus siis alles hakkas süda elama ja ärevus tuli sisse. Liikusime kiirkõnniga tagasi koju, et kähku süüa ja riideid vahetada. Kodu uksest sisse astudes võttis meid muidugi vastu üle keskmise kõva vene muusika ja siis rotinägu ( aka närvihaige) ning golf ( venelaste uus sõber, kes nüüd nende juures elab, seega on neid juba 3). Kõik pinnad köögis olid nende toidustaffi täis, külmikus tilkus läbi korruste nende mingi punase salati leem. See oli nii rõve. Tahtsin vaid kiirelt salati ja pizza valmis saada ning oma tuppa jõuda. Gabriel käis ka veel all, soovis meile head reisi ning head uut aastat. Viisakas poiss nagu ta on, soovis ka venelaste head uut, aga sealt midagi head ei tulnud. Tüüp lihtsalt ei teadnud, et neil pole uus aasta vaid alles jõulupüha. Meie jalutasime lihtsalt tuima näoga minema, nagu alati. Ei tere, ei head aega.

Rongijaama kõndides jutustasin Priidule eelmisest aastavahetusest. Tahest tahtmata tuli sõprade igatsus jälle peale. Lubasin endale mõttes nendega olla. Panin isegi klassisõrmuse sõrme, et tunneks end neile lähemal. Tööl käies ei tohi siin ehteid kanda ja seepärast sõrmus mul nii harva sõrme satubki, aga seekord ma ei unustanud. Ja nagu hiljem kuulsin siis minu hing oligi Mariana sisse vist pugenud? : D

Lõpuks kui me rongijaama jõudsime ei saanud me sealsetest süsteemidest midagi aru. See oli nii suur ja nii palju ronge. Napilt jõudsime õigele rongile ka. Ma ei tea miks meil alati nende rongidega jama on : D küll siin, küll Soomes ja ei tea kus veel. Sõit oli kiire ja peagi olime London Eustonis. See koht kujutas endast kui hästi suurt rongijaama, mis on ühendatud bussijaama ja mertoojaamaga. Uskumatu kui suur üks metroovõrgustik olla võib! Segadust jälle kui palju aga silmapilk ja Londoni kesklinnas me olime. Liikusime London Eye poole ja mida lähemale me jõudsime seda paksemaks inimmass läks ja seda juba kell 7. Ilutulestiku vaateplatvormid olid aedadega piiratud ja kesklinna rajoonis oli politseisid tohutult palju, pm iga 10 meetri tagant mõlemal pool teed. Thames'i ääred olid inimestega nii ära piiratud, et ei saanud ei istuda, astuda, hingata. Trügisime end sealt hullumajast välja ning otsustasime, et natukene tagant poolt pole ka ju tuleshowd halb jälgida. Big Pen'i juures jagati õhtuse ürituse infovoldikuid. Kõigenaljakam oli see, et kui seal kraadi peal oli märgitud mitu wc kohta siis neid otsima minnes ei leidnud me ühtegi. Tundus, et me polnud ainukesed taolise murega, sest küllalt nägime tüüpe, kes keset platsi lasid, kirikuseinale või kuhu iganes. Meil ei jäänud üle kui pm rongijaama tagasi kõndida ja armas vana McDonalds üles otsida. Tagasi jõeäärde jõudes oli inimesi kaks korda rohkem. Hullumaja!

Seadsime end mõnusalt muruplatsile sisse ning jäime Tanelit ootama. Mitu korda ja tulutult proovisin ka oma hullukesi Eestist kätte saada, lõpuks õnnestus ja kui hea oli nende hääli ja naeru kuulda. Õhtu oli veelrohkem korras kui korras. Jõudis ka Tanel meie juurde aga Erikut me kahjuks kätte ei saanudki.

Kella kümne paiku hakkasid taevas värvilised laserid mängima ja BBC dj tuli otse laivis tänavatele muusikat tegema. Londoni kesklinn oli nagu diskoteek vabas õhus. Inimesed tantsisid, jõid, tsillisid niisama sõpradega. Lahe oli.

Mõned minutid enne südaööd läks hulluks. Kõik olid nii ootusärevad, suurtelt ekraanidelt näidati möödunud aasta tippsündmusi ning peale meenutusi pandi viimase minuti sekundid jooksma, Katy Perry - Fireworks ja siis järksu PÕMM. Big Pen pildus rakette nagu kahurist, London Eye ümber plahvatas korraga selline värvide virrvarr. See oli nii ilus ja seda oli nii suurelt ja laialt, et ei teadnud kuhu ära vaadata. Lõpupauk oli metsik. Seda tundsid enda kehas ka. Kõik värises.

