"The night is alive, you can feel the heartbeat"

Kõik uus kipub inimesi tavaliselt hirmutama, vahet pole mida see ka ei puudutaks. Kõik uus jätab valiku. Valiku otsustada kas oled julge ja proovid või jätkad vana tuttavat rada lootes, et ehk kulgeb elu edasi nii nagu nähakse seda enda jaoks välja mõeldud ideaalses kujutlusmaailmas. Tavaliselt teine variant ei toimi.

Eelmine neljapäev, kui ma õigesti mäletan, sain sõnumi kus seisis, et vajatakse töölisi Tesco Brackley'sse, öine vahetus, 10.00 pm - 8.00am. Tükk aega kahtlsesin, kas bookida endale koht sinna. Elu on näidanud, et sellistes olukordades tuleb kiiresti reageerida kui midagi saada tahad niisiis helistasin ja olemas. Kohe küsiti minult oma transpordi olemasolu kohta. Mida pole seda pole. Pakkusin välja, et hakkan bussiga tööle käima kuid sellepeale öeldi mulle, et nad otsivad mulle autojuhi. No miks mitte, kuigi hirm kasvas küll, et miks mingi töö jaoks nii palju sahkerdamist on vaja. Viimased nö vabad päevad möödusid kiiresti. Pabistasin küll korralikult, et äkki jään maha, ei saa kellestki aru ja kes teab mis veel juhtuda võib, sest mul alati juhtub ju midagi : D Läksin oma vana teooria peale välja, et kõik mis elul pakkuda on, tuleb vastu võtta, sest elu hoiab sind nii kui nii.

Paar tundi enne minema hakkamist oli tunne päris hea. Pidin 8.45pm agentuuri Blue Arrow juures olema, et auto peale saada. Agentuuri ees oli veelgi inimesi ja see rahustas esmase tekkinud ärevuse maha, et vähemalt pole hiljaks jäänud. Kell kukkus ja kukkus, pm kõik olid juba ära läinud oma autojuhtidega ja minu oma polnud kusagil. Tekkis paanika küll, kell oli umbes 9.10pm. Umbes viie minuti pärast saabus Ryan, kes polnud üldse üllatunud, et Blue Arrow oli saatnud mulle sõnumi, et pean agentuuri ees olema 8.45. See polevat olnud esimene kord kui apsakaid sisse teevad ja selle pärast olingi ma pool tundi varem kohal. Ju oli see ka siis omamoodi hea, vähemalt sain osade töötajatega juba tutvuda. Sõit võis alata ja uskumatu, Tesco on meie kodukohast umbes nii kaugel nagu Räpina Võrust. Ilma autojuhita ma oleks ilmselgelt lugematutel kordadel ära eksinud. Teele jäi üks jubearmas linn nimega Buckingham ja appi kuidas ma armusin, mul pole sõnu kui nunnu linn see on ja iga päev kui sealt läbi sõitsime, olid mul silmad igasse ilmakaarde korraga suunatud, et võimalikult palju näha.

Täiesti tavaline on Krissu ja kari poisse/mehi. Nii ka see kord. Ma ei saa aru kus kõik tüdrukud on?! Igatahes ja, jõudsime siis Tesco juurde ja seal olid ainult poisid ja mehed. Kusagil kümme minutit oli aega sisse saamiseni ja mul oli nii imelik seal olla. Kõik ka vahtisid mind nagu ei tea mis asja. Eks ma skännisin ise ka teised kiiruga üle - palju tõmmusid, päris mitmed mustad ja mõned valged. Esimesed uudishimulikud tulid minu käest õues juba pärima, et kus ma elan ja mis ma siin teen.

