"Mu armsad molod"

Tauri Taevik says:

segi peaga priidu juures elektrit panna on ka äge

nagu näha pole see priit kes hoiab lampi kinni

priit tegeleb üldse muude asjadega nagu näiteks..

Tauri Taevik says:

emale ja vanaemale pehme keelega muinasjutte ette lugedes

Palun lubage naerda :'D :'D :'D :'D :'D :'D :'D :'D :'D :'D :'D

Ausalt, mul on läbi aegade kõige lahedamad klassikaaslased ja mitte vaid klassikaaslased vaid sõbrad!

Ja kui ma eile öösel nägin tänu naerukale õhtule kuidas Enrique Iglesias ja Steven Seagal kaklesid ning Jaani kapist rohelisi kaunu sõid siis mul pole õrna aimugi, mis tänane veel tuua võib, sest ma olen tõesti end siin pooleks itsitanud kuuldes, mida mu molod kõike korda pole saatnud : D

"World is such a better place now"

Eelmine nädal oli jubedaim siin Inglismaa ajaloo jooksul ja ega uuski lahedalt ei alanud - nina on sinine. Ma loodan, et hommikuks silma alused värvitud pole : D Juhtus nii, et trellil tuli hüppamise isu.

Suure nõmeduse sees on siiski killukest õnne ka. Pühapäeval viis Igor meid Leicesteri Poola poode avastama ja muidugi pidin ma saama pelmeene ja terve kastiga kohukesi (c.a 40 tk). Kujutage nüüd ette VÄGA ÕNNELIKKU müüjat ja muidugi väga õnnelikku mind : D Mõlemad saime silmad särama. Sellest kastitäiest ainult suurt midagi enam alles pole.

"Fuck the 14th February, i love you everyday"

Jah, sõbrad on tähtsad. Sõpru tuleb armastada, neile mõelda, nendega suhelda, koos rõõmustada ja nutta. Õigetel sõpradel peab olemas olema kogu aeg. Tegelikult on vale öelda "peab olema", sest siis sa lihtsalt oled ja seda tõesti iga päev. Sellegi poolest meeldib mulle mõelda ja teada, et aastas on üks päev, mis teeb ühe täiesti tavalise nädala teistest erilisemaks. Päev, mida sa võid ärevusega oodata, mitte sellepärast, et saada teada, kes kõik sind meeles peavad või arvavad sind sõbraks olevat, vaid just sellepärast, et ise teisi üllatada.

Naljakas on seda öelda, aga täna, sõbrapäeval, pole ma iseendaga sõber. Mul on nii kurb olla üksi kodus. Priit on tööl ( ma vihkan juba seda tema öist vahetust) ja kõik teised keda väga näha tahaks on laiali maailmas - Eestis, Austraalias ja üks päike Rootis.

Kui aga sõbrapäeva ärevusest rääkida veel, siis mina ausalt ei jõudnud eile ära oodata millal koju saan, sest oli plaanis mömmile maailma parim sõbrapäeva kook teha. Mässasin mitu tundi ning jooksin mitu korda poodide vahelt, pesin hiljem põrandaid ja seinu ja uksi aga hakkama ma sain ja paremini enam polekski saanud! Maitse tõi taeva maa peale.

Täna hommikul lipsasin voodist juba väga vara välja, et saaks kasvõi tunnikese kvaliteetaega. Vähemalt tean, et muutsin oma unimütsi hommiku magusaks ja meeldejäävaks : )

Ma ei hakka facebooki või kusagile kirjutama, sest need, kes on mu päris, loevad seda siit nii kui nii. Te olete mulle kallid! Kõik te olete! Ja möllan täna koos teiega läbi kauguste.

Naeru täis sõbrapäeva!

Koju tulles leidsin väikese üllatuse (:

"Pole ruumi vabandada"

Nii hea on olla. Arvutist tuleb mõnusat muusikat. Emme pühib teises toas tolmuimejaga tolmu ning mina voldin lauaääres triigitud pesu kokku. Toas on mõnus valgus kokku miksitud pilvedest ja õrnast päiksest. Kuulen tuttavat lugu Jamelia-Superstar ja näole tuleb salapärane muie. Meenutasin kuidas kunagi oli see minu ja Ketteri lemmik ning oli päev mil ainult seda lugu kuulasimegi ja barbie'dele riideid õmblesime. Ketul on isegi üks barbie, mis näeb täpselt samasugune välja nagu Jamelia. Kui ma otsiks vanad videokassetid ka ülesse, nimelt just ühe muusikavideode oma, leiaksin sealt kindlasti kümme korda lindistatud Jamelia lugu, mis oleks Britney ja Vanilla Ninja'ga konkureerimas, keda siiski rohkem on.

