" Kahe päeva vahel "
Mulle meeldib unistada. Unistada kõigest hingest, nii et ma olen reaalselt võimeline katsuma, kuulma ja tundma, nägema kõike, mis mu peas alles valmimas on. Mulle meeldib kui mu unistused täituvad. Ja nad alati täituvad, vähemalt siiamaani on. Iseasi kas just täpselt nii, nagu olin ette kujutanud...
Vahel on raske aru saada, miks juhtub üks või teine asi ning vahel on raske leppida kui tahad esimest aga saad hoopis kolmanda. Sügavamalt vaadates, kõik mis juhtub ja kõik millest me aru ei pruugi esimese korraga saada, see ongi meie "soovid ja unistused". Mõnikord avalduvad nad täpselt nii nagu ette kujutad, teinekord pisut keerulisemat ja arusaamatumat teed pidi. Kui oskad näha, õpid. Kui ei, jäädki soovima ja ootama.
Nüüdseks jookseb, kui ma ei eksi, juba viies kuu telkides. Ise ka ei usu!
Mäletan, kuidas jõudsime Anne, Tauri ja Priiduga oma esimesse campgroundi. Ma vaatasin metsaalust platsi läbi auto akna ja mõtlesin, et SIIA mina küll KOLMEKS KUUKS ei jää. Nädal, okei, aga mitte rohkem. Esimese paari nädalaga tekkisid pähe mõtted, kuidas oleks elu jälle linnas ja mida kõike ma teha tahaks ja mida proovida. Vahel pidasin isegi põgenemisplaane, sest olgem ausad, elada kõik koos lageda taeva all ilma mitte mingisuguse privaatsuseta, olles kõik mingilmääral üksteisest sõltuvad, kes õpetab liiga palju, kes üldse midagi ei tee - ajab ikka hulluks küll ja oi kui palju kordi ma tahtsin kõigist eemale saada.
SINNA telkimisplatsile me õnneks kolmeks kuuks ei jäänud aga elu viis meid aina uutesse ja uutesse seiklustesse ja võib öelda, et ellujäämiskatsetele. Tagant järgi mõeldes on meil koguaeg lahe olnud. Isegi rasketel aegadel naersime ja nautisime mis elu meile andis kuigi jah, eks me tahtsime ja lootsime koguaeg paremat. Tekib küsimus, mis see "parem" on? Olen õppinud süüa tegema. Olen enda jaoks avastanud uued huvid ja olen leidnud sügavamat kinnitust vanades, olen õppinud teisi rohkem hoidma, rohkem arvestama, olen õppinud märkama oma tujumustreid, käitumismustreid. Jätkuvalt õpin kuidas olla kannatlikum, julgem ja kuidas lasta lahti vanadest asjadest. Kõike on niiiii niiii palju. Me kõik oleme endas uusi külgi avastanud ja usun, et igaljuhul on see kõik kordades parem kui mõelda, et mida ja kas me üldse endas avastanud oleks, kui kõik oleks läinud täpselt nii nagu ette kujutasime.
Nüüd oleme läinud kõik eraldi teid. Võin ju öelda, et sain mis algselt soovisin. Ja isegi see, et ma jätkuvalt telgis olen, ei häiri mind enam nii väga kui see häiris mind näiteks eile. Muidugi ma tahan juba nii metsikult väga oma tuba, oma pehmet voodit sadade patjadega, oma õmblusmasinat, oma riidekappi, oma riiulit kuhu õhtul küünlad põlema panna. Käia iga õhtu vannis ja olla puhas. Mmm.. Mitte et järves pesta ei saaks, aga no vann on ikka hoopis teine asi ju. Aga see tuleb. Ja tuleb kui aeg on õige.
Mulle on koguaeg meeldinud maal olla. Eestis olles ei tahtnud ma kunagi maalt ära minna. Kord jälle linnas olles, on raske end sundida linnaeluahvatlustest loobuma. On ju lahe nädalavahetusel saab end ülesse lüüa ja kluppi minna, sõbrannadega kohvikusse või shoppama. Saab kaua üleval istuda ja aega Internetis surnuks lüüa või lihtsalt sõpradega ringi sõita mööda öiseid tänavaid. Igasugune tegevus on lahe. Aga kõige selle laheda juures me unustame ära mis on tegelikult tähtis ning mida meile tegelikult vaja on, et end hästi tunda. Linnaelu on nagu mürgine. Üksteisesse suhtumine on mürgine.
Ma tean, kuidas ma tunnen end just ja praegu siin (metsas) ja tean kuidas tunneksin end linnas (Võrus, Tartus, mõnes suuremas linnas Austraalias). Ma laseks linnaahvatlustel end kaasa viia. Mitte meelega, aga ma tean, et selleks pole palju vaja. Konkurents on igal pool. Pidev võitlus kuidas olla parem, silmajäävam. Kellel on ilusam kleit, kellel hubasem kodu, kellel võimsam auto, uhkem telefon või parem töökoht. Näiteid võikski tooma jääda. Aga milleks seda vaja on? Kõik külvab ju ainult stressi, kadedust, kannatamatust, rahulolematust jne. Tähelepanu on nii valedel asjadel.
Hhaha, mul on nii hästi meeles kuidas istusin ühe blondi plikaga tema maakodus laua taga, me vist puhastasime seeni, ja siis ta ütles :" Oh kui hea on mitte mõelda, milline ma välja näen." Ta pidas silmas kui hea on mitte olla meigikihi all, mitte muretseda kuidas juuksed hoiavad, kanda kummikuid/kalosse, suuri riideid ja vanaema rätti peas. Ja nii on. Nii hea. Nii vaba! End vabana tundes märkad uusi asju, mõtled teistmoodi, oled lõõgastunud. Vabana muutud paremaks inimeseks, sest on kergem vahet teha mis tegelikult õnnelikuks olemiseks vaja on ja mida sa teed sellepärast, et kusagil kellestki parem olla.
Ma ei väida, et mulle linnaelu ei meeldi. Väga meeldib. Ja oi kuidas tahaks minna ja seda-ühte-teist teha ja miski ei takista mind seda tegemast aga tänu oma metsaelule jõudsin täna hommikul mahlast apelsini süües siiamaale, et vahetpole kus ma ka ei oleks, olen teadlik, mis mulle tegelikult korda läheb. Ei tohi lasta end mürgitada. Tegelikku ennast ei tohi unustada. Elus saab ainult võita.
Võib olla selle teadmiseni ma jõudma pidingi, et ma saaks oma soovidega mõneks ajaks tagasi mugavusse kolida. Peasi, et lihtsalt ei unusta, mis tegelikult loeb.
Mõtteid on tegelikult veel nii palju ja oleks palju mida öelda. Kas mu point sellest lühikesest tekstist üldse kellegile kohale jõuab, ei tea, pole enam harjunud blogimisega. Igatahes polnud minu mõte rääkida kui halb on linnaelu ja kui hea maaelu. Lihtsalt viibimine looduses ehk olemine maal, rändamine ja enda avastamine jälle uutest ootamatutest olukordadest on minu jaoks nagu pääsemine kusagile mujale, kus ma õpin, mõistan ja teen enda jaoks head. Suuremas pildis ka teiste jaoks ; )
Tänu selle kirjutamisele hakkas mu loominguline pool ka tööle ning nüüd olen rikkam idee poolest, kuidas joonistada üks vahva pilt oma mõtetest : )
Naudi elu, unista suurelt, võta riske ja võida.
1 comment:
See kõik on täiesti õige ja nii hästi kirjutatud!
Post a Comment