Kutsuks taevast appi, aga mis kasu sellest ikka oleks kui ma olen juba niigi NIIIIIII PILVEDES !
Hea on. Hea on. Hea on. Hea on. Hea on. Hea on. Hea on. Hea on.

Kuu on lähim planeet mida inimene kosmoseruumis oma jalaga puutunud on. Kuu suurim kaugus Maast on 406 700 km ja vanad uudised need J.Gagarinid, N. Armstrongid, E. Aldrininid ja M.Collinsid, kes seal tsillinud on. Mina käisin kaugemal. Olin terve kõrge kosmose peal laiali.

Vot nii nunnud promotüdrukud olimegi : D : D

Hello, i love you, won't you tell me your name
Hello, i love you, let me jump in your game

Kui ma peaks lühidalt iseloomustama viimast pooltteist kuud, siis mitte ühtegi halva alatooniga sõna ma ei kasutaks. Esiteks pole nagu tarvidustki, sest negatiivsust ei eksiteeri ja teiseks olen ma pidevalt eufoorias, sest kõigest, mis mu ümber toimub, kogun sellist energiat ja heaolutunnet. Totaalne inimesearmastus on pähe löönud.

Cause you're amazing

Kõige suurema ja punaseima aitäh pean ilmselgelt ütlema Cookile, eriti äsjalõppenud nädalavahetuse eest. Küll ta habab. Habaks ilma midagi ütlematagi. Pluss kõik need kamraadid, kellega tsillitud on - supersupersuper. Mu suu on kõrvuni lai tänu Teile.

Who's your daddy now

Aga täna. Kooliraames oli plaan minna Tilsi lastekodusse, kus oleks klassikaaslastega ja sealsete jõnglastega piparkooke kaunistanud ning niisama hullanud, mänginud. Oleks. Plaanimuutus ja uueks suunaks sai kool, mille kohta jõudis alguses mu kõrvu vaid niipalju, et teeme kohalejõudes kuuse juures pilti ja vägatore, et kellegil seelikuid seljas pole. Misasja? Öeldi, et kõigeks tuleb valmis olla. Valmis pidime oma vaimu panema Vastseliina Internaatkooli jaoks.
Sõit Vasteliina oli omaette ooper. Alustades sellega, et Innari autoga oli minek, siis teadavärk mis muusikat tunda sai. Innu ju teada nö eestimussikunn. Seltskond oli ka huvitav. Juht Innar, mina, Ev, Jürks ja Karl Reismann. Nexus - Nii kuum. Reismann juba kütab: "Keeran kuuma, keeran kuuma", ning samal ajal hüppab oma tutimütsiga ülesalla. Ülejäänud naeravad vaatepilti.
Siis Jürka vanemad tundsid pojakesest puudust ning poiss nii lahedalt ütles emale: "Aga ma ju ütlesin issile", ISSILE! : D See kõlas Jürka suust nagu tohutu naljakana, mida me muidugi jälle kogu kambaga naersime. Teemaks tuli veel meie kallis saksa keele õpetaja Frau Parv, kes rääkis oma nädalavahetuse glöggikogemustest. Kuidas ta oli neid proovinud seltskonnaga ning iseseisvalt, alkoholiga ning alkoholfreilt. Oioi. Parveke on ikka nii lahedaks muutunud. Sellega tuleb veel meelde, kui Kraaks leidis sõnaraamatust sõna Schwule (tõlk.pederast) ning andsime selle Evvile, et ta õpetaja käest tähendust uuriks. Tolle tunni teemaks oli köök ning kui Evv küsis Schwule tähendust, vastas Parv: "A see mingi köögikraam, kraanikauss vist." Hiljem õpikut uurides küsis Parveke, et kust Evv sellist sõna üldse kuulis. Evvi vastuse peale, et laulust, siis oh seda õnnist Neitsi Maarja nägu ja kui lõbusalt lipsas siis üle õpetaja huulte: "Siis on ju pede!" : D
Kellegi telfon. Tauri helistab ning annab teada, et minek jääb ära. Jääme autoga teeäärde seisma ning vaatame, et mõne aja pärast sõidavad teised mööda ja kõige tipuks näitab Priit veel ühe auto aknast fakki ja irvitab. Saime täiega tünga. Ega siis asju saanud niimodi jätta ja Innu kihutas kogu auto võimusega järele. Möödasõidul oli meie poistel uhke tunne sõrm püsti kerida ning hõigata: "Haha, mööda panime ikka teist pasakotid!"
Mõnel oli selle ajaga juba süttinud sees lootuskiir, et ei peagi minema sinna hullumajja. Teadjate sõnul pidi see olema samahea mis minna Petri Paadiga piparkooke tegema.
Vastseliina. Koolimaja esine parkla. . Evv jõudis öelda: "Veel jõuaks ära minna", ja siis Lamice - Me kehad kuumad laulu algus meile nagu märgiks keset vaikust lausus: "Tavai tüdrukud." Me jälle naerame naerame naerame. Ära me siiski ei läinud.
Koolimajja sisse jõudes jäid silma kohe õpilased oma teistsuguse käitumisega. Kõige esimese asjana kuulsin hõiget: "Nahhui pljät!" ja teine silmapilk sai üks tüüp teiselt juba jalaga. Sealsetele õpilastele otsa vaadates oli ka tunne, et igaüks neist oleks tahtnud meid tükkideks rebida, lõikuda, peksta vms. Kuidas öeldaksegi, et ei tohi otsustada raamatu sisu kaante järgi? Nii oli igatahes selle kooli õpilastega ka. Alguses ei saanud me nendega suheldes väga vedama, lahkudes ei saanud pidama. Nad osutusid täiega toredateks ja tekkis isegi mõte veel külastada neid. Muidugi leidus meie seas ka neid, kes seal käigust eluaegse trauma said, aga eks ole enda suhtumises kõik kinni. Mulle meeldis.
Reeglid olid neil veidikene karmid, aga samas on neile seda distsipliini vaja.
Koolimaja uksed pannakse lukku pool8, öörahu algab 10 paiku ja reegliterikkujaile on olemas kartsa moodi ruum vaid voodi ja wc'ga, poisid ja tüdrukud üksteise tubades käia ei tohtinud nagu ma aru sain ning kui sebimiseks läheb, siis saab sebida ainult koridorides ja tundides : D Jube mõelda milline elu, aga neil pidavat seal päris tuus olema.
Oma käigu lõpetasime koolimaja ees suure grupikalliga ja tagasisõit oli kordi meeleolukam kui minek.