Tesco Brackley kujutab endast ülisuurt toidupoodi. Töö põhimõtteliselt seisneski selles, et pidid asjad riiulitelt kastidesse laduma, kastidele koodid peale panema ja hiljem tagasi riiulitele laduma ning siis tooteid juurde panema, kus vähem ning lõpuks kõik ilusti ära feissima. Jõuluaeg on tulemas ja kuna poel on plaanis teha suur makeover, siis nii me tõstsime iga päev samu asju mitmeid kordi ümber. Üks sealne kauaaegne töötaja vastas mu küsimusele:" Why we have to change the same products places every day?" "I don't know my love, it's really a nightmare, isn't it?" ja naeris. Näiteks oletame, et kõik makaronid ja supid on Maximas 6ndas vahekäigus, siis täna me viime nad 9ndasse, homme 5ndasse ja lõpuks on nad üldse 3ndas. Lollus, aga nii see töö käib. Igapäev. Vaesed inimesed, kes iga hommik peavad hakkama oma soovitut toodet uuest kohtast otsima.

Tescos õnnestus mul esimest korda kohata ka neid kurikuulsaid Pakistani mehi. Kas nad kõik just Pakistanist pärit olid ei tea aga no vähemalt kõik need tõmmud pruunisilmsed tumedajuukselised tüübid tekitavad minus nüüd jälkust. Vastik on tööd teha kui sa tajud selja tagant tulevaid õgivaid pilke ja pidevalt keegi su nime korrutab ja silma üritab teha. Iga võimaliku pausi ajal tullakse ja küsitletakse sind imelikke küsimustega stiilis kust sa nii ilusa nime said, kas sul poiss on, kas te elate koos ... Vuih. Hoidsin neist nii eemale kui vähegi sain.

Õnneks polnud kõik sellised vampiirid, ka normaalseid inimesi leidus kellega sai tõesti inimese moodi suheldud. Söögilauas istus minu vastas üks vanem onu. Igal pausi alguses küsis ta kuidas ma end tunnen, kas olen juba väsinud ning tegi mulle isegi teed. Meganunnu. Kuidagi tuli meil jutuks sõbrad ja nii ta siis küsis, et palju mul siin sõpru on kui üldse on selle lühikese aja jooksul tekkinud. Vastasin, et mõned ikka on, sellepeale ulatas ta mulle oma käe ning tutvustas end nimepidi - Malcolm Stuart - ja ütles, et nüüd on mul üks sõber veel. Jälle ta oli nii armas. Enne viimase pausi lõppu jõudsin veel ka alustada raamatuga Billy Connolly- Route 66. Öö oligi päris kiiresti läbi saanud. Esimese tööpäeva lõpus koju sõites ma armusin Inglismaasse. Me sõitsime kusagilt maa kohast läbi, kus natukene kaugel mäe otsas jooksid lambad ringi, päike tõusis, mõnus udu laiutas maas ja nii hea värske õhk oli väljas, mm. Unistasin kuidas ma sõidaks täitsa oma autoga seal samas päiksetõusus ja kuulaks oma muusikat, laulaks ja tunneks end täiesti vabalt. Mõni hetk hiljem ma hakkasin mõtlema, et miks ma tahan endale selliseid unistusi siia kui ma saaks neid vabalt täita ka Eestis. Kindlat vastust ma ei saanudki, ehk sellepärast, et siin olla on midagi teistsugust ja uut aga samas nkn mõeldakse juba liiga palju Eesti väliselt, siis oleks ka ju Eestis unistuste täitmine nagu midagi uut. Billy Connolly Route 66'es oli kirjutatud. et kui tema teele jääb mingi märkimisväärselt tähtis ehitis, tuntud ehitis, siis ta teab täpselt kus ta maailmas asub ning see tekitab temas hea tunde. Ma võin ka olla London Eye kõrval, jalutada London Bridge'l aga see ei tekita minus tunnet, et ma tean kus ma maailmas olen. Mulle oleks vaja suurt Maxima silti, mamma maja, Tartu Piro parki, midaiganes ja siis ma teaks kus ma maailmas olen. Vaatamata sellele siiski meeldib mulle siin ja mulle meeldib näha ja kogeda ja ma tahaks näha palju rohkem. Tollel hommikul oli peas mõtteid täis aga üldiselt oli väga rahulik ja hea olla.

