" Absoluutsest räpakusest absoluutsesse puhtusesse"

Veel üleeile korjasin poistega õunu. Ilm oli olnud konstantselt vihmane ja sopane juba üle nädala. Tavaline päev nägi välja nii - iga hommik kell kuus ülesse, telgi uks lahti ja niiskesse karavani võibleibu meisterdama. Mu kopsud said ränga tervisekahjustuse seal, ma reaalselt tundsin kuidas see rõskus kõik mulle sisse tungis. Poole seitsmest pidime juba kotid seljas ilusti korjama. Peale minu ja Priidu oli seal veel kaks poissi Taiwanist ja üks Malaisiast. Tüüpi Malaisiast kutsuti põllu põhi bossuks. Ta pidas end kogu aeg kõige targemaks ja tema arvates oli vaid tal õigus traktoriga pakkijate juurde sõita ning teha endale nii pikki pause siis kui tahtis. Kaks kutti Taiwansit olid omaette tegelased. Inglise keelt nad väga ei osanud ja saime päevas ikka mitu korda naerda ja oli ka hetkeid mil tõesti hoidsime kahe käega peast pinni ja mõtlesime "wtf??" Haha, ma usun, et see oli minu esimene päev õunu korjata ja üks neist hakkas minuga muusikast rääkima. Uuris kes mu lemmik laulja on ja tõi esimeseks näiteks Justin Bieberi. Mul oli korraks nii naljakas. Küsisin siis vastu, et mis muusikat tema kuulab ja ta vastab mulle:"Yes" Okei, yes : D  Eks ma järgnevatel päevadel mõistsin, et talle lähevad igasugused halaharakad peale nagu Leona Lewis jne. See kõik oli nii naljakas, mitte, et ma midagi siin paha pärast räägin : D Õppisime neilt väljendeid mandariini keeles ka ja kui aus olla siis see ei tundugi enam nii võimatu keelena. Usun, et see on päris õpitav. 

Positiivselt küljelt lähenedes,  tänu vihmasele ilmale said küünealused alati väga ilusti puhtaks ning palju nalja oli ka. Puude kohal on farmides UV-võrgud, mis kaitsevad õunu päikesepõletuse eest. Võrgud aga kogusid enda peale vett ning kui õunaga ülesse vastu võrku visata, tuli sealt kaunis külm dušš kõigile kaela.

Nii me korjasime iga päev üheksa kuni kümme tundi päevas õunu, sõime õunu, mängisime lolli ja naersime. 

Üleeile olin viimast päeva paariks tunniks korjamas ning kuna jalanõud olid märjad, olin põllul paljajalu (seda juhtus tegelikult päris mitu korda). Naljatlesin Priidule, et kas ta teab kõik mõnna on mädanenud õunu kanna all laiaks litsuda ja siis varvastega peale astuda - tunne oli nagu oleks muda sisse vajunud. Priit vaatas mind sellise näoga nagu ma oleks maailma kõige rõvedamast asjast rääkinud ning vastas mulle :"Ja selline tüdruk tahab siis nelja tärni restorani tööle saada" Hahaha, naljakas mõelda ja, aga pole midagi teha, et see austraalia pm kodutu farmimaaka elu pole puhas elu : D 

Uudistest neile, kes veel ei tea, siis ma andsin jah avalduse sisse ühe pisikese mägilinna Katoomba nelja tärni restorani. Ja mulle vastati positiivselt. Pidin tegelikult alustama järgmisel nädalal aga nagu välk selgest taevast kutsuti mind tööle juba eile. Pidin põhimõtteliselt eilseks valguskiirusel endale elukoha leidma enne kella kuute õhtul. Elul on alati üllatused tagataskust võtta ja just nagu tellitult, saatis üks naine mulle sõnumi, et otsib endale kaasüürilist. Mis välja tuli, me veel töötame samas kohas ka! Milline kokkusattumus eksole! Uurisin temalt, kas ma oleks väga pealetükkivalt kiire kui tuleksin kohtale ja koliksin kohe sisse. Ma kartsin, et ta ei vastagi mulle ning juba enne tööga alustamist tegin tulevase kolleegi ees margi täis, aga oh ei! Sain küll vastuse hiljem kuid selleks oli ka, et olen rohkem kui teretulnud ja võin ka koheselt sisse kolida. Jee. 

