süda

MITTE KEDAGI ARMSAMAT MAAILMAS OLEMAS EI OLE!

selline pisike nunnupall saab minul ka veel olema

no vaadake vaid teda, oeh, mu süda teeb kukerpalle

ja üks päev kui mul selline pisike Hugo on, siis ma musutan ja nunnutan teda NIIIIIIIIII PALJU

ja nüüd paneme kõik oma käed vastu põski ja kujutame ette, kui see pehme pallike meil näo vastas on ninnusid kokku kõksutamas :)))))))
süda

" Life is a crazy ride, nothing quaranteed "

On mõnus esmaspäeva hommik, vaba päev. Küll on hea, et kuninganna sünnipäev on piisavalt suure tähtsusega nähtamatu sündmus ning tööinimesed saavad kaua magada ja teha seda, mille jaoks aega pole jätkunud. Otsustasin siis blogi käsile võtta, on palju asju millest kirjutamata ja kui ma tõesti viitsin siin trükkides terve oma päeva veeta, tuleb sellest ajaloo pikim postitus üldse. Wish me luck ja ma soovin teile edu lugemisega : D

Kõigepealt räägin natukene hetkeolukorrast ja siis rändame ajas tagasi.

Kahe nädala eest kolisime Priiduga jälle. Õnneks kõrvalmajja ja loodetavasti püsime siin mõnda aega paigal.  Ausalt, ma ei taha enam kunagi oma kotte pakkida ja neid tassida. 4. kord kolme kuu jooksul. Ühel ilusal päeval, kui jälle liikuma peab, siis ma loodan, et autoga. Inimjõud annab minu asjade all otsad.

Uus kodu on hea, esimene, kus reaalselt millegi üle vinguda pole. Kõik on õige. Ei sõida ükski lift öö läbi üles-alla, keegi ei tee kõrval toas remonti ega vaata telekat nii, et mul tekib kahtlus ega inimene pole kuulmisprobleemidega, pole kuum, pole külm, pole räpane ja hetkese seisuga pean kõige olulisemaks, et eestlastega pole mittemingisugust kokkupuudet. Nüüdseks juba ehk kuu tagasi, tegin endaga kokkuleppe, et uusi eestlasi minu ringi ei mahu, on need kes on ja ma olen olemasolevatega väga rahul. Eks ma varsti räägin lähemalt. Nagu ikka pole ühesksi paradiisis ainult päikselised ilmad aga pika mõtlemise peale tegin endale asja selgeks - kui ma olen koguaeg rääkinud ja uskunud, et mulle meeldib elada ja ma naudin elamist, siis kõik pilvised päevad annavad elule kõigest vürtsi juurde ja mulle meeldib kõik, mis teele ette jääb. Lõppude lõpuks kukub kõik ikkagi hästi välja.

Viimane kord kirjutasin sellest, kuidas käisime tänava nurgal tantsimas. See oli vist meie esimene nädalavahetus eelmises korteris. Esimene nädalavahetus üldse kui me siin välja läksime. Kahjuks või õnneks pean ma ütlema, et see õhtu seal tänaval tantsides, muutis minu elu päris korralikult. Kas siis tänu sellele õhtule või selle õhtu tõttu tutvusin ma mitmetega inimestega, kogenud palju uusi asju, käinud uutes kohtades, mis omakorda on toonud mulle uusi tutvusi, uusi mõtteid, olen avastanud ennast ja ehk mõnes mõttes kõik see on pannud mind ellu teistmoodi suhtuma. Ma hea meelega räägiks kõigest lähemalt, aga ma pean parimad palad siiski esialgu enda teadma jätma kui tahan kunagi oma raamatut avaldada : ))

Niisiis, eestlased ... Et kõik asjast õigesti aru saaksid, pean minema tagasi aega, kui kolisime oma eelmisesse korterisse. Korter, mida jagasime koos kahe tartlasega - Herki ja Sandraga. Mitte ühtegi halba sõna nende kohta. Tegelikult oli see lausa uskumatu kui kiiresti tekkis meil pere tunne. Me tegime koos süüa, käisime väljas, Sandraga hakkasime trennis käima, naersime, norisime, lobisesime omavahel. Paremaks polekski saanud miski enam minna. Sandraga tekkis meil üldse üks harukordne side. Ma pole tüdrukutega kunagi kergesti sõbrunenud ja isegi kui olen, siis on suhtlemine pinnapealseks jäänud. Pole olnud seda õiget klappi, aga Sandraga oli klapp kohe esimesest korrast, kui Priiduga korterit nö alles vaatamas käisime. Mida aeg edasi, seda kindlamaks sai, et mina olen vanem variant Sandrast ja tema noorem variant minust. Ja ma olin tema leidmise üle tõsiselt õnnelik, sest tüdruk vajab tüdrukut ja ta tuli täpselt õigel ajal, siis kui kõige enam vajasin. Ärge saage nüüd valesti aru, muidugi mul oli ja on ka praegu Raki, aga tema elu võttis nii ootamatu pöörde ja nüüd käib ta koolis, mis tähendab, et meie aeg ja olud on natukene piiratud ja teistsugusemad kui varem. Heas mõttes. Ma olen õnnelik, et tema on õnnelik ja omadega õiges kohas.

Tagasi korteri juurde. Kolides pidime arvestame sellega, et kuna omanikud on eestlased ja töögraafik näeb neil ette kava kolm nädalat tööl, üks kodus, siis nädala kodus viibisid nad meie juures diivanil. Vaatamata Herki hoiatusele, et need vennad olla suured peoloomad, mõtlesin kui hull asi ikka olla saab.

Oli kolmapäev, järgmine päev vaba, jälle oli mingisugune püha. Otsustasime Sandraga tüdrukute õhtu teha. Läksime välja, käisime vesipiibubaaris ja millegi pärast meil üldse ei õnnestunud seal hea maitse leidmine, koguaeg oli piip nii lääga, nii magus. Taaskord piibus pettunud, läksime The Mooni. Ma pole kunagi eriline veiniarmastaja olnud, kuid tollel õhtul tegin erandi. Valisime hubase nurgakese välja, tellisime veini ja lobisesime üksteist rahus pooleks. Lõpuks kui koju jõudsime, kell oli kusjuures päris hilja, umbes 2 ringis ja terve korter oli rahvast täis, Priitu polnud tollel öösel kodus niisiis Sandra tuli minu tuppa. Ajasime natukene juttu aga ma ei saanud mitte midagi parata, et need tegelased mind teises toas niivõrd närvi ajasid. Mitu korda käisin seal üritamas vaikust luua, viis minutit toimis ja siis läks kümme korda hullemaks. Ma tõsimeeli pidasin elus esimest korda mõrvaplaane, hävitamisplaane, suurt kättemaksu selle eest, et mingid omastarust kõrvad maailmanabad mul magada ei lase. Hiljem kuulsin kuidas teise toa seltskonna tüdrukud oma maakatele poistele üritasid selgeks teha, et me oleme siiski üürnikud ja nad, mölluhinged, peaksid meie arvestama. Selle peale vastati umbes nii :" Mina neid siia ei võtnud, minu üürnikud on teises toas." Mul oli igasugune respekt kadunud. Hommikuks olin ma maganud ainult kaks nirust tundi, hing viha täis ja muidugi läksin elutuppa, võtsin läpaka kaasa, panin Pilvede all mängima ja hakkasin köögis kapiuksi paugutama. Kui mina ei maga, ei maga keegi teine ka. Mission completed. Üks julgem hing isegi tuli eilse pärast vabandust paluma, aga ma pidasin õigemaks ignoreerida. Ja sellel hommikul langetasin otsuse - mitte mingeid eestlasi enam. Ja olin kõige õnnelikum inimene maailmas, mil nende kolm töönädal algas ja rahu taaskord majas oli.

Ühel õhtul läksin Sandra tuppa ja näost võis välja lugeda, et midagi kahtlast oli tal käsil. Segadus mul ja nagu välja tuli, oli ta ise ka päris suures segaduses mida teha. Ta oli ostmas Eestisse mineku pileteid. Ma tundsin nii suurt kergendust mil ta ütles, et minu tuppa sisenemise pärast jäid tal tollel hetkel piletid ostmata. Päris mitu tundi istusime seal põrandal ja arutasime, kui suur mõju on meie eludele vanematel ja ühiskonnal. Mõned päevad hiljem kuulsin, et Sandra oli piletid siiski ära ostnud. Mitu nädalat me kõik - mina, Priit, Herki - rääkisime, et tühista ära, Eestis pole midagi teha. Ja tundus, et ta jääbki, sest leidis omale uue töö, meie sendi ennustamine näitas, et targem oleks jääda ja siis ühel päeval trenni minnes, see oli umbes kolm-neli päeva enne lendu, küsisin, et noh kaugel ta oma tühistamisega on ja sealt sain šokeeriva vastuse - ta otsustas Eesti kasuks, mis tähendas, et meil oli ainult mõned päevad aega veel koos tsillida. Jubejube. Poleks ausalt uskunud, et nii läheb, aga elu on täis ootamatusi. Niisiis proovisime paari päeva jooksul teha ära nii palju plaanis olnud tegemata asju.