Koju jõudes muljetasin poistele ka kähku oma esimesest tööpäevast, käisin kiiruga pesemas ja läksin tudule. Välja mu magamisest midagi ei tulnud, sest mingi krossikas kihutas väljas, lapsed karjusid hoovi peal ja nii kui silmad kinni panin nägin ainult riiuleid, mida pidi täitma kõigega, mis poest leida võib. Õhtul ei olnud ma tööle mineku suhtes üldse mitte hästi meelestatud ja tundsin kuidas tahtsin hea meelega terve õhtu mitte kellegagi rääkida, kuna midagi korrektset mu suust ei plaaninud välja tulla. Jube öö oligi, asjad mul ainult kukkusid, suhelda ei osanud ja pudisesin omaette. Minu kasuks oli üks tüdruk veel tööle tulnud ja seega lootsin kõik need nilbed mehed tema kaela sokutada ja ise tahaplaanile jääda. Ei tea kas see õnnestus aga kedagi peale kahe laheda tüübi ma toopäev väga tähele ei pannud. Töö lõppedes kutsus Ryan kõiki töötajaid kokku teatades, et Blue Arrow teeb kärpimist kuna nii palju töölisi ei lähe neil enam vaja. Olin üsna kindel, et olen nende seas, kellele tänane öö viimaseks jäi. Kõnet mulle aga ei tulnud mis tähendas, et olen jätkuvalt hoos.

Kolmandal ööl hakkas juba looma. Keda polnud enam tööl? Neid vastikuid tõmmusid nilbikuid. No jess! Ka seda teist tüdrukut polnud, sest ta oli haigeks jäänud ja mind pandi ühte rühma nende kahe vinge selliga, kes eelmisel päeval mulle silma olid jäänud. Nad hakkasid mulle veel rohkem meeldima. Mis siis, et ma ise nendega väga suhelda ei julgenud, sain ma kohutavalt palju naerda, sest nad ei ole normaalsed kodanikud - laulavad, naeravad, tantsivad muusika saatel keset töö tegemist ja räägivaid haigeid jutte. Oeh :'D

Neljandal ja viiendal ööl ma tundsin ennast seal juba väga koduselt, julgesin juba suhelda ja tundsin, kuidas ma enam kokku ei jookse ja laused hakkasid juba iseeneset tulema. Muidugi ühe prääniku panin maha küll, mis mind siiamaani haigelt naerma ajab. Nii, minu ees seisis väga kõrge kastide torn ja palusin ühel tüübil selle enda jaoks alla tõsta. Vapper onu sai raske kasti alla tõstmisega hakkama ja seda käes hoides küsis, et kuhu ta selle paneb. Ma ei tea mida kuradit mu ajus toimus aga selle asemel, et öelda "Give it to me" ütlesin ma "Take me." Ma ei saanud kohe arugi millega ma hakkama olin saanud ja ma ei tea kas to tüüp isegi sai aga nii kui ma oma kastiga riiulivahele istusin, tuli ikka konkreetne naer peale, et oleks tahtnud tükkideks naerda end :'D hahaha. Malcolm uuris mis ma jõulude ajal teen ning kutsus endale külla Christmasdinnerile, kuna tal lapsi ega peret pole. Lubas kõike kalkunit teha ja värki. Ta on nagu Inglismaa vanaisa. Igatahes panime poistega plaanid valmis, et kui meil jõulude ajal tõesti midagi teha ei ole, lähme Malcolmile külla. Selle päeva hommik oli jälle nii suurepärane, ainult head asjad toimusid ümber minu. Mulle nii meeldib see tunne, kui maailm rõõmus ja avatud on.

Viimasel päeval töötasin enamus ajast oma lemmikutega koos ja ainult naersin ja naersin. Küll me sõitsime seal suurte kärudega ja jooksime ja möllasime ning kõige parem uudis oli kindlasti see, et meie manager recomendis mind, mis tähendas, et ainult agentuuri teha on kas ma saan ka edaspidi Tescosse tööle või mitte. Olin üpris kindel, et saan ja seetõttu ei osanud ka küsida ei Adam'ilt, John'ilt ega ka Ben'ilt nende telefoni numbreid aga ei, kallis Blue Arrow sai minu shiftingutega House of Faserisse valmis ja nii mu Tesco aeg ongi läbi. Tegelt ma ei taha selle peale üldse mõelda, sest see teeb mind natukene kurvaks. Mulle just hakkas seal meeldima ja olin leidnud ülilahedad inimesed ja siis lihtsalt nii. Aga elame näeme, siin võib kõike juhtuda ja kõigiga uuesti kohtuda. Karta ei tohi ja kõigele tuleb vastu minna.