Kaks tundi enne tööle minekut jõudsin oma kohvrid ja asjad oma uute tuppa tassida. Tuba on päris nunnu, ainult seinte värv mulle ei meeldi. See on üle kogu korteri nagu selline heleroosa ja beezi segu. Jube värv : D Aga saab hakkama. Küll ma midagi ette võtan. 

Natukene tööst ka. Olin päris närvis aga lõpp kokkuvõttes läks kõik hästi. Eks ma muidugi sain paar kurja pilku ka, sest hakkasin laudu liiga vara koristama ja rääkisin inimestega liiga kaua. Naljakas on see kuidas ma kartsin, et jään inimestega suheldes hätta aga vot välja tuleb hoopis, et ma ei oska lõpetada : D 

Restoran on väga väga ilus, puhas, viisakas. Pean seal teadma kuidas õigesti lauda katta, vahet tegema vähemalt seitsmel erineval kahvlil, noal ja lusikal, klaasidest ma parem ei hakka rääkimagi. Peab teadma kuna on õige aeg laudadelt nõusid koristama minna. Kõik on nagu raketiteadus ja põhiline on, et naeratus oleks koguaeg näol. Mu töövorm on lahe, sobib mulle ülihästi : D Mulle meeldib see töö aga üks on kindel, mul on palju mida selgeks õppida. Hoiame pöialt, et ma vastu pean ja hakkama saan. 

Tööpäev sai umbes poolekaheteistkümne paiku läbi. Tänavad olid suhteliselt pimedad, erilist tänavavalgustust ei olnud ja ma eksisin ära. Mõtlesin, et nüüd on küll nali, ei leiagi kodu ülesse. Õnneks sõitis minust mööda üks töökaaslane Brenton, 22-aastane austaallane, kes naerab neli korda rohkem kui mina,  käib oma hambaid valgendamas tuhande dollari eest ja kellel on kõik materiaalne elus olemas. Suurlinna poiss, nagu ta end iseloomustas. Ta siis võttis mu auto peale ja näitas kus ma elan (ta on hea sõber tüdrukuga, kellega koos elan) 

Kõige suurem seiklus aga hakkas alles siis pihta kui nö koju jõudsin. Tänu mu pikale ekslemisele jõudis mu kaasüüriline teleka taha diivanile magama jääda, uks oli lukus ning mul muidugi veel võtit polnud. Helistasime mitu korda, vastu keegi ei võta, koputasime ja müristasime ukse taga ikka korralikult, ei midagi. Käisime siis poes ja ostsime apelsine, cocoaballs'e ja õunamahla. Tagasi ukse taha ja kordasime kõike sama. Mitte keegi ei hinganud ei liigutanud teiselpool ust. Mis siis ikka, istusime tepikotta ukse taha maha, sõime ja jõime ja ajasime juttu. Ta on üks "haigemaid" kutte, keda mina kohanud olen. Ma pean silmas just seda kuidas tema maailma näeb ainult läbi materiaalsete asjade. 

Mingil hetkel kustus koridorist tuli ära ja korteris sees hakkasid uksed paukuma. Mingil hetkel käis üks väga kõva pauk ja hääl oli täpselt selline nagu keegi oleks ukselingiga mänginud. Tüüp haaras mu käsivarrest nii tugevalt kinni, et ma sain peaagu valus ja ma nägin kuidas ta hakkas raskelt hingama. Tegelt ka v?? : D Siis hakkas ta rääkima, kuidas Karley ( tüdruku nimi, kellega koos elan nüüd) oli öelnud, et korteris kummitab.   Ma peaagu, et jäin teda juba uskuma aga siis kuulsime veel mingeid hääli ja helistasin kiirelt Karleyle. LÕPUKS TA VASTAS JA KELL OLI KOLM LÄBI ÖÖSEL. Ta oli nii ehmunud, unine ja segaduses ja šokeeritud, et me seal uksetaga pool ööd laagrit korraldasime. Hahahaha. Ja siis lõpuks voooooodi. Üle niii pika aja voooodis. Ja ma magasin nii hästi. Nüüd istun siin diivanil, ei teagi kuidas ära olla, mul on unlimited wifi ja suur telekas ja elus päris esimest korda oma tuba, riidekapp ja vaip maas. Uskumatu. Huvitav : D täna on vaba päev ka, loodame, et saab midagi vahvat sellega ette võtta. 