Facebookist olete kõik kindlasti juba näinud meie pannkoogilaupäeva pilte. See oli parim ja lahedaim hommik üldse. Mina, Sandra ja Serks olime päris varakult üleval. Ma ei tea kuidas, aga minu esimene mõte oli, et tahaks pannkooke. Võtsin telefoni kätte, ise veel tekiall olles, ja hakkasin otsima eriliste pannkookide retsepte. Jäin mõtlema, et mida ma teen, otsin pannikate retsepte kui ma tean maailma parima pannikoogimeistri, minu oma mamma nippe. Voodist välja ja kööki. Päike paistis, ilm oli nii mõnus, Serks oli pannud vaikselt drum'n'bassi mängima, Sandra hakkis juba õunu ja mina segasin taigent kokku. Sergei, tubli poiss, vahustas mulle munavalged väga ilusti ära, et koogikesed saaksid nagu pilvekesed. Töö käigus läks meeleolu aina lõbusamaks, alustasime üksteise ninade jahuseks tegemisega ja lõpuks käis meil konkreetne jahusõda. Kõik kohad olid jahu täis - köögi põrand, laud, põrand, tee tassi sees, meie kõigi juuksed, riided kõikkõik lühidalt oli jahune, aga põhiline, et meil oli lõbus ja pannkoogid said tõesti SUPERhead. Koristada oli küll tüütu aga teeksin jahusõda iga kell uuesti. Vahepeal pooltundi enda vabaks laskmist ja mitte muretsemist annab juurde palju rohkem igapäevase elu tavaliselt elamine. Siinkohal ma mõtlen, et kui te kodus midagi küpsetate, võtke julgelt peotäis jahu ja tehke sellega nalja. Hea naer hommikuti päästab päeva.

Plaanisime õhtul kindlasti välja minna, aga kuna poisid polnud klubisse minekust huvitatud, siis leidsime kuldse kesktee - kõik seltskonnaga piibubaari ja hiljem lähme siis meie Sandraga peole. Mai-Ly ja Kaupo ühinesid ka meiega ja järjekordselt ei tulnud ka sellest piibutamisest midagi välja. Küll oli liiga palju vett vaasis, valed torud piipudele keeratud ja maitsed, mis ei maitsnud nii nagu pidid. Raki pidi ka tulema, aga ta otsustas viimasel hetkel ümber. Pärast piibubaari läksime kõik The Mooni. Sõime, jõime ja siis algas minu ja Sandra seiklus mööda Northbridge'i. Northbridge ehk Perthi linna möllusüda. Käisime klubis, tantsisime ja veetsime oma aega toredalt. Siin on klubisüsteem nii veider - peod algavad juba kella kaheksast ja kahe, kolme ajal on kõik kinni. Naljakas mõelda, sest meil kahe ajal läheb alles õige pidu lahti : D Kui Deen kinni pandi kahe paiku seiklesime niisama ringi selle melu keskel. Samal tänavanurgal, kus ma eelmine kord tantsisin, olid jälle need head muusikategijad. Jäime mõneks ajaks kuulama ja kohe saime endale mingi tüütu tüübi sappa, kes avastades, et meil puudub igasugune huvi tema vastu, hakkas meid lihtsalt bitchideks sõimama : D Alguses on kõik tüdrukud superhead ja ilusad ja osavad ning kui ei saa seda, mida tahavad, siis bitchid. Lihtne. Kell muudkui jooksis ja Sandra lennuni oli jäänud kaks tundi, otsustasime hakata tagasi koju liikuma. Tegime täiesti random kohas istumispausi ja mis me leidsime - mootorrattakiivri. Täiuslik. Võtsime selle endaga kaasa ja Sandra arvas, et see on hea lahkumiskingitus Herkile, kellel puudus teine kiiver. Oli veel vaja leida midagi Priidule ja ideaalne - poekäru lihtsalt oli meie jaoks tänavale vedelema jäetud ja Priit oli juba kaua rääkinud, et tahab oma transporti : D Kärul ka neli ratast ju. Nii me siis kolisesime ja laulsime ja korjasime lilli mööda tänavaid kodu poole liikudes ning lootes, et politsei meid ei näe. Kuna meie oli täpselt stripiklubi kõrval ja stripika ees oli palju inimesi väljas, pidime oma käru ja kiivriga teisele poole teed veel jooksma ja siis tagasi otse uksest sisse. Oi seda käru oli raske trepist ülesse saada : D Aga hakkama me saime ja tunne oli uhke. Kõige tsirkuse peale küsiti meilt : "Kas te olete jobukommi söönud v?"

Ja ega rohkem aega polnudki, reeturid pakkisid viimased asjad kotti ja hakkasimegi lennujaama poole sõitma. Kurb oli, nii metsikult kurb oli aga minema nad pidid ja ma ütlen, et Sandra kui sa seda loed TULE TAGASI : D

Kõige selle lahkumispidude ja pannkookide keskel juhtus veel midagi, mis eestlaste maine minu jaoks alla tõmbas. Priidul sai eelmises töökohas töö otsa ja ühest Interneriportaalist leidis huvitava pakkumise, kirjutas sinna ja talle vastati. Reedel oli tal nö proovipäev ja terve päev ma temast midagi polnud kuulnud, telefonile ta ei vastanud ja sendi viskamine näitas mulle, et käimas on midagi kahtlast. Hakkasin muretsema. Lõpuks Priit helistas ise mulle, ütles, et temaga on kõik korras ja jõuab varsti koju ning räägib siis uudiseid. Tuli välja, et tema tööpakkujaks osutus eestlane, kes terve päeva jooksul oli Priiduga inglise keeles suhelnud, et testida Priidu keeleoskust. Tööks oli autode pesemine. Klient helistab, sina sõidad kohale, teed oma töö ära, saad raha kätte ja järgmine. Priidul olid lootused päris kõrged ja olgem ausad, pakkumine oli hea, huvitav, tasuv ja mis kõige lahedam, talle anti võimalus endale paarimees ka võtta ja Priit väga lootis hoida seda Taurile. Kogu varustuse eest pidi ta välja käima bondi, mis meile kui bäkkeritele polnud väike summa, juhuks kui Priit ostustab asjadega jalga lasta aga inimene, kes jalga lasi, oli hoopiski seesamune tööpakkuja. Lasi jalga kogu meie kõrvale pandud rahaga. Uskusime, et ehk on inimesega midagi juhtunud või kes teab, et märku ei anna, aga kui piisavalt aega möödas oli tuli hakata tegutsema. Priit käis lennujaamas videopildi väljavõtet küsimas, isegi politseis aga tulutult. Ma ausalt ei saa aru mis eesmärgil maailmas politsei üldse eksisteerib, kui nad mitte millegi puhul inimest aidata ei saa. Tõesti ainult selleks, et helkureid jagada, puhkuma panna ja kiirust kontrollida? Sinna see asi siis pm jäigi ja teha polnud midagi, kuna inimene oli orbiidilt täiesti kadunud ja politsei leidsis, et juhtum polnud piisavalt tõsine, et krimiasi algatada. Hallo kosmos?! Nii me siis olime ilma rahata ning seda kõige halvemal hetkel üldse, kui olime sunnitud endale uue kodu leidma, sest eelmise üürileping hakkas otsa lõppema. See oli tegelikult päris raske aeg, aga samas õpetlik ka kuidas pead ots otsaga kokku tulema, loobuma nii paljust mida tahad ja mind paneb tõsiselt imestama kuidas enamik inimesi Eestis sellist olukorda tegelikult juba aastaid kannatavad. Nuudleid ei taha ma kohe kindlasti enam aastakümneid süüa : D Mõned nädalad elasime rotti elu ja kui palga sain, ei saanud me sealt mitte sentigi kõrvale panna, sest KÕIK läks uue kodu ettemaksu ja rendi peale. Jäime ootama uut palka, mis tegelikkuses oli alles eelmine teisipäev.

Aga kui kusagilt lähebki miski halvasti, siis teisest otsast tuleb ikka hea vastu. Nagu ma mainisin, oli meie aeg eelmises kodus otsakorrale liikumas ning vaja leida midagi uut. Käisime Priiduga päris mitmeid kohti vaatamas ja ühisel meelel otsusasime, et parim valikutest on kõrval maja. Jah, leidsime vaba toa kõrval majas ning tuba vabanes täpselt õigel ajal - samal päeval, millal me eelmisest välja pidime kolima. Ideaalne ajastus. Natukene muretsema pani meid vaid see, et puudus piisav kogus raha, et maksta ära ettemaks, milleks oli nelja nädala rent pluss kahe nädala rent veel peale. Üks päev võtsin julguse kokku ja kirjutasin meile võimaliku tulevase kodu omanikule ja seletasin talle olukorda ja ohõnne! Ta oli nõus sellega, et maksame vaid kahe nädala ettemaksu ja kahe nädala üüri. Probleem oli lahendatud. Ja tegelikult oli probleem lahendatud tollel hetkel meie jaoks lausa kahekordselt, sest sellel naisel oli korteris veel vaba teinegi tuba, mida mõtlesime ideaalseks Herkile, sest ka tema pidi välja kolima ja mulle oleks meeldinud kui me kasvõi siis kolmekesi oleks kokku jäänud. Saatus tahtis natukene teisiti, Herkil võttis otsustamine nii kaua aega, et jäi ilma. Me kõik olime kurvad. Olles paar päeva juba uues kohas olnud saime autopesu varustuse maha müüa ja jälle normaalselt elada ning süüa. Koos me saame alati hakkama : )

Aga enne uude kohta kolimist. Oli viimane nädalavahetus meie eelmises kodus ja reedel, peale tööd kuulen häälte kogunemist köögis, läksime Priiduga vaatama ja ohohohoo, meie armsad peohinged olid back in action. Ja nüüd ma teen väikese kopipaste kokkuvõtte kirjavahetusest reede öösel kirjeldamaks olukorda. Siit see tuleb:

meil siin elavad lambad teises toas, noh õigemini

need korteri omanikud

need nii lambad

jumala sigalakku täis

mehed saad aru

pilluvad elutoas telefone

et kes on nii mees, kellel on piisavalt raha et võib oma mobla pilduda

ja siis ähivad ja puhivad seal

siuke tunne et mingi kuradi pedeorgia käib

jumala maakad

no issand

hullemaid maitea ma kohanud pole

üks nutab vist juba

siis teine karjub, reiks tule siia, ja vilistab nagu koera

siis arvatavasti kesto reiks on

to pillub ainult telefoni

eestlased on nii jubedad

käisin rõdul just

pesurest oli juppideks

korjasin oma pesu ära

HHAHAHAHAH

mis nad räägivad

maitea kas ma tohiks seda sulle kirjutada

üks vend: noh, paned oma m*nni pakule v?" teine vastu:" a ei niimodi ma ei pane" ja ise jumala tõsised selle arutelu juures

 midafakkkkki

mul ikka selline meelelahtus siin

appi

üks tsikk kamba peale

ja mehed nii täis

et ei mäleta nime tal vist

pakuvad siin

marite

mari

mis iganes mari asi veel

ja tsikk nii õnnelik

midagi sai teises toas just surma

okou

üks lihtsalt hüppas üle laua

vastu külmkappi täiega teisele poole

herki toa põrand on küik verega koos

vennad kaklevad

köök pluss elutuba on meil jumala segilöödud

diivan pole paigas

laud

asjad mööda põrandat laiali

hullumaja

Verist venda hakati ise vist niidi ja nõelaga kokku õmblema : D

Joovad me jooke nüüd

Hahahah

Läksime toast välja

Esimene asi mis kõigi suust tuli :"okou"