Peale tulemöllu otsustasime oma skylaterna õhku lasta. Latern oleks meil kätte peaaegu ära põlenud ning kui ta lõpuks lendama hakkas maandus ta tagasi inimeste sisse ning kaks meest jooksid appi ja ikkagi saime oma laterna oma soovidega ilusti õhku lastud. Kõik inimesed kohe hõiskasid ja plaksutasid. Tanel ainult naeris kuidas selline väike lollus võib rahvusi ühendada : D aga see tõesti oli nii armas. Peale meid tuli laternaid veel. Läksime ühele rahvuselt kirjule pundile ka appi, sest tuul oli kõva ja ehk oleks jälle inimeste sisse tagasi maandunud. Nemad kirjutasid oma soovid peale ka. Kõigekõige naljakam oli see kui latern, mille peale oli kirjutatud "Peace and love" lendas otse Big Penni väravatesse ning põles ära : D Selge see, et aastal 2012 veel rahu ja armastust ei tule : D Kõik jälle naersid kõhud kõveras. Viimasele kirjutasime kõik oma nimed ja laterna omanikud lisasid sinna veel ka "Cars, drugs, sex, money..." ja ma ei mäleta mis seal veel oli, aga point on selles, et see latern lendas õhku paremini kui ükski teine : D Aga meie oma oli siiski äpardusega esimene : D Soovisime kõigile ilusat uut aastat ning läksime igaüks oma teed. Üks suvaline tüdruk ka jooksis minu juurde, kallistas ning soovis uut aastat. Inimesed on huvitavad : D

Ma ütlesin küll, et igaüks läks edasi oma teed, aga nende teedega oli oma jant. Kuna siin Inglismaal ei ole tänavad nii nagu Eestis, et iga maja kõrvalt saad kusagile keerata, siis siin on pikk tänav kõik üksteise küljes olevatest majadest ja võite ise arvata mis olukord seal valitses kui mitu milonit inimest tahtsid lõpuks oma tee peale saada. METSIK. Me kõndisime 200m täpselt tund aega kui mitte peale. Kõikidel trügijatel oleks tahtnud küll tohetk jalad otsast lõigata. Üks naine näitas muidugi oma korteri aknast tisse : D teised lehvitasid niisama mingite jõulukaunistustega, kolmas istus katusel ning jälgis seda tsirkust mõnuga sealt kõrgelt.

Terve õhtu jooksul jäi mulle silma lause :"Plase keep London clean" aga sellest korrahoidmisest polnud haisugi. Haisu muidu ikka oli jah, teisiti ei saakski kui tänavatel vedeleb suurtes hunnikutes Mäki toidukarpe, -pabereid ja joogitopse, katkiseid pudeleid ning muidu rämpsu. Palju politseisid polnud ainukestena tollel õhtul tööle palgatud, koristuskomando võis nendega vabalt võistelda.

Läksime edasi Picadilli circus'e juurde ja meeletumeeletu möll. Inimesi oli ikka igalpool nii palju. Kusagile kluppi me minema ei hakanud, tsillisime niisama igal pool ringi ja uudistasime kuni kõhud tühjaks läksid ja Mäk poisse toitis.

Mingi aeg sõitsime Eustonisse tagasi. Hea oli see, et kõik transport oli kuni hommiku poole viieni tasuta. Eustoni 3in1jaamas paljudpaljud inimesed juba magasid toolidel, seinte ääres, keset platsi. Paljud olid oma ringi moodustanud ning lobisesid niisama. Meie ka lõime oma kommuuni keset platsi püsti ning seletasime hommikuni igasugustest maailma asjadest kuni saime lõpuks rongile. Suurest väsimusest jäin Priidu sülle magama ning kodupeatuses ärgates pidi mu süda paanika kätte otsad andma. Ma olin oma prillid ära maganud ega leidnud neid enam kusagilt ja kohekohe oli rong oma uksi avamas ja jälle sulgemas. Priit ka tegi oma unised silmad lahti, vaatasime kiiruga kõik pingialused läbi aga ei midagi. Siis vastastoolit üks mees küsis kas otsin oma prille. Ta oli need maast üles korjanud kartes, et keegi võib neile peale astuda. Mõnus, et häid inimesi ka veel alles on.

Koduteel mõtlesime erinevaid teooriaid teemal "Kas meie kodu ikka alles on?". Koju jõudes oli vaatepilt imeline - maja alles, köök korda tehtud ja vaikne. Kõik hea, lõpp hea : )

Peagi paukusid allkorruse uksed ja akna taga lasid väiksed tüdrukud mobiilist Justin Bieberi beibibeibi't.

SUUREPÄRAST UUT : D