Ma tean, et emmed ja kõik tahavad asju detailideni, siis siin on selle restorani kodulehekülg ka. On ju ilus, eks? : )

http://echoeshotel.com.au/

Kirjavigu, kui leidub, ärge pange tähele. 

" Kahe päeva vahel "

Mulle meeldib unistada. Unistada kõigest hingest, nii et ma olen reaalselt võimeline katsuma, kuulma ja tundma, nägema kõike, mis mu peas alles valmimas on. Mulle meeldib kui mu unistused täituvad. Ja nad alati täituvad, vähemalt siiamaani on. Iseasi kas just täpselt nii, nagu olin ette kujutanud...

Vahel on raske aru saada, miks juhtub üks või teine asi ning vahel on raske leppida kui tahad esimest aga saad hoopis kolmanda. Sügavamalt vaadates, kõik mis juhtub ja kõik millest me aru ei pruugi esimese korraga saada, see ongi meie "soovid ja unistused". Mõnikord avalduvad nad täpselt nii nagu ette kujutad, teinekord pisut keerulisemat ja arusaamatumat teed pidi.  Kui oskad näha, õpid. Kui ei, jäädki soovima ja ootama.

Nüüdseks jookseb, kui ma ei eksi, juba viies kuu telkides. Ise ka ei usu! 

Mäletan, kuidas jõudsime Anne, Tauri ja Priiduga oma esimesse campgroundi. Ma vaatasin metsaalust platsi läbi auto akna ja mõtlesin, et SIIA mina küll KOLMEKS KUUKS ei jää. Nädal, okei, aga mitte rohkem. Esimese paari nädalaga tekkisid pähe mõtted, kuidas oleks elu jälle linnas ja mida kõike ma teha tahaks ja mida proovida. Vahel pidasin isegi põgenemisplaane, sest olgem ausad, elada kõik koos lageda taeva all ilma mitte mingisuguse privaatsuseta, olles kõik mingilmääral üksteisest sõltuvad, kes õpetab liiga palju, kes üldse midagi ei tee - ajab ikka hulluks küll ja oi kui palju kordi ma tahtsin kõigist eemale saada.

SINNA telkimisplatsile me õnneks kolmeks kuuks ei jäänud aga elu viis meid aina uutesse ja uutesse seiklustesse ja võib öelda, et ellujäämiskatsetele. Tagant järgi mõeldes on meil koguaeg lahe olnud. Isegi rasketel aegadel naersime ja nautisime mis elu meile andis kuigi jah, eks me tahtsime ja lootsime koguaeg paremat. Tekib küsimus, mis see "parem" on? Olen õppinud süüa tegema. Olen enda jaoks avastanud uued huvid ja olen leidnud sügavamat kinnitust vanades,  olen õppinud teisi rohkem hoidma, rohkem arvestama, olen õppinud märkama oma tujumustreid, käitumismustreid. Jätkuvalt õpin kuidas olla kannatlikum, julgem ja kuidas lasta lahti vanadest asjadest. Kõike on niiiii niiii palju. Me kõik oleme endas uusi külgi avastanud ja usun, et igaljuhul on see kõik kordades parem kui mõelda, et mida ja kas me üldse endas avastanud oleks, kui kõik oleks läinud täpselt nii nagu ette kujutasime. 

Nüüd oleme läinud kõik eraldi teid. Võin ju öelda, et sain mis algselt soovisin. Ja isegi see, et ma jätkuvalt telgis olen, ei häiri mind enam nii väga kui see häiris mind näiteks eile. Muidugi ma tahan juba nii metsikult väga oma tuba, oma pehmet voodit sadade patjadega, oma õmblusmasinat, oma riidekappi, oma riiulit kuhu õhtul küünlad põlema panna. Käia iga õhtu vannis ja olla puhas. Mmm.. Mitte et järves pesta ei saaks, aga no vann on ikka hoopis teine asi ju. Aga see tuleb. Ja tuleb kui aeg on õige.