Meile lubati homme uued joogid tuua, eka näis

Herki toa vaip täiesti verega

Maitea kuidas too puhtaks saab

meil on kell kaksteist päeval ja.nad pole siiamaani lõpetanud

Veidi kainemaks on vist küll saadud

Ja tõesti, üks tüüp oli verine ja ma kuulsin, kuidas keegi küsis :" Ou, kellelgi niiti ja nõela pole v, õmbleme ta ise kokku." Ma nii väga tahtsin neile vajaminevat kahel käel kuldpadal pakkuma minna, aga Priit ütles, et ma ei lööks kaasa nende lollustega. Ja teine väga mark juhtum, kui nad seal kambakesi kõik meie jooke jõid. Tulime oma toast välja, läksime köögi laua juurde ja kõigi suust korraga kõlas: "Okou". Julgeim suu pakkus meile kohe meie endi jooke ja kui teada said, et meie omad, siis nägu kohe muutus. Tagasi ei toonud meile meile muidugi keegi midagi. Kõigele vaatamata olin ma niii niiii õnnelik teades, et pühapäeval saan ma minema, üle elada jäi vaid laupäev aga laupäevaks olid mul nii kui nii omad plaanid tehtnud, mis ei sisaldanud kodus passimist ja patrullimist.

Laupäeval oli Granti sünnipäev. Üks tüüp Uus-Meremaalt, kellega sain see tänaval tantsimise nädalavahetusel tuttavaks. Herki ja Priit viskasid mind sinna ära ning lubasid ka hiljem järgi tulla. Maja oli rahvast täis, kõik uusmeremaalased ja appi, te peaks nende aksenti kuulma, see sulatab kõrvu. Nii ilus. Tutvusin jälle terve trobikonna uute inimestega, tantsisin ja nautisin õhtut vb liiga julgesti, sest pärast seda pidu oli mul viis päeva järjest paha olla. Aga siin peitub jälle materjal mu tulevase raamatu jaoks : D

Eelmisel nädalavahetusel kogesime Priiduga midagi täiesti uut ja tegelikult ilma mitte mingisuguse tõsise põhjuseta, oli see tunne väga reaalne. Raki kutsus meid oma kooli Dessert Fundraiser üritusele. Kõiki külalisi tutvustati nende ehk õpilaste tegemistega, räägiti tulevikuplaanidest, arengust ja kõige selle juures oli võimalus kõht õpilaste poolt valmistatud küpsetistega mõnusalt täita ning neile annetusi teha. Ma ei teagi kus Priit oli, trennis vist ja ma värvisin juukseid. Siis meie uue kodu omanikul - koerast pärit naine, kes on nädalavahetuseti suht püss - tuli külla sõbrants ja nad läksin end vannituppa sättima ja tegid seda ütlemata kaua aega. Ma vaikselt paanikas, et mis ma teen ja ega muud üle ei jäänudki kui pidin minema wc'sse, kus on maailma väikseim kraanikauss, et isegi kaks kätt ei mahu sinna sisse, ja pesema seal. Kõik kohad pruunid : D mul tekkis päris suur meeleheide, panin riided selga ja mõtlesin, et lähen välja basseinidušši alla pesema, aga nii kui toast välja sain, kadusid ka korea mimmud oma tuppa. Sain lõpuks pead pesema aga nüüd hakkas aeg juba kiiresti jooksma. Priit tuli ka tuppa ja mõlemad kapi kallal otsime riideid ja arutame omavahel, et appi kui naljakas, me just nagu kiirustaks oma lapse kooli üritusele ja tegime nalja, et kui peaksime kunagi lapsevanemad olema, siis oleme küll päris halvad vanemad, jääme igale poole hiljaks : D Ja meil oli päris naljakas, rääkisime sellest Rakile ka, et ta on nüüd meie laps ja Raki ainult näpistas mind selle peale : D aga mul pole midagi selle vastu, saabki jälle maailma huvitavamaks muuta teistmoodi mõeldes.

Ahaa, üks nädalavahetus käisin veel Beni sünnipäeval ka. Kuna Priit ajas toaeg asju selle kahtlase eesti vennaga autopesust, siis läksin sünnipäevale Herkiga. Ja tema mootorrattaga. Oioi kui mõnus oli üle pika aja rattal olla. Ja sünnipäev oli ka päris tore, nägin vanu tuttavaid ja sain taaskord uusi ning hea on mõelda, et siin on sul juba keegi, kes tekitavad koduse tunde.

Jõusaalis tutvusin kahe tüübiga - Andrei ja Darel , kellega peale trenni ikka saunas käisime ja informatsiooni jagasime. Üks päev jõudis jutt sinnamaale, et hakkasime rääkima kes me olla tahaksime ja mida tahaksime teha jne. Ma ikka oma vaimustusega, et tahaksin olla tüdruk, kes sõidab mootorrattaga, poksib ja omab turismitalu või vähemalt korraldab üritusi. Andreil oli kohe lahendus tuua üks minu unistustest mulle lähemale. Nimelt tema sõbral on poksiklubi ja kutsus mind endaga kaasa kui ta ise järgmine kord läheb. Kaks korda ma sellist asja endale öelda ei lasknud, muidugi ma olin nõus temaga kaasa minema. Kui mineku päev lõpuks käes oli ei tahtnudki ma enam nii väga minna, ise ka ei tea mida ma kartsin aga kui juba lubatud oli siis pidi minema ja proovima peab ju kõike, eks? Ootasin maja ees Andreid, et ta mu peale korjaks. Liiklus oli metsik ja selletõttu jäi ta korralikult hiljaks kuid aega oli õnneks varutud piisavalt, et mitte trenni hilineda. Jõudsime päris hirmsasse rajooni. Õues oli pime, ümberringi ainult suured laohooned, tänavavalgustust põhimõtteliselt võis lugeda olematuks, mõned üksikud kolmekordsed kortermajad, mis nägid välja päris elutud. Keerasime sisse siis parklasse ja olimegi kohal. Süda vaikselt sees peksis, et issand kuhu ma nüüd küll sattunud olen. Ma ei teagi kuidas seda kõike kirjeldada. Parkisime auto ära, tulin välja ja minu ees oli mitte väga suur neljakandiline plekist garaaži meenutav maja. Majal oli üks klaasist uks, mis oli kaetud tolmuga ja mõne kleepsuga. Aknad olid samamoodi tolmused ning esimese korruse akendel olid ees isegi trellid, ülemistelt kumas valgust. Kõik nägi nii hirmus välja. Ma tundsin end täpselt nagu mingis eriti salajas underground kohas, kus kõik mustad ärid alguse saavad ja kus inimesi kas surnuks pekstakse või lastakse.

Uksest sisse astudes tundsin kohe nagu kummi ja higi lõhna. See polnud selline vastik hais, vaid nagu tõeliselt reaalne poksi lõhn, tõeslise pingutuse ja töö lõhn. Üles korrusele viis kitsas rauast keerdtrepp ja jõudsime ruumi, mis polnud eriti suur aga nägi välja lahe - tõeline poksjate pelgupaik. Põrand oli kaetud mattidega, kettidega rippusid poksikotid laest alla, poksikindad vedelesid igalpool, oli paar treeningumasinat, poksiring, laest rippusid sellise filmilikult hämara valgusega laelambid alla. Awesome. Trenn võis alata. Alustuseks warm up ehk hüppenüürihüpped, jooks, kõhulihased, kükid ja siis kõige veirdam osa. Juhendaja näitas ette paar combot ning siis pidime neid paar minutit õhku pekstes järgi tegema. See tundus kuidagi imelik. Ma pean reaalselt ikka midagi peksma, mitte ette kujutama et ma peksan kedagi. Muusika oleks võinud olla selline vihasem, mitte hip-hop. Väga meeldis mulle osa, kui saime koti peal harjutada ja siis paarilisega tsääbida. Kokkuvõttes jäin ma väga rahule ja nüüd olen veel kindlam kui kunagi varem, et poks sobib mulle megahästi.

Viimasel kahel reedel oleme teinud rahvusvahelisi õhtusööke. Eelmine nädalavahetus koos taiwanikate, jaapanlaste ja hiinlastega hiina rahvustoitu. Nii palju mina sellest suurest valikust sõin, oli päris okei, aga kõik need ülejäänud molluskid, mis nad teinud olid, sinna lähedale ma ei julgenud minna. Priit küll proovis, aga ega temalt ka erilisi kommentaare ei tulnud. Pealegi, seltskond on palju olulisem. Meil sai ikka tohutult nalja. Eriti ühe jaapani poisiga, kes rääkis terve õhtu, kuidas ta tahaks proovida ühte jooki hiinast, mis pidi olema 60promilline või protsendiline, ma ei teagi kuidas öeldakse : D igatahes, siis ühel taiwani poisil oli seal absinti, mis oli 60 kraadine ja selle tõmbas jaapanitüüp endale nii kähku sisse ja hiljem kui kuulsis, et see oligi 60 ei tundunud ta enam üldse vaimustuses sellest hiina joogist. Me rääkisime talle 80 kraadisest viinast ja nüüd on see tema järgmine missioon. Plaanisime küll, et  ta saab proovida järgmine nädalavahetus seda kui teeme eesti kultuuriõhtu, aga kuna nüüd pole meil enam kedagi Eestist siia oodata, siis ilmselt jäävad jaapanipoisi viinaunistused ka katki selleks korraks.