"You have lovely hair"

Oleme praegu lainel. Tsuitsuitsui. Vahepeal on meil igav ka ja siis lähme natukeseks lolliks. Vaadake vaid kui vinge stuudio meil on : D Raske mõelda, et selle põranda all elavad kaks idiooti.

"How much?"

Jätan nüüd venelased natukeseks nende kuninglikku mulli ja võtan luubi alla meie teised naabrid. Nemad on küll heade mõtete ja enesetunde suureks allikaks. Lisaks venelastele on meil majas veel indialased ja rumeenialased. Mõlemad rahvused on super vingedkihvidlahed.
Kõigepealt indialastest. Köök on meil põhiline kokkusaamiste keskus, sest kõht läheb enamvähem kõigil samal ajal tühjaks ja ülejäänud ajast on kõik kas oma toas või väljas. Tollel õhtul kui ühte India onu neljast esimest korda nägin, ei julgenud temaga üldse juttu alustada niisiis ma lihtsalt vaatasin imestunud näoga kuidas ta süüa tegi, sest ta tegi tõesti nii hästi lõhnavat riisi ja kastet. Kõige rohkem tähelepanu püüdsid kindlasti ka nõud, millega ta toitu valmistas, sest need näevad välja nagu meil Eestis masinad mahla aurutamiseks ja see kõik kuulub ainult riisile. Võtsime Priiduga julguse kokku ja appi, nad on veel sõbralikumad kui kõige sõbralikum inimene maailmas. Tahtsin, et ta mind ka õpetaks süüa tegema ja siis ta ütles, et tal tuleb üks vana sõber külla, kes teda kunagi õpetas ja siis kutsub meid ka. Kui tal toit valmis sai, kutus oma kolm sõpra ka sööma ja oi kuidas nad võisid riisi mägedes taldrikule laduda ja siis sõid kolme geeglimängusõrmega. Ja nii iga päev : D Ainult riis ja riis ja riis.

