Reedel korraldati Tartu turuplatil padjasõda lootuses püstitada uus Guinessi rekord. Väga nirusti läinud keemia proovieksam, kus sai vastustega pm bingot mängitud, võttis oma osa tujust ning enda nö pehme väljaelamine tundus mõnus plaan. Niisiis kaks plikatirtsu, mina ja Eliis, kõndisid padjad käes Tartule vastu, ise hullult kindlad, et Võrukivi juurest võetakse peale ning sellega jalutuskäik piirdub. Kus sa sellega. Lõpuks olime siiski Linavabrikus ja iga vastutuleva autoga kujutasime ette kuidas suunatuli vilkuma hakkab, seejärel auto peatub ja juht ütleb, et sõidab otse Tartu. Kiirendas üks. Kiirendas järgmine jne. Kell kukkus aga vingumist polnud. Alati on ju saanud siis miks nüüd peaks midagi teisiti minema. Positiivne mõtleme tuli kasuks. Punane Opel, suunatuli, otse Tartu. Mida veel tahta? Ehk nelja ust : D Ja, auto oli kahe uksega litsilõks nagu öeldakse. Auto oli väga tolmune. Suurele tolmukogusele lisaks ei leidunud seal ka turvavööle teist poolt. Ees istusid kaks tüüpi, väga naljakad kujud. Juht oli paljaste jalgadega istme peal ja üldse tundusid kuidagi imelikud. Äkki tegi neid imelikuks kõigest hirm, et nad perverdid on ning tõsiasi, et meil pole kuskilt vajaduse korral välja hüpata :D Igast hääletamisest jääb midagi meelde. Nende tüüpidega oleks me matsu ka pannud ühe vanamehe pärast, kes otsustas Põlva ristis mitte kinni pidada ja nina alt täiel kiirusel läbi sõita. Eliisil jõudis elu silme eest läbi käia aga ma ei saanud nagu midagi arugi. Juht oli peale seda eriliselt kuri ka ning kui ta Ülenurmele ära keeras, käis peast mõte läbi, et nüüd on hõka ka aga ei. Lõpuks osutusid nad üpris toredateks ja viskasid meid täpselt turu juurde äragi.
Naeratuse tõi näole nähes inimesi, kes kõik olid sinna oma padjakestega kokku kogunenud. Esimest korda tundisime Ellaga LIIGAPALJU puudust omadest. Kujutasime ette kui lahe oleks kõik koos sõjas olla. Vähemalt mina kujutasin kõike nii elavalt ja tundega ette, et poleks imestanud kui oleksin kelleski teises Evelit, Priitu, Oha või Taurit näinud.
10,9,8,7,6,5,4,3,2,1 LÄKS! Inimesed jooksid, peksid üksteist, naersid, suled lendasid kõikjal, silmad, suu ja nina oli neid kõik täis. Kanal kahe reporter tuli ka oma padjaga minu juurde ja ütles:" Säh sulle ka üks" ja virutas, kuid eks ta sai oma kaks hoopi vastu ka :D Videot saab ka siit vaadata: http://www.elu24.ee/?id=269422
Igatahes väga lahe oli!



Võrru jõudes ootasid Priit ja Kert meid kirikuplatsil. Külastasime Jürkat garaažide juures ning lõpuks läksime Ruudi poole. Õhtu jooksul kogunes sinna mõnusalt rahavast. Oli päev, mil jõudsid ka vahetusõpilased Võrru. Õhtu feil oli kindlasti Jürkal, kes ootas endale koju kahte Ungari tüdrukut, kuid mis välja tuli-üks oli poiss :D Mängisime nendega kosmost ja lendamist. Ei oskagi öelda, kas väljamaalased olid liiga väsinud või olime meie oskamatud seletajad :D Põhiline oli see, et nalja sai. Lõpuks olid ka Terts ja Evv oma teiskeelsete kuttidega seal. Õhtu jõudis aind endalegi üllatuseks kiiresti lõpule ning tuli minna koju magama, mis siis, et reede oli aga hommikul pidi virk ja kraps olema Uma Peo jaoks.

Oled msnis "eemal", ikka kirjutatakse ja loodetakse, et sa salaja istud ja ootad teiselpool ekraani igatsusega, et ehk keegi kirjutab.
Helistad. Keegi vastu ei võta. Ju peab siis nii olema. Põhjuseid võib olla mitmeid - kas ei kuulda, ei taha kuulda või mõni muu segav faktor. Okei.
Tegin igatahes avastuse, et paaniliselt järjestikku tulevad kõned mu telefonile, tagaajamine,tühjad sõnad ja kõik muu selline, mõjub mulle nii nagu teadjate jutu järgi peaks mõjuma meestele lause "ma armastan sind" seksi ajal. Kes teavad, need teavad.