Sellel reedel oli kass kodust läinud ja hiirtel pidu. Tegime väikese istumise enda kodus, kuna jagame veel korterit ühe Korea poisiga siis sai plaan, et kutsume mõlemad omi sõpru. Oli Korea kultuuriõhtu : D ja ausaltöeldes, see toit mis nad söövad ajab oksele. Vb ei ajaks, kui nad nii palju sojakastet enda toidus ei kasutaks, aga mind ajab soja maitse tõesti öökima. Nalja sai meil jälle nabani ja rohkemgi. Ja kuna Neil, meie kaasüüriline, armastab ka pidudel käia, siis on minu probleem lahendatud sellega, et Priit ei viitsi. Tegime Neiliga kokkuleppe, et tema on nüüd mu vanem vend kes mind kaitseb kui vaja ja vähemalt on hea koos peolt koju jalutada.

Laupäeval käisin Andrei ja tema sõpradega majapeol, kus tutvusin Kambodžast pärast tüdrukuga ja muidugi olin ma rohkem kui vaimustuses. Sain palju uut ja tarka informatsiooni oma unistuste riigi kohta :)) Jõudsime veel klubis ka käia ja kell üks olin ilusti kodus ja hakkasime Priiduga Gossip Girli vaatama. Ma ei tea miks arvatakse, et kuna ma olen Eestist pärit, siis olen ma jõhker viinanina.

Eile käisid Raki ja Nicola külas kooki söömas ja jällegi oli üks mõnus pühapäeva õhtu ja nüüd ma tunnen kuidas ma oksendada tahan, sest ma olen nii kaua aega istunud ja trükkinud ja mitte söönud. Appi. 

Kindlasti ma unustasin nii palju kirjutada aga kui meelde tuleb siis lisan. Ahjaa, oleme siin ikka sidruniraksus käinud ja plaanime Matsi ning Janeriga mandariiniraksu minna ja Priit on mul siin tõeliseks kokaks hakanud, ta oskab lihtsalt niiiiii hästi süüa teha!
Tsaupläu : D palju õnne, kes lõpuni vastu pidasid.

"Perthi kõige kõrgemas hoones farmitöö"

Ma loodan, et te naerate end nüüd koos minuga köögi kapi alla või vaiba sisse. Räägin selle loo võimalikult täpselt edasi kuidas seda mulle kirjeldati. Priit, Mats ja Janer käisid täna tööd otsimas. Sisenesid suurde pilvelõhkujasse. Perthi kõige kõrgemasse ja uhkeimasse. Vastu võttis neid koheselt turvamees, juhatas nad lifti juurde ja uuris mis korrusele nad minna tahavad. Poisid vastasid 15 ja läksid lifti. Ootasid seal. Vajutasid nuppu. Mitte midagi. Järgmiseks nupp, mis pidi avama lifti uksed. Uks oli vaid pilutanud. Tükk aega klõpsinud, avanes lõpuks uks ja jälle turvamees ees. Poisid ütlesid, et lift ei tööta. Turvamees sisestas siis uuesti 15 ja lõpuks jõudsid poisid kohale. Lifti uks tuli lahti, korrus 15 ja kõik tundus neile väga õige KUID SIIS ümberringi oli neil kõik pintsaklipslased ja siis nad vaatasid ennast - kolm plätudes ja lühkarites rannakutti. Vastu võttis neid üks tädi, kes küsis üllatunult oi mis teid siia toob. Mats oli siis öelnud, et nad otsivad tööd. Naine omakorda, et nad pakuvad mitmesugust tööd ja Priit õnnelikult targutab ka järgi, et ja ja, igasugust tööd. Janer oli peale sõna "mitmesugust" nii kelmikaks läinud ja küsinud, et ohoo, tõesti mitmesugust tööd pakute või?  Ja siis samal ajal hüppas Mats tagant välja ja hõiskas, et nad otsivad farmi tööd. Peale selle küsimist said poisid ise ka vist aru, et see oli natukene vale koht kust uurida. Poistele lisaks hakkas nendega tegelenud naine ise ka naerma ja seletama, et no meil on ikka pakkuda sekretäri kohti ja infotehnoloogia jne jne. Aga tühja see käik neil ei lennanud ka, naine andis neile numbri kust nad võivad midagi leida, mis neile sobiv : )

"Every single day i just wanna hear you say i'm so lucky, lucky"

Ma ei oska kuidagi alustada. Palju on rääkida ja näidata. Palju on meil ümber muutnud ja toimunud. Oli vist eelmine postitus kus ma alles mainisin, et kolisime Priiduga kesklinna. Nii, nüüd me kolisime jälle : D  

Kesklinna korterit jagasime kahe Taiwanikaga ja posutäie prussakate ja sipelgatega. Ühtesid proovid õpetada korda hoidma, teisi püüad mürgitada aga kui üks pool ei õpi, siis mürgist pole kasu. Ajas ikka kurjaks küll, et mina raiskan raha prussakate tõrje peale jne ja siis Taiwanlased tulevad ning jätavad oma saiapuru ja igast ülejääke igalepoole põrandale, lauale, mikrouuni. Vannitoast ei hakka rääkimagi : D Niisiis haudusime Priiduga juba vaikselt plaani, et lubatud kolmeks kuuks me sinna kohe kindlasti ei jää ja hakkasime uurima uusi variante. Eelmisel nädalal õnnestus mul superkuumas kliimas külmetus saada ja oi see oli kohutav. Samas mis seal imestada. Meil toas konditsioneeri polnud ja kuum nagu saunas, ööseks puhurid endale peale tuult keerutama ja ega palju vaja ei olnudki. Aga iga halb on millegi jaoks hea. Pühapäeval käisime ühte uut leitud tubadest vaatama. Ja wow! Ma tahtsin sinna kohe, me mõlemad tahtsime sinna kohe! Aga no kuidas?? Me pidime ju vähemalt kaks nädalat oma kesklinnastoas ette teatama, kui lahkuda soovime. Aga, ma olin ju haige. Saatsin omanikule sõnumi, et mu tervisele ei mõju sealne niiske ja kuum keskkond hästi. Eks ta siis tuli mind vaatama, mis mul viga on. Ega tal midagi öelda polnudki, sest nina oli nohune, odraiva ka silmas veel ja rohud igal pool toas laiali : D Aga siiski, ei saanud me diili sealt kohe ära minna vaid ütles, et iga päev läheb bondist 45$ maha nii kaua kuni uue üürniku leiab. No hallo. Muidugi sa ütled meile kui uus üürnik sees : D Nii me seda asja jätta ei tahtnud. Pühapäeva hilisõhtul panin kuulutuse fb kommuuni et anda üürile tuba. Hakkasin gumtreest ise ka veel kuulutusi otsima, et kes tahavad ja mis ma leidsin juhuslikult - 4 eestlast otsivad tuba. Helistasin neile kohe ja nad tulid meie tuba veel öösel vaatama ning saime kokkuleppele, et nemad kolivad homme sinna ja meie välja. Omanikul oli suu nii kinni ja andis ilusti meie üüri ja bondi tagasi. Ning nüüd. Me elame kortervillas, ainult bassein on puudu : D Natukene pilte ka siia...

meie magamistuba ja meil on veel oma vannituba ka!

 iga tüdruku unistus - terve seinatäis peeglit

 elutuba + köök+rõdu

Korterit jagame kahe eestlasega, Herki ja Sandra Tartust. Mulle nad meeldivad : ) Ja tundub, et meil on üksteise seltskonnas tore. Sandraga käime peale tööpeale ilusti trennis nüüd ja siis saunatame mitu tundi. Mmm. Hea, et tüdruk ikka majas on. Tüdrukud vajavad üksteist ja meil on kuidagi hea klapp ka. Jagame siin juba riideid ja huulepulki ja küünelakke ja kõik on tuus : D

Eilne päev läks plaanitust väga väga teistmoodi. Ei jõudnud me Priiduga ühte kohta, ei teise, ei kolmandasse vaid lõpuks et midagi teha oleks, kuna ei tahtnud koju ka minna jäime tänavanurgale tantsima kus kaks tüüpi mõnusat muusikat tegid. Noh, mina tantsisin : D Priit niisama nautis muusikat ja ma ei teagi kui palju uusi tuttavaid ma sealt sain. Milleks minna kluppi? Seal raiskad raha, tantsid omas ringis, muud ei kuule kui ainult ülikõva muusikat. Tantsi parem tänavanurgal. On palju toredam, uskuge mind.

Janer ja Mats jõudsid ka siia meie juurde ja täna käisime nendega City Beachis. Nii meeletud lained olid. Ma tükk aega ei julgenud vette minna kuna esimene kord lõppes see asi mul natukene veriselt aga täna sain õige vibe'i sisse ja OHHHHHHHHH! Nii hästi sain hakkama. 

Mingi hetk tulime veest välja, et natukene puhata aga läksime siiski tagasi. Ma suures julugehoos jooksin ikka kohe mõnuga kaugele. Olen ookeani poole seljaga ja räägin poistega. Tsekin korraks mis toimub, kas laine juba tuleb. Appi, seda kirjutades ka süda hakkab puperdama : D aga nii, vaatasin siis kas lainet tuleb ja mis mu selja taga oli, üks metslane lihtsalt kogus end. Ma ei teadnud mida teha, Priit vaid karjub mulle tule käbe ära, tule ära. Vaatan Matsile ja Janerile ka veel otsa, nad lihtsalt vahivad suured silmad peas ja ma hakkan jooksma. Mõttetu üritus : D kuhu ma vees jooksen ja nii ma sinna sisse jäingi. Võib olla oli isegi hea, et ma nii kaugel olin, sest põhi jäi minust kaugele ja laine lihtsalt kukerpallitas mind enda sees oma 6 korda vähemalt, kõik ujukad olid mul seljast ära kui Priit mind kalda juures lainest väljas võttis. Oleks see mind vastu põhja keerutanud, oleks mul raudselt mõni luu läinud. Aga siiski, oli tore ja ma ei jõua järgmist korda ära oodata enam : D Selleks korraks on nüüd vist kõik. Meil on jätkuvalt elu mõnus ja lahe ja kõik positiivsed sõnad mis teile pähe tekivad, seda kõike meil on : )) ilusat kevadet teile.