Rumeenialased, kaks poissi, olid üldse esimesed keda me kogu maja rahvast nägime. Kohe andsid kätt ja hakkasid uurima kas me ikka teame kuidas linna saab ja kuidas bussid käivad ja tegelikult on nemad meid siiani üldse kõige rohkem aidanud linna sisse elada. Üks neist, Gabriel, on meiega isegi agentuurides kaasas käinud ja õpetanud kuidas sealsete tegelastega käituda. Eile oli Gabrielil "name birthday". Poisid olid juba mitu päeva varem rääkinud ja unistanud õlle joomist. Tulime siis eile linnast koju, tegime köögis teed, sest olime õues nii ära külmunud ja siis Gabriel küsib, et miks te teed joote, nädalavahetus on ja õllet peab jooma. Rotid nagu me oleme, peame ikka turu pealt kartulit ja siukest kraami kokku ajama mitte õllet ostma. Niisiis tüüp jooksis korraks ülesse oma tuppa ja tuli kastitäie õlledega alla ja avas seal kõigile pudelid. Ütlesin, et ta on nii amazing ja selle peale vastas, et tal on nimepäev seega võib. Panime oma väikseks köögiraadiost muusikat ja nali võis alata. Blue Arrow agentuuris töötab üks pikk naine Vanessa ja siis tema ümber käis põhinali pm terve õhtu. Ma ei mäleta mis teema see päriselt oli, aga jutt käis Vanessast, tema perest ja siis peol käimistest ja millegi peale küsisin ma how much. See tuli igatahes väga kohatul ajal suust välja ja jäi mulje nagu ma oleks küsinud palju ta Vanessa eest maksma pidi : D Tegelikult ma tahtsin teada kaua ta abielus on olnud : D oli vist nii. Selle how much'iga kiusati mind terve ülejäänud õhtu. Sain veel marki teha gaasipliidiga. Radikad olid meil jälle külmad ning siis sooja saamiseks oli keegi pannud gaasipliidi tulega põlema. Ma vaatasin, et seal peal midagi pole ja keerasin kinni. Siis teine rumeenia poiss nagu rääkis, et radikad on külmad ja ma ei saanud essugi aru ennem kui Gabriel suitsult tagasi tuli ja seletas ja see oli sooja tegemiseks :'D Siis me kõik naersime end punasteks ja lilladeks ning lõpuks ajasid juba üksteise naerud meid naerma.
Mingi aeg läksime ülesse nende tuppa ja siis poisid hakkasid vaidlema, et kes on parem kas 50cent, Lil Wayne, Dr Dre või Eminem või mis iganes. Rumeenialased kutsuvad Timo ka ju Eminemiks : D Iga päev esimene lause :" Hi, how're you doin' Eminem?" : D Umbes kella kaheni me naersime seal, tegime pilte ja siis läksime tudule, enne seda pidi muidugi ühe võidu Red Alert'is ka saama : D Ja täna hommikul olid kalevipojad seitsme maa ja mere taga pohmellis.
Kui nüüd venelased korraks nende mullist välja võtta, siis eile ei saanud jälle ilma draamata. Nii vist on ja jääbki, et kui kusagil midagi toimub on ikka eestlased süüdi. Eile kui rumeenialaste toast korraks välja läksin, nägin, et meie toa uks oli pärani lahti ning tuli põles. Vähe ei ajanud selline asi vihaseks. Hea meelega oleks alla laamendama läinud aga rumeenialasedki rääkisid, et nende mõistusekorrus on samal tasemel elukoha korrusega ning, et vend on kusagil vene armees käinud ja igaksjuhuks ei tasu jamada. Samas on mul suht ükskõik, mis ta ikka teha saab, midagi. Nüüd oleme targemad ja paneme ka koguaeg ukse lukku ning mingi tuutu ka teiselepoole ust. Ootame siis nüüd venelaste järgmist joomingut : D
Eile, miks me nii külmunud olime, kui koju jõudsime, oli sellepärast, et linnas oli Tivoli pluss kellegi kontsert ja ilutulestik ja loomulikult pidime meie ka sinna minema. See lõbustuspark oli vinge, palju lahedam kui Eestis üldse kunagi olnud on. Metsikud atraktsioonid ja hind oli ka krõbe. Ilutulestik kestis ka pea pool tundi ja see oli kümme korda ilusam ja uudsem kui Eesti ilutulestik. Üks rakett oli lahti minnes täpselt nagu võilillepõld, mm, nii ilus.
Nüüd võime kõik oma kingdomi tagasi minna.

"I want to live here like a family"

