"Pole ruumi vabandada"
Nii hea on olla. Arvutist tuleb mõnusat muusikat. Emme pühib teises toas tolmuimejaga tolmu ning mina voldin lauaääres triigitud pesu kokku. Toas on mõnus valgus kokku miksitud pilvedest ja õrnast päiksest. Kuulen tuttavat lugu Jamelia-Superstar ja näole tuleb salapärane muie. Meenutasin kuidas kunagi oli see minu ja Ketteri lemmik ning oli päev mil ainult seda lugu kuulasimegi ja barbie'dele riideid õmblesime. Ketul on isegi üks barbie, mis näeb täpselt samasugune välja nagu Jamelia. Kui ma otsiks vanad videokassetid ka ülesse, nimelt just ühe muusikavideode oma, leiaksin sealt kindlasti kümme korda lindistatud Jamelia lugu, mis oleks Britney ja Vanilla Ninja'ga konkureerimas, keda siiski rohkem on.
Hea tunne jätkub. Raadiost tuleb kaheksakümnendate muusikat. Vaikselt kuulen kõrval ruumist inimeste hääli, milles on selgelt tajuda näljast tooni. Vaatamata neile näljastele inimestele, kes hirmsasti oma toitu ootavad, maitsestan mina nautiva rahuga kalkunit.
Tegelikult olin ma reedeks suunatud lihtsalt teiste factorisse tööle, kuna meie omas olid taaskord koristustalgud. See teine ladu, appi, seal oli nii hea! Aeg lendas tööd tehes nii kiiresti, et ma ei saanud arugi kui juba koduteel olin. Töö oli vägagi lihtne. Pakk mutreid ja polte ning mootorratta varuosa, mis läksid koos kiletkotti, kleeps peale ja kõik. Järgmine. Töö tegid väga nauditavaks mitmed asjaolud. Esiteks, ei pidanud ma kandma mingisuguseid kõrvatroppe, sest seal oli üldiselt vaikne, mitte nii nagu meil, et üks sireen lõugab seal, teine lao teises otsas, üks masin piiksub sealt ja teine puhub õhku välja ja nii edasi. Jube. Teiseks muusika käis ja ma kuulsin seda. Kolmandaks ma sain täpselt omas tempos nokitseda ja pakkida neid mutreid ja osakesi ilma, et keegi oleks minu tööst veel sõltunud. Nii oligi, et hommikul kuulsin lugusid, mis mulle pisipliksina täiega meeldisid ja lõid mulle emotsiooni nagu üleval pool kirjeldasin. Tegelikult pole ma vist kunagi riideid kokku voltinud, mis siis, et emme seda teha käskis : D Hiljem aga kui hakkas mängima kaheksakümnendaid, olin täpselt kui õlleka stiili pubis toitu valmistamas. Väga super vaheldus oli kuna minu mootorite kokkupanemine on muutnud alates eelmisest reedest tõeliseks peavaluks.
Olukorda tööjuures kirjeldasin natukene eelmises postituses. Naljakas on, et Liana kirjutas veel kommentaaridesse kuidas ta kujutab mind seal õlisena ette. Ausalt, ma uskusin, et selline asi on võimatu minu liini peal, aga nüüd ma reaalselt õline ja higine olengi.
Lyndon, kes mind treenis, viidi üle teise stationisse ning nüüd olen kahe toriseva vanaonu vahel, kes oma ülesannetega hakkama ei saa ning loomulikult anti need mulle. Minu stationis on kaks lauda koos riiulitega ja kui seal riiutitel kui ka laudadel oli varem ruumi, siis enam seda pole. Kõik on täis igasuguseid osasid, mida pean mootorile külge panema alustades erinevate adaptorite, solenoidide ja süüteküünaltega ning lõpetades mutrite ja poltide ja paljude muude jubinatega, mille nimesid ma ei mäleta. Aga ma saan hakkama. Vähemalt jookseb aeg kiiremini kui ennast on vaja kiiremalt liigutada. Lyndon ka naeris, et varsti mul suurem muskel kui seal imejookest vormispüsivatel meestel : D
Täna käisime Priiduga Miltonis. Siin on ikka tõeline katastroof kui lumi maha tuleb ja külmakraade natukene viskab. Rongiliikus on õudne. Saime oma rongiga ehk järgmisse peatusesse ära kui edasi enam liikuma ei saanudki. Tehti kähku rongide vahetused ja inimesi oli seal neljas vagunis nii palju nagu laulupeo ajal bussides ning siis tahavad ka tädikesed veel reisida mööda vaguneid. Kuuleb küll siit ja sealt: "Excuse me, excuse me" Ausalt tädid, pole enam ruumi vabandada.
Miltonis midagi märkimisväärest nagu ei olnud, välja arvatud see imeline turg kust saab ühe poundi eest ilmatuma palju. Priit naeris ja rääkis kui õnnelik ta on, et Eestis sellest turgu pole, sest siis kõik teaksid teda kui kaamlit : D
Ilmselt oleksime siis kaamlipaar oma suurte puuviljakottidega. Huvitav on, et kui meil enam lund pole, siis natukene lõunapool on tõeline talveparadiis ja kui ilus täna oli. Taevas oli täiesti pilvitu ning päike paistis. Puud kõik valged, suured karjamaad valged, majadekatused ja kirikud valged ning kõik see sillerdas päikese käes. Kujutan ette, et teil on seal sama mõnus ja ilus. Mmm.
1 comment:
Krissu, kui sa lõpuks koju tuled siis hakkad meil siin mootoreid kokku panema ja kõik mehed imestavad, et kuidas ta seda küll oskab :D Täiega äge oleks :D
Post a Comment