Praegu oli päris vahva juhus. Meie maja all on pesula, nagu filmides ikka näinud oleme - suured pesumasid ja kuivatid. Nii panime päeval oma pesu pesema ja õhtul koju tulles kuivama. Nagu ikka kõik viimasele minutile. Otsustasime, et enne magama minekut lähme otsime tööriided nöörilt ära. Üllatusüllatus, pesula lukus ja riiete järgi ka ei saa. Priit mul tubli poiss, läks õue ja ronis üle müüri ja riided saidki päästetud : D
Nii, pole päris kaua aega siia kirjutama jõudnud. Ausalt, iga päev olen plaaninud aga aeg jookseb käest. Niisiis, mul oli vahepeal sünnipäev. Hommikul lubasin endale mõnikümmend minutit kauem und aga sellegi poolest magada kauem ei saanud, sest emme ja Ketu helistasid vara, et laulda sünnipäeva laulu, muidugi ma vajutasin kõne mitu korda kinni, sest uni oli magus aga lõpuks said nad ikka löögile ja see oli armas : ) Priit ärkas ka koos minuga ja sellel ajal kui mina vannitoas olin, oli tema köögi laule väikese pakikese sokutanud. Teda ennast aga ei kusagil. Lähen lauale lähemale ja vaatan magamistoa ukse poole ja tüüp piilus seal ning kohe kui vaatasin põgenes voodisse ega tunnistanud, et piilumas käis : D  Raki oli kuulnud meie põnevat vaidlust läbi une.
Töölt vaba päeva ei saanud, aga sain siiski 15 minutit varem tulema, et bussile jõuda. Õues ma mäletan oli väga kuum ilm. Lõpuks kui hakkasin töölt bussijaama minema, märkasin, et mul on alla 10 minuti aega seega riided vahetada ei jõudnud, plätud poolvildakalt jalas ja nii ma jooksin kogu hingest bussijaama. Jõudsin täpselt ise märg nagu paduvihmakäest tuppa tulnud. Seda ma võin öelda, et igasugune häbitunne kaob siin elades küll ära, häbitunne ja liigne muretsemine, mida teised arvavad. Niisiis ma vahetasin riided keset bussisõitu ja mul kama kaks kui keegi mind imelikult vaatas. Tunne oli super kleiti selga saades!
Kodus ootas suure kausiga Raki tehtud puuviljasalat ja mustikatoorjuustukook. Kahjuks ei saanud me kohe neid sööma hakata, sest lubasime Elise ka ära oodata, Tambet jäi väga hilja peale ja seetõttu jäi ta imelisest koogist ka ilma : D Õhtu oli päris mõnus, mängisime noolemängu ja rääkisime juttu. Naljakas oli see, et pidu oli läbi juba kell 9 : D nagu väikeste laste sünnipäev, aga mis sa teed kui vara pead ärkama.
Ega ma tegelikult nii väga kaugeid sündmuseid enam nii teravalt ja humoorikalt ei mäleta ka nagu need meil siin olnud on, siis tuleb see ümberjutustus siin natukene pinnapealne.

Üks nädalavahetus käisime basseinipeol ja grill-õhtul. Basseinile oli leiutatud väga omamoodi hüppelaud : D Ja lõpuks me Rakiga leidsime omale kaua soovitud gay-sõbra. Alguses ei jaganud ma üldse ära mis toimub. Läksime Samiga bottle shopi õlle järgi ja tüüp ütleb siis hiljem et ou märkasite toda tüüpi seal, mul oli nii imelik teda näha, ma hiljuti magasin temaga. EEE? Me Rakiga mõtlesime, et kas saime ikka õigesti aru mis ta meile öelda tahtis, aga jaaa, saime, sest hiljem ta kohe julgesti ütles välja, et on gay. Lahe! : D
Mingi päev käisime värvilisi piiatseid otsimas ja uskumatu, kusagil pole neid! Kunstitarvetepoodi otsides leidsin väga palju teisi lahedaid poekesi ja vintage-keldreid ja muusikapoode ja kõikekõike. Ühes galeriis, kust käisin teed küsimas, kohtasin Vietnami poissi, kellega mul kohe super klapp oli. Huvitav on tema kindlasti mulle sellepärast, et tema elu on niiiiiiiiii erinev minu elust. Ta teeb karjääri ja rääkis et tal on mitu autot, maja ja kõik millest unistada võib aga ta pole MITTE KUNAGI Austraaliast väljas käinud reisimas, sest pidas kogu elu tähtsamaks endale nö kindlustatud tulevik saada. Ja nüüd ta on, üksi koos oma rikkusega ja pole mitte kedagi kellega reisima minna, sest tema sõbrad valisid peale keskkooli sama tee, mis mina - maailma avastada. Ja nüüd me siis oleme paar korda kohtunud ja jaganud muljed üksteise maailmatest, tema enda omast, mina omast. Ja see on mõnus.
Eile käisime Perthi küljelinnas Fremantle's. Pisike sadamalinn paljude paljude paatide ja laevadega ja kalabaaridega, mis nägid nii lahedad välja! Millest me aga arvatavasti kõik kõige enam vaimustuses olime, oli õlletehas. Vaadake siit ---> https://littlecreatures.com.au/. MISSSUGUSED
MAITSED! Meiega koos olid veel Mat Hollandist ja Heinrich Saksamaalt. Heinrichil on oma väike van ja sellega sõitsime tagasi Perthi, mis oli ka omamoodi lahe, klassikat kuulates ja kujutades ette, et me oleme limusiinis, kus kohe serveeritakse maasikaid vahukoores.
Veel üks ülilahe koht kus me käisime reedel oli The Moon Cafe. Nii TSILL koht ----> http://www.themoon.com.au/.  Sõime kanapastat ja magusat pizzat. JEP, MAGUS PIZZA koos jäätise, banaanide, pähklitega ja midagi nämpsu oli seal veel. Ja jõime ühte ülihead kokteli mille nimi oli Illusion. Usun, et üksi selle kokteili ära juures on tõesti võimalik, et saad korraliku illusioni. Meid oli õnneks neli - mina, Priit, Raki ja Tambet. Peale Mooni liikusime linnas veel ringi ja mina leidsin OMA KOHA. Nimi ka vastav - The Bird ----> http://www.williamstreetbird.com/. Nüüd ma tean, kus mina oma nädalavahetused veeta tahan : D Ahjaaa, me nägime ükspäev delfiiini! Vähe ma polnud vaimustuses.
Ja me ju kolisime ka Priiduga. Oleme nüüd kesklinnas ühes suures kortermajas ja jagame kahetoalist korterit kahe Taiwanikaga. Meil üks tuba, neil oma, jagame kööki ja vannituba. Nad on küll pisu räpased, aga püüan neid selles osas siin vaikselt harida. Tublisti tapame prussakaid ka, kahju, aga leida koht kus neid pole, on väga raske. Raki jäi sinna kaugele Beni poole veel. Teeb seal tööd, hard-working Raki nagu te fb näha võite : D Üldiselt läheb meil hästi ja me oleme väga õnnelikud!  Kui ma kirjavigu teen, ärge pange tähele, mul lihtsalt pole aega kontrollida. Ja kirjutada, küsida ja rääkida võib fb ikka ja alati, tore on lugeda ja rääkida : ) Enamus ajast pole küll aega, aga nädala sees kord ikka tuleb.

"I do not give a shh"

On nii mõnus nii mõnus. Meil sajab, pole seda kuuma päikest, õhk on värske. Istun meie ajutise kodu terassil, sättisin tooli endale nii, et jääksin täpselt katuse alla aga samas näen mis siit väljas pool toimub. Just käis kõrva mürinakärakas ja ilus välgunool joonistus kõrgelt taevast alla. Mmm mm...

Mis meil siis vahepeal muutnud on? Ma töötan alates sellest esmaspäevast koristusfirmas ja koristan linnas kontoreid. Töö on kerge ja alguses kui ma väga kahtlesin selle vastu võtmist, siis olen ma õnnelik. Mulle meeldib see mis ma teen! Tõesti meeldib. Proovipäeval oli mul üks rõve pilust tsäägataja kõrval ja arvatavasti tema tõttu mul selline halb esmamulje sellest tööst tekkiski. Nüüd üksida on kordades parem. 

Räägin siis natukene oma tavaliselt päevast. Kuna me elame ikka veel oma couchsurfi juurdes ja see on linnas väga kaugel, siis ma pean ärkama juba pm 4 ajal, et bussiga linna sõita. Buss sõidab linna siit umbes tunnike ja tööl pean olema tegelikult alles pool seitse, aga ma olen linnas tavaliselt juba enne kuute. Mis teha, bussiajad on sellised. Nüüd hakkab juba väike harjumus tekkima ja isegi kui on natukene niru voodist nii vara välja saamisega siis linna jõudes on mõnus kui ma näen päikest vaikselt tõusmas ja inimesi siinseal ringi sagimas. See on see hea tunne, et ohh, ma elan ja teised elavad koos minuga, mitte ei maga maailma maha. 