Vahepeal on nii, et see, mis sulle meeldib, tegelikult ei meeldi või siis see mis ei meeldi tegelikult meeldib. Umbes nagu mu suhe Koit Toomega või Birgit Õigemeelega, kes mulle lihtsalt nö "meeldivad" , sest nende lugude järgi on hea lollakalt reivida.
Tahaks rääkida meie naabritest. Esimesed tutvumised majakaaslastega olid huvitavad ja tekitasid sooja tunde, et kõik nii sõbralikult meid vastu võtsid va üks naine, kelle taustast meil tookord vähematki aimu polnud. Küll ta paugutas uksi ja koridoris vastu tulles tegi alati sellist nägu, nagu me talle ette jääks ega tohiks olla seal kus parjasjagu olime. Nüüdseks teame, et ta elab meie all koos oma mehega. Mees kusjuures oli alguses vägagi abivalmis ja pakkus köögikapis meie asjadele isegi ruumi. Nad pidid oleme leedukad aga nagu välja tuli, siis see paarike on hoopiski vene rahvusest. Kes teab mis sundis neid end tutvustama kui leedukaid. Üldiselt pole mul venelaste vastu kunagi midagi olnud, nad meeldivad mulle. Mulle meeldivad, et nad oskavad ja julgevad hoida seda mis neile oluline on. Meie venelased on ikka metslased. Vaga vesi, sügav põhi. Mida pikemalt inimesega ühe katuse all elad, seda rohkem õiget palet näed. Nüüd ongi naine üks paras närvihaige, mida me tegelikult teadsime juba algusest peale ja mees kuri gorilla.
Eelmine teisipäev kui Ruslanil sünnipäev oli möirgas hommikust õhtuni väga räige muusika. Seda mis nad kuulasid ma ei teagi kas muusikaks saab kutsuda aga igavene kütmine käis ja ma ei hakka rääkima üldse kui palju venelasi meil majas oli. Mingil hetkel kui hakkasime vaikselt magama sättima ja Timm läks ilusa une alguseks viimaseid röstsaiu tegema, kuuleme Priiduga, et keegi koputab ukse taga. Mõtlesime, et raudselt Timm ja täiega lollitasime inglisekeeles erinevate hääletoonidega. Kedagi sisse ei tulnud. Läks Priit siis ukse peale ja kari venelasi meie ukse taga kes hakkasid räuskama ja üks püüdis siis rahulikult rääkida. Mida nad lõpuks tahtsid, sellest me aru ei saanudki. Üks vennike tuli veel pärast kätt ka andma aga peale siukest segadust tõmbasin ma oma käe ära ja vaatasin neid kurja näoga. On ikka mölluskid. Hiljem kuulsime aknast, kuidas all rõdul ainult käis estonski, estonski.
Järgmisel hommikul ei saanud ma ennem kodust väljagi minna kui polnud Ruslaniga rääkinud. Ootasime köögis teda kui ei midagi, hiljem kui üksi alla tulin, tuli tema ka. Uurisin kohe, et misvärk see eile öösel toimus ja et kas tal on mingi probleem meiega. Tüüp hakkas kohe sorritama ja seletas, et tal oli sünnipäev ja tahab siin elada koos teistega nagu suur pere. Vabandas veelkord ja palus, et üksteist austaksime. Põhipoint oli ikkagi selles, et üks öö olime meie naernud ja tema närvihaige ei saanud korralikult magada aga kohe ei saa ju keegi midagi ütlema tulla vaid ikka siis kui alkohol sees ja sõbrad seljataga. Jäi see asi siis sinnapaika. Paar hommikut on see mutt mulle isegi tere öelnud. Vau.
Uksed pauguvad jätkuvalt ja eile öösel saime jälle pähe. Nii kui midagi tollele naisele ei meeldi on sõda majas. Priit ootas õues taksot, mida ei tulnud ja siis me maurasime aknal ja õues, et me ikka selle takso saaks. Meie närvihaigele jäi see jälle ette ja siis nagu tuulispask lendas alla mehe juurde mingi ainuke sõna mida ma eristasin oli pljät. Ja oi mitu korda see tal üle huulte kõlas. Muidugi tuli tema gorllia siis kohe meie juurde aga tüüp sai aru, et meil on paanika majas ning sebis meile isegi takso.
Üks asi mis ma mainida unustasin alguses, et juba paar nädalat oleme me nuputanud kes ei oska enda järel koristada ja nõusid pesta. Igakord kui kööki lähme on pannid õlisid, pliiti oleks keegi nagu wc-paberina kasutanud ja nugadel-kahvlitel on toidujäänused küles. Täna hommikul sai müsteeruim lahendatud. Ise oma silmadega nägime kuidas seesamune venelanna tegi oma söögi valmis ja jättis KÕIK asjad laokile ja pesemata. Mis respektist me siin siin räägime? Köögipõrnad oli ka nii märg, et ma oleks võinud raskusteta moonwalki teha ja sealjuures mitu korda persili käia.
Nüüd ongi selle paariga nii, et idee poolest nad meile ei meeldi kuid samas nad meelidavad meile ka, sest nende peal saab draamat luua ja õhtul on jälle mille üle naerda : D