Ammuammu planeeritud Tallinna reis oligi käes. Bussi juurde jõudsin päris vara, võiks iga hommik kooligi nii jõuda. Üllatusüllatus, isegi Priit jõudis ennem väljasõitu kohale, sest tavaliselt läheb tal alati metsikult aega ennem kui kusagile liikuma saab : D Sõit oli täis nalja ja naeru.
Kohe kui olime Tallinna jõudnud läksime Bastioni käikudesse. Seal oli päris lähe. Kui ma oleksin elanud ~ 60 aastat tagasi ja Tallinnas, siis oleksin kindlasti olnud punkar ja oma kambaga möllanud igal pool ja sinna käikudesse punkri teinud. Viimastel päevadel ei saa kuidagi ümber ka vaimudest. Käikudes olevat legendi järgi kaks kummitust - Valge Daam ja Must Munk. Ma usun küll, et nad olemas on aga peale 2005. aastat pole neid keegi näinud. Ma oleks nõus puht huvi pärast minema sinna ööseks. Loomulikult võtaks ma kellegi endaga ühes, sest üksi olles ja kedagi nähes tarduks ma hirmust ilmselt paariks aastaks.
Kiirtoit täitis kõhud ja siis Tammsaare parki ilusaid inimesi vaatama. Kaua seal olla ei saanudki, kuna klassiõele lõi suur valu selga ja liikusime Viru keskuse Reval Cafe'sse istuma. Asi läks ikka päris hulluks kätte ära, et tuli kutsuda ka kiirabi. Kui venelased mulle üldiselt meeldivad, siis vene vanamutid paneks küll tuleriidale,küll mitte kõik, kuid osad. Kus võivad alles seletada ja möliseda siis kui abi ja tarka juttu vaja oleks. Pean silmas vene tädikest, kes suhtles minuga helistades üksükskahte. Peagi oli kõik korras ja tegelastel eluvaim sees. Kõige naljakam selle juures oli see, et ma ei saanud pool ööd normaalselt und ja hommikul oli ka veel imelik tunne sees nagu midagi juhtub. Juhtuski. Järjekordne näide, et mu sisetunne ei vea mind ikka üldsemitte alt.
Nägin ka Harlest irl, kellega ma huvitaval kombel kunagi tuttavaks sain. Tore poiss. Kahju, et ta pidi vaid meie, minu ja klassiõdede, uudishimujanuretkel osalema : D Ausalt, me pole koguaeg sellised!
Kui ma buduaarist lugesin artikklit "Džentelmenid hakkavad välja surema", siis julgen väita, et neid ikka veel leidub. Mina, Evv, Helen ja Vanze istusime Tristan ja Isolde kohviku pinkidel kui tuli vana, kole ja purjus mees meid tüütama. Küll ta ajas käsi külge ja tundus muud moodi ohtlik. Tuli prints, mitte valgel hobusel, vaid valgel rattal ja lihtsalt ajas selle mehe ära. Nii kiirelt kui oli ta ilmunud, nii kiirelt oli ta ka kadunud. Me olime igatahes tänulikud ja ahhetasime. Nii armas oli see.
Lõpuks siis High School Musical. Tavaliselt haigutan ma hapniku puuduse tõttu, kuid see muusikal oli minu jaoks tõsiselt igav. Võibolla ka seepärast, et ma pole vaimustuses ei Ott Lepplandist, Getter Jaanist ega teistest seal osalenud tuntud nägudest. On üsna riskante näidelda ka sellist filmi järgi, mis on võitnud enamus teismeliste südamed ilusate lauluhäälte ja näitlejatega. Saaks nuriseda küll, kuid üldiselt oli siiski filmi hästi jäljendatud.
Tagasisõit oli täis vihma, äikest ja und. To hetk oleksin tahtnud olla Soopeal, oma väikses toas, uneleda voodi peal ja kuulata kuidas vihm katusel klõbiseb.
Hommik oli päris omamoodi emotsioonidega,sest meenutused unenäost polnud lihtsalt normaalsed. Võrreldes minu hommikuga, oli kellelgi veel väga vahva ärgata : D

Trickster Karu ütleb:
*haige värk oli küll hommikul:D
*Üks ajas üles mu , ütles nagu:D ann käskis su üles ajada:D teen silmad lahti:D normaalne partii vahib otsa no
*Ma ei osand midagi teha:D panin pea teki alla ja ütlesin oi
*ja siis to chikk ütles et sa võid mu tisse vaadata küll:D:D:D
*aga ma olin džentelmen ja ei vaadanud

Poisid ja nende tissiarmastus : D