Töö juures olen kusagil kuue paiku ja siis istun oma keldrikorruse puhkeruumis paarkümmend minutit, sätin soengut ja siis alustame. Nö Groundfloor, mis iganes see eesti keeles pole, on pm üleni klaasist ja peeglist, mille kõik ma särama pean lööma, et kontoriinimestel oleks ilus tööle tulla. Kaks vaipa on seal ka, mida pean  tolmuimejaga puhastama, aga alles peale kella poolt kaheksat, sest siis uksed käivad inimtunnetuse peale kinni-lahti. Meil on majas kaks lifti, 5 korrust. Liftid tuleb ka särama lüüa kohe hommikul ja seda tehes pean lifti lukustama, et keegi seda alla või ülesse endale järgi kutsuda ei saaks. Esmaspäeval, minu esimesel tööpäeval oligi päris naljakas juhtum. Lõin lifti särama ja kõik oli tiptop kuid unustasin selle lahti lukustada ja saatsin ta juba alla 1 korrusele ja läksin vahvalt teise kallale. Mõne aja pärast turvamees helistab mulle, et rahvamass all ootab ja lifte ei kusagil. Appiappi : D nüüd ma saan endale kindlasti mõne hüüdnime sellepärast. Need kaks lifti on kõigele lisaks veel Perthi kõige aeglasemad liftid ka. 

Kui liftide ja groudflooriga ühel pool, võtan oma pihustid ja 3 erinevat lappi ning hakkan korruseid läbi käima. Kontrollin prügikaste, kui täis, pean tühjade vastu vahetama, tõmban lapiga meeting-ruumide lauad sõrme- ja kohvijälgedest puhtaks, panen toolid ilusti laua alla, käin oma lapikestega köögides lauad ja masinad üle, ukselingid, veekraanid. Päevas kaks korda pean wc-sid koristama, mis pole ka raske, igale potile vesi peale, peegel veeplekkidest puhtaks, põrand veevabaks, kraanid ja lauad kuivaks natukene õhuvärskendit ja korras. Meeste omas on muidugi väga haige pissuaar mida ma veel varem näinud ei ole, samas kuidas ma saakski, ega ma siis vabal ajal meeste wc-des ei käi : D aga pole nagu kuulnud ka sellist asjast midagi. See on nagu pissisein, terve sein, kuhu peale võid pissida ja siis seal all on nagu vihmaveerenn mis kogu värgi minema uhub, vesi peale ja kõik. Okei, toda peab ikka küürima ka mingi väga ränga puhastusainega. Tundub küll, et wc koristamine on ilgelt nõme töö, aga tegelikult on see kõige lõbusam. Mul hakkab juba oma statistika tekkima - 5. korruse mehed ja naised on kõige lohakamad, 2. korruse naised maailma korralikumad, sest seal ei pea ma pm midagi tegema, 3. korruse mehed käivad kõige rohkem number kahel, sest neil koguaeg paber otsas jnejne : D 5 korrus on tegelikult üldse väga lohakaid inimesi täis, kõige s*tasem korrus. Selliseid tiire ma teen 7,5 h tundi. Päev saab läbi umbes poole 3 ajal. Eile oli esimene päev kui ma kohe peale tööd koju tulin ja lihtsalt voodisse kukkusin. Nüüd on mu energiavarud jälle taastatud. Ühel päeval peale tööd läksin Rakiga tema tööintervjuule kaasa, hale lugu, vend pakkus 11 dollarit tunnis ja siis Raki koristagi, olgu kassas, tehku süüa ja mida kõik veel. Lollus. Parem ole tööta keset paradiisi. Selline variant oleks siin välja mäninug sama seisu nagu Eestis Maxima ori 1,07 euro eest. Ei aitäh. Raks muidugi ei võtnud pakkumist vastu. Küll neid tuleb veel. 

Teisel päeval läksime Rakiga City Beachi. OUMAIGAAD. Vot see oli alles õige rand ja õige ookean ja õiged lained. Ma olin lausa shokis. tõsiselt. Nii suured lained, laine vahele tekkis konkreetne tunnel, inimesed surfasid, mõned lodistasid niisama ja seda hiiglaslike lainete sees, ma ei julgenud sinna lähedale minna ja need ulbivad seal : D mismõttes nagu. Pilt on internetist tõmmatud mis peaks teile emotsiooni tekitama kui võimas see on! Aga see pole ka veel parim.

Ma ei hakka sellest rannabaarist rääkima kui faking VÄGEV SEE OLI/ON! AAAAMEISING! Erksad värvid, suurepärane muusika, hämmastavalt erinevad ja kirjud inimesed, ookean, päike, sjkfdhjksaf. Ma lähen pooleks. Siin on selle kodulehekülg  http://www.facebook.com/clancyscitybeach, isutage end. Meie üks sõber töötab seal ja siis ta tegi meile ühe superhea kannukokteili, nimi oli sellel vist Sangaria ja sisaldas see Cointreu'd, valget veini, siidrit ja kahte shotti, limonadi ja maasikaid, laimi, greipi, sidrunut. See viis kelle alla ja oli päris korralik niiduk. Ja see päikseloojang seal. Sõnatuksvõttev. Ma pole kunagi varem päikest nii suurena näinud! For real! Lõpuks kui bussile hakkasin minema, võttis mu superilus päev väga teise suuna ja paari tunniga sai minust maailma vihaseim inimene üldse. Busside ja rongide ajad ei klappinud ja mis hädad kõik veel olid lõpuks ma raiskasin erinevate busside, rongide ja ootamiste peale 3 tundi oma elust ja tuduajast. Järgmine päev olin zombi ja vajusin kaks korda puhkeruumis magama. Ma loodan, et mul seal kaameraid pole : D

Nagu Thomas, üks mees Venezuelast, kes mulle hispaania keelt vaikselt õpetab, ütles, siis neljapäev on Small Friday tõesti hea mõelda, et väike reede juba käes on ja homme päris reede. Eks näis mis nädalavahetus toob. 

Ja tänane hommik oli super. Pime, vaikne, kuiv, karge ja äike. Ilus.

"Put your hands up in the air, i know you like it"

Eile olime väga asjalikud. Tegime endale pangakontod, andsime avalduse sisse TFN numbri osas ja nüüd on vaja vaid natukene oodata, et nii pangakaart kui number kätte saada. Peale targaks olemise, olime jälle lapsed. Elis ja Siiri viisid meid laste muusikaparki, Rakile tekkis elu õndsaim nägu pähe kui sai seal erinevate kingkongidega muusikat luua. Tegime temast staarvideo ka. Kui olime seal natukene ringi mänginud, tuli üks eriti tuus vana onu, endal kiisu mustriga paks läkiläki moodi müts peas ja muudkui hakkas seal biiti taguma, nii et jalg tõmbas kohe tantsuhoo sisse ja õlad ka. Selline bailando!

Täna jõudsime lõppude-lõppuks ookeani äärde ka. Jäime mitmest bussist esialgu maha ja Priit juba väga masendunud, et India ookean ei tahagi meid näha. Lõpuks kui bussile saime uurisime tarkadelt milline see vesi siis on, kas tõesti helesinine ja tõestatud! SEE ON NII ILUS TÜRKIISSININE! Tuul oli muidugi metsik seal, käterätt lendas maast minema, müts lendas peast minema, mittemidagi lahti lasta ei saanud : D Ja oeh need mrekarbid ja see päike. No mida sul veel elus vaja on? Rahulolu on põhiline ja siin oled rahul ma usun isegi ilma rahata, sest nii saab ära elada küll. Loodus pakub kõike.

Olime ookeanist ja liivast ja merekarpidest nii vaimustuses, et pidin kohe Eestisse helistama. Kell hakkas vaikslt kaheksa hommikul saama ja teadsin, et Ketu kõnnib kooli. Helistasin siis ja küsisin nii:" Arva ära kus ma pragu olen?" Ta võtab vastu suht tuima häälega, räägib ka minuga suht tuima häälega kui ma olen suurest elevusest talle ära seletanud kui sinine vesi on, kui soe on, kui suured lained on, kui paradiisis me oleme : D järsku käib plahvatus "SA OLED KRISSU V? OOTA MISASJA, APPI KUI LAHE!" Tüüp arvas, et ma tema koolikaaslane : D hull värk. Emmedele proovisime ka, ühe saime kätte, teist ei : (

Minu ettekujutus ookeanist on alati olnud umbes selline, et ilus vesi, käid ujumas, vahepeal tuleb megalaine jne. Tegelikult, lained on igasse ilmakaarde ja koguaeg. Julgesime ka jallud ikka vette pista, vesi oli päris soe aga vot kui see laine tuli. Tõmbas mul jalad alt ja kaasa ka veel endaga ja kui hädas ma olin püsti tõusmisega, suu soolast täis ja muudkui uus ja uus otsa, kord kaldale siis jälle kaugemale. Korra kiskus ujukad ka seljast ja Priit oli ka oma sügavustes korraks püksata olnud : D Kuna küll tuleb see julgus ise ka proovida kaldast kaugemale minna ja surfamisest ma ei hakka vist rääkimagi : D

Terve päev pm rannas saigi veedetud ja nüüd oleme punased kui vähid, eriti Priit : D

Tänane bussisõit oli ka vahva, esiteks bussijuht sõitis täiega äärekivisse ja meil Raksiga jäi süda seisma, et misasja nüüd oli pomm. Selline laks käis. Teiseks sõitis ta oma õigest marsruudist mööda ja siis teatab ka sõitjatele sellest nii süütult : D meie panime paanikaga kohe telefonis gepsu tööle, et jumala eest täna jälle 5 km kõndima ei peaks : D õnnelikult kodus ja elu on ilus!

