" Absoluutsest räpakusest absoluutsesse puhtusesse"
Veel üleeile korjasin poistega õunu. Ilm oli olnud konstantselt vihmane ja sopane juba üle nädala. Tavaline päev nägi välja nii - iga hommik kell kuus ülesse, telgi uks lahti ja niiskesse karavani võibleibu meisterdama. Mu kopsud said ränga tervisekahjustuse seal, ma reaalselt tundsin kuidas see rõskus kõik mulle sisse tungis. Poole seitsmest pidime juba kotid seljas ilusti korjama. Peale minu ja Priidu oli seal veel kaks poissi Taiwanist ja üks Malaisiast. Tüüpi Malaisiast kutsuti põllu põhi bossuks. Ta pidas end kogu aeg kõige targemaks ja tema arvates oli vaid tal õigus traktoriga pakkijate juurde sõita ning teha endale nii pikki pause siis kui tahtis. Kaks kutti Taiwansit olid omaette tegelased. Inglise keelt nad väga ei osanud ja saime päevas ikka mitu korda naerda ja oli ka hetkeid mil tõesti hoidsime kahe käega peast pinni ja mõtlesime "wtf??" Haha, ma usun, et see oli minu esimene päev õunu korjata ja üks neist hakkas minuga muusikast rääkima. Uuris kes mu lemmik laulja on ja tõi esimeseks näiteks Justin Bieberi. Mul oli korraks nii naljakas. Küsisin siis vastu, et mis muusikat tema kuulab ja ta vastab mulle:"Yes" Okei, yes : D Eks ma järgnevatel päevadel mõistsin, et talle lähevad igasugused halaharakad peale nagu Leona Lewis jne. See kõik oli nii naljakas, mitte, et ma midagi siin paha pärast räägin : D Õppisime neilt väljendeid mandariini keeles ka ja kui aus olla siis see ei tundugi enam nii võimatu keelena. Usun, et see on päris õpitav.
Positiivselt küljelt lähenedes, tänu vihmasele ilmale said küünealused alati väga ilusti puhtaks ning palju nalja oli ka. Puude kohal on farmides UV-võrgud, mis kaitsevad õunu päikesepõletuse eest. Võrgud aga kogusid enda peale vett ning kui õunaga ülesse vastu võrku visata, tuli sealt kaunis külm dušš kõigile kaela.
Nii me korjasime iga päev üheksa kuni kümme tundi päevas õunu, sõime õunu, mängisime lolli ja naersime.
Üleeile olin viimast päeva paariks tunniks korjamas ning kuna jalanõud olid märjad, olin põllul paljajalu (seda juhtus tegelikult päris mitu korda). Naljatlesin Priidule, et kas ta teab kõik mõnna on mädanenud õunu kanna all laiaks litsuda ja siis varvastega peale astuda - tunne oli nagu oleks muda sisse vajunud. Priit vaatas mind sellise näoga nagu ma oleks maailma kõige rõvedamast asjast rääkinud ning vastas mulle :"Ja selline tüdruk tahab siis nelja tärni restorani tööle saada" Hahaha, naljakas mõelda ja, aga pole midagi teha, et see austraalia pm kodutu farmimaaka elu pole puhas elu : D
Uudistest neile, kes veel ei tea, siis ma andsin jah avalduse sisse ühe pisikese mägilinna Katoomba nelja tärni restorani. Ja mulle vastati positiivselt. Pidin tegelikult alustama järgmisel nädalal aga nagu välk selgest taevast kutsuti mind tööle juba eile. Pidin põhimõtteliselt eilseks valguskiirusel endale elukoha leidma enne kella kuute õhtul. Elul on alati üllatused tagataskust võtta ja just nagu tellitult, saatis üks naine mulle sõnumi, et otsib endale kaasüürilist. Mis välja tuli, me veel töötame samas kohas ka! Milline kokkusattumus eksole! Uurisin temalt, kas ma oleks väga pealetükkivalt kiire kui tuleksin kohtale ja koliksin kohe sisse. Ma kartsin, et ta ei vastagi mulle ning juba enne tööga alustamist tegin tulevase kolleegi ees margi täis, aga oh ei! Sain küll vastuse hiljem kuid selleks oli ka, et olen rohkem kui teretulnud ja võin ka koheselt sisse kolida. Jee.
Kaks tundi enne tööle minekut jõudsin oma kohvrid ja asjad oma uute tuppa tassida. Tuba on päris nunnu, ainult seinte värv mulle ei meeldi. See on üle kogu korteri nagu selline heleroosa ja beezi segu. Jube värv : D Aga saab hakkama. Küll ma midagi ette võtan.