Hea tunne jätkub. Raadiost tuleb kaheksakümnendate muusikat. Vaikselt kuulen kõrval ruumist inimeste hääli, milles on selgelt tajuda näljast tooni. Vaatamata neile näljastele inimestele, kes hirmsasti oma toitu ootavad, maitsestan mina nautiva rahuga kalkunit.

Tegelikult olin ma reedeks suunatud lihtsalt teiste factorisse tööle, kuna meie omas olid taaskord koristustalgud. See teine ladu, appi, seal oli nii hea! Aeg lendas tööd tehes nii kiiresti, et ma ei saanud arugi kui juba koduteel olin. Töö oli vägagi lihtne. Pakk mutreid ja polte ning mootorratta varuosa, mis läksid koos kiletkotti, kleeps peale ja kõik. Järgmine. Töö tegid väga nauditavaks mitmed asjaolud. Esiteks, ei pidanud ma kandma mingisuguseid kõrvatroppe, sest seal oli üldiselt vaikne, mitte nii nagu meil, et üks sireen lõugab seal, teine lao teises otsas, üks masin piiksub sealt ja teine puhub õhku välja ja nii edasi. Jube. Teiseks muusika käis ja ma kuulsin seda. Kolmandaks ma sain täpselt omas tempos nokitseda ja pakkida neid mutreid ja osakesi ilma, et keegi oleks minu tööst veel sõltunud. Nii oligi, et hommikul kuulsin lugusid, mis mulle pisipliksina täiega meeldisid ja lõid mulle emotsiooni nagu üleval pool kirjeldasin. Tegelikult pole ma vist kunagi riideid kokku voltinud, mis siis, et emme seda teha käskis : D Hiljem aga kui hakkas mängima kaheksakümnendaid, olin täpselt kui õlleka stiili pubis toitu valmistamas. Väga super vaheldus oli kuna minu mootorite kokkupanemine on muutnud alates eelmisest reedest tõeliseks peavaluks.

Olukorda tööjuures kirjeldasin natukene eelmises postituses. Naljakas on, et Liana kirjutas veel kommentaaridesse kuidas ta kujutab mind seal õlisena ette. Ausalt, ma uskusin, et selline asi on võimatu minu liini peal, aga nüüd ma reaalselt õline ja higine olengi.

Lyndon, kes mind treenis, viidi üle teise stationisse ning nüüd olen kahe toriseva vanaonu vahel, kes oma ülesannetega hakkama ei saa ning loomulikult anti need mulle. Minu stationis on kaks lauda koos riiulitega ja kui seal riiutitel kui ka laudadel oli varem ruumi, siis enam seda pole. Kõik on täis igasuguseid osasid, mida pean mootorile külge panema alustades erinevate adaptorite, solenoidide ja süüteküünaltega ning lõpetades mutrite ja poltide ja paljude muude jubinatega, mille nimesid ma ei mäleta. Aga ma saan hakkama. Vähemalt jookseb aeg kiiremini kui ennast on vaja kiiremalt liigutada. Lyndon ka naeris, et varsti mul suurem muskel kui seal imejookest vormispüsivatel meestel : D

Täna käisime Priiduga Miltonis. Siin on ikka tõeline katastroof kui lumi maha tuleb ja külmakraade natukene viskab. Rongiliikus on õudne. Saime oma rongiga ehk järgmisse peatusesse ära kui edasi enam liikuma ei saanudki. Tehti kähku rongide vahetused ja inimesi oli seal neljas vagunis nii palju nagu laulupeo ajal bussides ning siis tahavad ka tädikesed veel reisida mööda vaguneid. Kuuleb küll siit ja sealt: "Excuse me, excuse me" Ausalt tädid, pole enam ruumi vabandada.

Miltonis midagi märkimisväärest nagu ei olnud, välja arvatud see imeline turg kust saab ühe poundi eest ilmatuma palju. Priit naeris ja rääkis kui õnnelik ta on, et Eestis sellest turgu pole, sest siis kõik teaksid teda kui kaamlit : D

Ilmselt oleksime siis kaamlipaar oma suurte puuviljakottidega. Huvitav on, et kui meil enam lund pole, siis natukene lõunapool on tõeline talveparadiis ja kui ilus täna oli. Taevas oli täiesti pilvitu ning päike paistis. Puud kõik valged, suured karjamaad valged, majadekatused ja kirikud valged ning kõik see sillerdas päikese käes. Kujutan ette, et teil on seal sama mõnus ja ilus. Mmm.