"Did you ever stop to notice"

Nii, eile jäime me kuhu... Esimesest õhtust siis veel nii palju, et kui ma vahepeal üles ärkasin olid Priit ja Raki poes käinud ning apelsine ja arbuusi ostnud. Apelsini oli nii nämmu mõnuga pugistada enne ööund. Järgmisel päeval läksime linna avastama, tegime endale raamatukokku kaardid ja nüüd saame seal Internetis käia kui juhuslikult wifi töötama ei peaks. Väga huvitav on see, et austraallased küsivad, kuidas siis seal Eestimaal Internetiga lood on. Nagu mismõttes, meie ühendustega võrreldes pole nemad korralikku Internetti vist näinudki. Uskumatu eks. Raamatukogu pm linna ainuke normaalne vaba-ajaveetmiskeskus ongi, sest seal on konditsioneer. Vahel peame end isegi õues soojendamas käima, sest seal hakkab külm : D Ahjaa, siin konnad pole ju mitte tiigis vaid puu otsas lebotamas : D : D

Edasisteks päevadeks otsisime endile läbi couchsurfi öömaja. Üks Ben oli nõus meid enda juurde võtma. Kõik ümberringi uus ja leia sa siis 14 km kauguselt üks remondis maja. Rongidest me topäev midagi ei jaganud, niisiis proovisime õnne bussiga. Üks bussijaam oli googlemapsi järgi Beni majale isegi päris lähedal. 14 km ja buss sõidab üle tunni aja. Kui tüütu! Lõpuks kui maha saime oli juba pime,kõik sirises ümberringi, kusagile astuda ei julgenud, isegi puude alt ei julgenud läbi kõndida kartes, et mõni ämblik end võrguga alla laseb, nii metsik oli see loodus esmapilgul ja siis vandusime end, et miks me ometigi kaardist pilti ei teinud, oleksime teadnud kindlat kuhu minna. Tatsusime tükk aega kuid siis andsime alla ja kutsusime Beni endale järgi. Kõige naljakam oli see, et ega me teda endile vastu ei osanud kutsuda ju ka kusagile mujale kui bussipeatusesse ja siis peale kõne hakkasime kiirelt sinna poole tagasi kõndima ja üllatusüllatus, oleks me 1 tänava veel edasi kõndinud oleksime kohal olnud : D Ei tasu liiga kiirelt paanitsema hakata. 

Beni juurde jõudes arvasime, et oleme ainsad päkkerid tal aga oo ei, peale tema on siin veel 6 sakslast ja nüüd ka meie. Väga lahe ja kirju seltskond koos igatahes. Ja kui need sakslased siin omas keeles räägivad siis ma sulan... miks inglise keel nii ilus pole? 

Saime omad kotid nurka visatud ja käisime Beniga ka poes veel, ostsime puuvilju ja õllet ja tagasi kodus tuli välja, et Beni sõbral sünnipäev ja kõik kutsutud. Me olime küll väsinud, kuid siiski mismõttes, ma olen siin ühe korras elus ja ma ei saa siis ju koju jääda. Muidugi me läksime ka! Kuna meid nii palju oli, siis tellisime taksod ja kahjuks asus peopaik tagasi linnas mistõttu takso arve edasi-tagasi tuli metsik : D aga sellegi poolest kas on tähtsam säästa mingi 50 dollarit või saada selle eest osa tõesliselt austraallaste möllust. Maja täpselt nagu me Kodus ja võõrsil näha võime, selline 1 kordne, akna- ja uksekatted nagu Irene'il valged ribid vms. Maja ees inimesed sõidavad rulaga, joovad, naeravad. Maja taga metsik rahvas, maja hoovipoolne sein ära joonistatud, väike bassein, kahe tohtusuure palmi all põhupallidest ehitatud joogibaar. Mmmm, kui lahee! Inimesed olid ka väga sõbralikud.

Hommikul algas mu võitlus kärbestega. Siin on nii, et midagi ei julge endale lähedale lasta, sest iga asi tundub ohtlik või mürgine ja niisiis hommikust und jagan kärbeste ära ajamisega. Magada on ka nii kuum ja magamskott on seest selline kiljes, mitte riidest ja proovi siis end sinna sisse ära peita : D 

Kesklinnas on meil siin suur purskkaev ja siis Elis'ega mõtlesime, et läheks jookseks läbi sealt, jahutaks end veits ja mõeldud-tehtud. Oi kui hea, nagu väike laps, ainult et emmet polnud käterätiga ees ootama, nagu seal enamustel lastel tegelikult on : D

Eile käisime Kings Park'is. Superilus koht. Milline vaade! Priidu fb võib pilte jälgida, sinna jõuavad need kiiremini kui siia. 

Päris naljakas oli siis kui leidsime suures koguses Aloed sealt kasvamas. Kings Park on nagu suur park, kus kasvab palju erinevad puid ja taimi ja isegi papagoid elavad seal. Aga aloega. Me sattusime ikka mega ekstaasi, et eestis maksame mingi tuubi eest elupalju ja siin kasvab aloe, mis on meist ka suurem. Raki naksas kohe üks tüki küljest ja määris õlale. Aga meie aloe on läbipaistev siis see oli selline leemekas kollane ja Raki oli paanikas et nüüd sai mürgi oma maakale-punasele : D Maaka-punasega on ka meil oma teema. Kui Eestis suvel ilmuvad need väga heleda nahaga tüdrukud välja, kellele nagu päike väga peale ei hakka, siis nad tõmbavad nii kahtlselt punaseks, selline rõve beebikas. Siis meil on siin sama lugu : D tee mis tahad, no see päike meile ei hakka, vaid me lähme selleks maakaks punaseks ja siis koguaeg vaatame end ja naerame : D Eile rongi peal olles andis Naks alla. Meil on nii huumor koguaeg. Sellest on siia raske kirjuta, aga maiteagi, nii nalja saab koguaeg ja ma usun, et see meid siin raja peal hoiabki, aga Priit arvab, et meil sõidab lihtsalt päikesest ära : D

Ahjaa, eile jäime oma bussist maha ja pidime rongiga tulema. Rongijaam aga meie Beni majast 4,5 km kaugusel. Kui googlemaps'id lahti tegime, vajusid ikka silmad koobastest välja ka ja tekkis küsimus KAS TÕESTI. Nagu vähe me seal linnapeal kõndida saime v?? Alguses oli kurb vist, aga pm terve tee me ikka naersime, kiljusime kui prussakad meid taga hakkasid ajama ja siis leidsime tee pealt veel ühe massaazikeskuse esiuksevõtme ja oleme nüüd lootuses, et seda tagasi viies saame tasuta massaazi : D 

Hommikul jälle need kärbsed :S Gumtree'st leidsime hea töökuulutuse ka - hobuse sitta viskama, 25 dollarit tunnis, no miks mitte : D saime tööotsaga juba nagu jutu pealgi kuid siis täpsem informatsioon jäi jagamata ja nüüd see läinud ongi. Hea raha oleks olnud. 

Ühel sakslased on siin sinine van. Täielik hipibuss ja täna hommikul läksime siis kollektiivselt kõik sellega linna. Peru bailabaila muusika käis, aknad alla keritud, rätikud lainetavad katusel ja nii me tsillisime. Ajasime Nakiga linnas tähtsaid asju ja sõime megapalju, ei kujuta ette kuidas me täna nii näljased oleme : D Priit käis sakslasega mootorrattaid uurimas. Õhtul kui kogu kambaga kokku saime, Elis ja Siiri ka, liikusime ühele pisikesele saarele ja nägime seal känguruid, küll pisikesi, aga siiski, NAD ON NII PEHMED! Ja nunnud, ja eriti nunnud siis kui nad hüppavad. Aga uni hakkab juba tulema, seega kiirelt veel.

Täna plaanisime oma aja ka siis nii, et tuleme viimase bussiga. Kõik väga tore. Jäin bussis Naki õlale magama ja mingi hetk ärkan siis mõlemad- Priit ja Naks pabistavad, et oleme mööda sõitnud õigest peatusest ja hüppasime igaksjuhuks maha. Googlemaps siis tööle ja ohõudust, meil oli veel 5 km kõndida. Ma suurest emotsioonipuhangust lennutasin oma veepudelit. No polnud võimalik! Mis siis ikka, kus meil pääseda oli kõndimisest : D aga tee peal sai meil jälle mega nalja. Leidsime käru põõsast, proovisime Rakiga toda lahti lüüa, see oli sellist moodi nagu need nukuvankrid mida peab keskel jalaga lahti suruma. Lahti käru aga ei tulnudki : (  Mingil hetkel Raks ütles:" Oh, ma panin hommikul kaks õllet külmkappi, tahaks noid juba" Ja see oli nii naljkas ja masendav samal ajal, sest meil oli nii palju kõndida. Priidu kotis oli meil paar pakki müslisid, mida tee peal närisime ja pool krõbises mul kindlasti suu kõrvalt maha, sest nii nali oli, et ma polnud võimeline korralikult sööma : D 

Känguru sai nimeks Küpsis

"

Uni hakkab juba tulema, seega tuleb kiirelt ikka midagi kirja panna, sest ma tean, et muidu see jääbki tegemata. 

Oleme nüüd paar päeva saanud sisse elamise aega. Austraaliasse jõudmine kujunes minu jaoks päris metsikus. Hong Kongis sõin midagi halba ja sain toidumürgituse. Alguses polnud nagu midagi, sain lennukis paar tundi magada ja siis oiappi, oksekott oksekoti järgi. Nõrkus oli ka peal ja üldse ei tahtnud, et lend läbi saaks ja ma kõndima pean minema. Aga, läbi ta sai. Pea käis ikka korralikult ringi ja kõht oli imelik, süda ka helendas. Kükitasin passikontrolli järekorra lõpus ja siis üks tädike sealt tuli kohe uurima kas tunnen end halvasti ja andis mulle uue oksekoti, õnneks ma ütlen, sest nii kui me passikontrollini oma järjega jõudsime, oli järjekord ka millelgi muul kätte jõudnud : D Pm igas halvas on midagi head, kogu muud pagasikontrolli ja jama me läbima ei pidanud. Löödi templid passi ja lasti meid minema. Lennujaamast seest ei saanud nagu väga arugi, mis seal väljaspool siis toimub, aga ega ma uurima ka ei viitsinud minna. Võtsin Priidu jopi peale endale ja magasin seal pinkide peal paar tundi. Raks ja Priit ilusti tutvusid juba õues uue olukorraga. Mõne aja pärast võtsin kokku end, pesin hambad ja uued riided selga ning välja sealt lennujaamast. Vot midagi sellist poleks osanud ma oodata. FAKING KUUUM. NO NII KUUM. Paha ka oli veel olla pluss meil tekkis öömaja osas jama ja üldse seda kõndimist ja jebimist oli nii palju, kotid olid rasked ja mis hädad kõik meil veel ära polnud, siis küll mõtlesin, et ma tahan kohe koju tagasi. Nüüdseks asjaolud juba muutunud : D

Esimene öö olime siiski hostelis, sellest ma midagi rääkida ei oska, kell 4 viisime asjad sinna ja sinna voodisse ma jäin ka järgmise päeva hommikuni. Oleks isegi veel tahtnud, aga niigi oli juba hea. Omad suured kotid saime õnneks ühtede teiste eestlast juurde päkkerisse hoiule viia, nüüd me siis seal käimegi riideid vahetamas ja pesemas vahelduva eduga. Neil seal hosteli kõrval on gayclub vms, sealt tuleb alati head muusikat ja siis täna tundsin paljudest sõpradest puudust, sest nendega seotud lugusid järjestikku mängiti. Tegelikult on meil siin sisukalt vahva, aga ma ei saa praegu üldse süvendeda, sest Pilvede all on Internetis üleval ja ma tahaks seda enne uneaega veel ära vaadata : D Homme jätkame ja pilditame.