Natukene tööst ka. Olin päris närvis aga lõpp kokkuvõttes läks kõik hästi. Eks ma muidugi sain paar kurja pilku ka, sest hakkasin laudu liiga vara koristama ja rääkisin inimestega liiga kaua. Naljakas on see kuidas ma kartsin, et jään inimestega suheldes hätta aga vot välja tuleb hoopis, et ma ei oska lõpetada : D
Restoran on väga väga ilus, puhas, viisakas. Pean seal teadma kuidas õigesti lauda katta, vahet tegema vähemalt seitsmel erineval kahvlil, noal ja lusikal, klaasidest ma parem ei hakka rääkimagi. Peab teadma kuna on õige aeg laudadelt nõusid koristama minna. Kõik on nagu raketiteadus ja põhiline on, et naeratus oleks koguaeg näol. Mu töövorm on lahe, sobib mulle ülihästi : D Mulle meeldib see töö aga üks on kindel, mul on palju mida selgeks õppida. Hoiame pöialt, et ma vastu pean ja hakkama saan.
Tööpäev sai umbes poolekaheteistkümne paiku läbi. Tänavad olid suhteliselt pimedad, erilist tänavavalgustust ei olnud ja ma eksisin ära. Mõtlesin, et nüüd on küll nali, ei leiagi kodu ülesse. Õnneks sõitis minust mööda üks töökaaslane Brenton, 22-aastane austaallane, kes naerab neli korda rohkem kui mina, käib oma hambaid valgendamas tuhande dollari eest ja kellel on kõik materiaalne elus olemas. Suurlinna poiss, nagu ta end iseloomustas. Ta siis võttis mu auto peale ja näitas kus ma elan (ta on hea sõber tüdrukuga, kellega koos elan)
Kõige suurem seiklus aga hakkas alles siis pihta kui nö koju jõudsin. Tänu mu pikale ekslemisele jõudis mu kaasüüriline teleka taha diivanile magama jääda, uks oli lukus ning mul muidugi veel võtit polnud. Helistasime mitu korda, vastu keegi ei võta, koputasime ja müristasime ukse taga ikka korralikult, ei midagi. Käisime siis poes ja ostsime apelsine, cocoaballs'e ja õunamahla. Tagasi ukse taha ja kordasime kõike sama. Mitte keegi ei hinganud ei liigutanud teiselpool ust. Mis siis ikka, istusime tepikotta ukse taha maha, sõime ja jõime ja ajasime juttu. Ta on üks "haigemaid" kutte, keda mina kohanud olen. Ma pean silmas just seda kuidas tema maailma näeb ainult läbi materiaalsete asjade.
Mingil hetkel kustus koridorist tuli ära ja korteris sees hakkasid uksed paukuma. Mingil hetkel käis üks väga kõva pauk ja hääl oli täpselt selline nagu keegi oleks ukselingiga mänginud. Tüüp haaras mu käsivarrest nii tugevalt kinni, et ma sain peaagu valus ja ma nägin kuidas ta hakkas raskelt hingama. Tegelt ka v?? : D Siis hakkas ta rääkima, kuidas Karley ( tüdruku nimi, kellega koos elan nüüd) oli öelnud, et korteris kummitab. Ma peaagu, et jäin teda juba uskuma aga siis kuulsime veel mingeid hääli ja helistasin kiirelt Karleyle. LÕPUKS TA VASTAS JA KELL OLI KOLM LÄBI ÖÖSEL. Ta oli nii ehmunud, unine ja segaduses ja šokeeritud, et me seal uksetaga pool ööd laagrit korraldasime. Hahahaha. Ja siis lõpuks voooooodi. Üle niii pika aja voooodis. Ja ma magasin nii hästi. Nüüd istun siin diivanil, ei teagi kuidas ära olla, mul on unlimited wifi ja suur telekas ja elus päris esimest korda oma tuba, riidekapp ja vaip maas. Uskumatu. Huvitav : D täna on vaba päev ka, loodame, et saab midagi vahvat sellega ette võtta.
Ma tean, et emmed ja kõik tahavad asju detailideni, siis siin on selle restorani kodulehekülg ka. On ju ilus, eks? : )
Kirjavigu, kui leidub, ärge pange tähele.
1 comment:
See video... ma nii igatsen su naeru! JA see restoran on hämmastav!
Post a Comment