Mulle on koguaeg meeldinud maal olla. Eestis olles ei tahtnud ma kunagi maalt ära minna. Kord jälle linnas olles, on raske end sundida linnaeluahvatlustest loobuma. On ju lahe nädalavahetusel saab end ülesse lüüa ja kluppi minna, sõbrannadega kohvikusse või shoppama. Saab kaua üleval istuda ja aega Internetis surnuks lüüa või lihtsalt sõpradega ringi sõita mööda öiseid tänavaid. Igasugune tegevus on lahe. Aga kõige selle laheda juures me unustame ära mis on tegelikult tähtis ning mida meile tegelikult vaja on, et end hästi tunda. Linnaelu on nagu mürgine. Üksteisesse suhtumine on mürgine. 

Ma tean, kuidas ma tunnen end just ja praegu siin (metsas) ja tean kuidas tunneksin end linnas (Võrus, Tartus, mõnes suuremas linnas Austraalias). Ma laseks linnaahvatlustel end kaasa viia. Mitte meelega, aga ma tean, et selleks pole palju vaja. Konkurents on igal pool. Pidev võitlus kuidas olla parem, silmajäävam.  Kellel on ilusam kleit, kellel hubasem kodu, kellel võimsam auto, uhkem telefon või parem töökoht. Näiteid võikski tooma jääda. Aga milleks seda vaja on? Kõik külvab ju ainult stressi, kadedust, kannatamatust, rahulolematust jne. Tähelepanu on nii valedel asjadel. 

Hhaha, mul on nii hästi meeles kuidas istusin ühe blondi plikaga tema maakodus laua taga, me vist puhastasime seeni, ja siis ta ütles :" Oh kui hea on mitte mõelda, milline ma välja näen." Ta pidas silmas kui hea on mitte olla meigikihi all, mitte muretseda kuidas juuksed hoiavad, kanda kummikuid/kalosse, suuri riideid ja vanaema rätti peas. Ja nii on. Nii hea. Nii vaba! End vabana tundes märkad uusi asju, mõtled teistmoodi, oled lõõgastunud. Vabana muutud paremaks inimeseks, sest on kergem vahet teha mis tegelikult õnnelikuks olemiseks vaja on ja mida sa teed sellepärast, et kusagil kellestki parem olla. 

Ma ei väida, et mulle linnaelu ei meeldi. Väga meeldib. Ja oi kuidas tahaks minna ja seda-ühte-teist teha ja miski ei takista mind seda tegemast aga tänu oma metsaelule jõudsin täna hommikul mahlast apelsini süües siiamaale, et vahetpole kus ma ka ei oleks, olen teadlik, mis mulle tegelikult korda läheb. Ei tohi lasta end mürgitada. Tegelikku ennast ei tohi unustada. Elus saab ainult võita. 

Võib olla selle teadmiseni ma jõudma pidingi, et ma saaks oma soovidega mõneks ajaks tagasi mugavusse kolida. Peasi, et lihtsalt ei unusta, mis tegelikult loeb. 

Mõtteid on tegelikult veel nii palju ja oleks palju mida öelda. Kas mu point sellest lühikesest tekstist üldse kellegile kohale jõuab, ei tea, pole enam harjunud blogimisega. Igatahes polnud minu mõte rääkida kui halb on linnaelu ja kui hea maaelu. Lihtsalt viibimine looduses ehk olemine maal, rändamine ja enda avastamine jälle uutest ootamatutest olukordadest on minu jaoks nagu pääsemine kusagile mujale, kus ma õpin, mõistan ja teen enda jaoks head. Suuremas pildis ka teiste jaoks ; )

Tänu selle kirjutamisele hakkas mu loominguline pool ka tööle ning nüüd olen rikkam idee poolest, kuidas joonistada üks vahva pilt oma mõtetest : )

Naudi elu, unista suurelt, võta riske ja võida.