"Tsuhai tsen tahaan haotaiao"

Hong Kongi lennujaam on VÄGA VÄGA VÄGA SUUR. Sõna "VÄGA" suurtes tähtedes on ka veel väikest kirjeldatud kui SUUUUUUUUUUUUUUUR see on. Plaanist paariks tunniks linna avastama minna ei tulnud mitte midagi välja, sest no lihtsalt ei leia väljapääsu. Üks tsunhang juhatab meid sinna, teine tagasi, kolmas viitab omakorda jälle uues suunas. Inglisekeelt räägivad ka nii nagu venelased, kellel pole eesti keeles rääkimisoskust. Lühidalt midagi ei saa aru neist ja nüüd oleme siin paar tundi ringi tuuseldanud ja jalad löövad all sõna otseses mõttes tuld. Hong Kongis on täna kole ilm ka, udu on nii tihe, et isegi mäed, mis lennujaama ümber, on peidus valge massi sees ja välja joonistuvad vaid kontuurid. Siin on selline räpane hais ka. Nüüd muidugi nina ära harjunud kuid lennukilt maha astudes oli küll okou. Nägin lennujaama kõige lahedamat pilubeebit ka, aga ta paps tundus nii kuri, et ei julgenud minna pildile neid küsima. Uus nunnu vaja leida, aga õnneks meil paar tundi veel aega : D 

Lennuk, millega me siia lendasime üllatas meid positiivselt. Esiteks oli see suur, tõsiselt suur. Teiseks saime kohad täpselt akna alla. Kolmandaks, meil olid seal kõrvaklapid. Neljandaks, padi ja tekk oli olemas. Viiendaks, lennukis oli ootamatult soe ja nüüd ma kannan siin kahetsusega oma jopet, kampsunit ja pusa. Kuuendaks, meil olid isiklikud telekad ja täis vahvaid filme. Seitsmendaks saime hästi süüa ja juua nii palju kui ise tahtsime. Priiduga mõtlesime, et Ketter oleks siin kindasti õnnelik olnud, et tasuta Sprite juua saab nii palju kui tahad : D Ja nagu turistile kohane, pildistasime oma söömaajad korralikult : D Magada polnud küll seal üldse mugav. Leiutasin ikka igasuguseid poose endale aga õiget und ei tulnudki. Täna võtan Rakilt unerohtu. Tema oli tänu sellele maganud nagu beebi. Ja mu Jänku käis Raki taskus kogemata suitsuruumis ja nüüd Raki ajab lolli juttu, et Jänkule hakkas seal meeldima. Nii ei saa : D

" SILLU ON, SILLU JÄÄB, SILLU OLEMA PEAB..."

 Üldiselt ei meeldi mulle miski, mis seostub kuidagi tavalisusega, sisutusega. Peab ikka olema kuidagi silmapaistev ja meeldejääv. Mõned päevad tagasi sain sünnipäevakutse, mis kõikidest eelnevatest kutsetest nii mõnusa tunde sisse lõi. See polnud selline tavaline kutse, kus öeldud, et ole see kell minu pool ja kingitus võiks olla ümbrikus. Kutses seisis: "Juua pakun kanget ja lahjat. Janni pelmeene saab ka VB? Kingitus võiks olla midagi praktilist- nt kilo kartuleid." Mida lahedamat veel saaks? Pelmeene! Jaa. Kohe olid sotid selged, et reedeks tuleb terveks saada, sest sealt ma puududa ei taha. Juba nädal aega ette tundsin, et sellest üks vahva õhtu tuleb : D

Eile kell muudkui jooksis, aga see on alati nii kui midagi väga oodata. Kleepisime, lõikasime, pakkisime Priiduga ja lõpuks valmis olles avastasime, et meil pole kellegi numbritki, kuhu helistada ja uurida kas pidulised kohal. Laura numbri siiski leidsime. Millegi pärast oli Laura telefonis hästi imelik. Oleksin olnud nagu halvaks läinud toit, mille peale ta oksendada tahtis, aga kuna mu tuju oli nii hea, ei pannud seda nagu väga tähelegi. Enne kõne lõppu mainisin veel, et võtame Sillule üllatuskülalise kaasa. 

Jõudsime Silveri poole ja Laura kohe lendab naeruga platsi, et ta ei tundud mind üldse ära telefonis, pidas mind kellekski teiseks ja hiljem olid kambakesi arutanud, miks see keegi teine temaga küll nii meelalt rääkis ja kes võiks olla küll see üllatuskülaline. Väga hea ja naljakas algus õhtule mõtlesin ma : D 

Soovisime sünnipäevalapsele õnne, õlledel korgid maha ja liitusime Bailaga. Keegi oli varasemalt päris hullu reegli Bailas välja mõelnud - kes jooma pidi, see laulu laulmast ei pääsenud. Mäng sai aga kahjuks nii kiiresti läbi ja meie plaanid Lauraga kõiki paljaks koorida ja Signe uhke blingkell enda valdusesse saada kukkus läbi. Vähemalt saime Johani vestigi. Parem ikka kui midgi.

Millegi lõpp on teise algus. Mäng läbi, tere pelmeenid. Need olid ikka metsikult head! Jann valmistas ka neid köögis nagu boss kunagi, pliidi ette kontoritool tõstetud ja nii ta seal istus, segas ja maitsestas oma pearooga. 

Luise ja Mariga? saime suure kotitäie kummikomme enda valdusesse ja siis olime seal kolmekesi kommide kallal nagu eksperdid kunagi. Lisaks kommidele oli meil teemas veel ka juuksed, koolid, vanused ja reisimised. Elus esimest korda läksin ma nii välja, et peale pesemist ei sirgendanud ega teinud juustega midagi ja elus esimest korda käis nii palju käsi mu juuste sees. Üldse ei kurda, väga mõnus oli, nad olid eile nii pehmed ka niiet miks mitte : D

Silveri juures lendas aeg veel kiiremini. Peagi pidime linna liikuma, aga enne seda sõime veel Signe superkooki, tegime pilte ja laulsime Sillule Jaan Tätte ja Marko Matveri Silveri laulu. Õnneks polnud mina ainukene, kes improviseeris uusi sõnu lausete lõppu, sest õigeid ei teadnud, aga kokkuvõtteks oli see ikkagi ilus laul : )

PALJU ÕNNE SÜNNIPÄEVAKS ÜKSSILM!

Peole minekuga hakkas järsku kõigil väga kiire. Pipo partyvan maja ees muudkui täitus ja täitus inimestega. Mina, Kiku ja Priit läksime Tauriga ja siis tuleb kõne, et Silver ise Lauraga enda maja ees. Kõik olid kadunud aga peategelane ise jäeti maha. Mis veel välja tuli, et kuigi kogu mass Pipo autosse ronis, tuli sealt tegelikkus välja vaid Indrek. Loomulik kadu. Otsustasime Kristeliga Balnce ees aga parajaks teha ja hakkasime kindaid müüma, Indreku koti ärisime küll 20€ maha, tegime veel  soodkat ka shottide näol - näkku kummagile 3. Aga ei miskit asjalikku äri sellest ei saanud. 

Nagu välja tuli, siis meie Balance'i peo tõimegi, meid oli igalpool. Tantsisime, laulsime ja mängisime põlveplaksumängu, kaotaja pidi Keni nabast viina jooma. Jaana kahjuks või õnneks tegudeni ainukesena jõudis. Nalja oli meil oi kui palju. Klubis ikka paar head laulu oli ka, aga kui Rudimental- Not givin In mängitud sai, liikusime tagasi õue. Paljud meist läksid Sillu poole tagasi, mina Priidu ja Tauriga läksime Kikut koju viima ja kuna und polnud, kruiisisime niisama ringi. Superhea muusika, superhea meeleolu. Oleksime läinud Kublitsale, roninud autokatusele, kuulanud häid biite, tossanud, õhtu jätku nautinud, kuid järsku tõmbas karusell peale ja olime kraavis kännu otsas max 20cm puust. Väga napikas. Öösel keegi muidugi telefoni ka enam vastu ei võtnud ja nii me seal kolm abitut olime. Kaevasime niipalju kui saime, kuid tulutult. Samas tuju meil nagu ei langenud, lahe oli ikkagi. Lõpuks saime Pipo ka kampa, aga kasu ikkagi ei miskit, tuli üks auto veel, tuttav nägu Mardo koos käsisae ja puuplanguga, kuid ikkagi kasu 0. Ootasime siis niikaua kuni ööised tööinimesed meid välja tõmbama said tulla. Aitäh Siret! Aga nagu ma ütlesin, oli see 1.veebruar üks ütlemata tore : )