"Tere, olen narkar ja panen ainult poistega pidu" pühendusega Sinule! : )

ma vist öösiti enam magada ei saa, okou.

Vaatamata sellele, et ma eile plahvatavat pommi tunda sain, mis tuju korralikult untsu keeras, siis õhtu kujunes küll päris sisutihedaks ja lahedaks. Olla oli parem kui kunagi varem.

Trummid, kitarrid ja veelkord trumme, lahe garaaž ja pöörased inimesed. Mängiti sellist muusikat, et lõpuks hakkas mu silm ka end kõva mürtsu peale kinni-lahti laksutama, täpselt nagu keegi oleks vasaraga naela seina tagunud. Lõpuks läksid tuled kustu, ühendati mingisuguseid juhtmeid kokki telefoni ja võimendiga ning Quitarhero in äksion. Muusika põhjas ja telefoni valgused trummitaldrikutel lõid diskokuuli efekti. Seda nimetati garaažidiskoks : D
Siis Suvorka. Tekkis soov midagi head süüa ja kuna mu emps oli kringlit teinud mõtlesime Krässuga, et selle kringli me saama peame. Kuna mu hõumid olid kõik joogised, sebis Kräs oma tuttavad meie maiuspala transportima ning siit kogu kõhtusurmav naer alguse sai. Auto oli neil täis, siis ei saanud me ise kaasa minna ja seepärast tuli neil endil hakkama saada. Emps läks juba õue valmis ootama ning üks tüüp, kes krinksi enda kätte pidi võtma, eksis majadevahele ära. Emps oli muidugi samalajal mul teiselpool telefoni ja Kärssul to tüüp. Kräs siis käskis hõigata midagi ja tüüp karjus täiel rinnal:"KRIINGEEEEEEL!" Ma kuulsin seda läbi oma telefoni ja kaugelt veel läbi Krässu telefoni ja kõik me naersime m e t s i k u l t :'D Naerda saime tegelt veel nii mõnegi asja üle, aga kuna nali osutus täielikuks feiliks, siis ma parem ei räägi.
Kella järgi uuel päeval liikusime Krässuga Võru teise otsa. Ei teagi kust nüüd alustada. Okei, leidsin üles oma lapsepõlve sõbra, keda polnud julgelt üle 10 aasta näinud. Niii öömeising kuidas ja kust üksteist leida võib.
Keegi arukas oli õllepudeli otsa viineri lükanud ning kusagilt tuli teema, et Priit(1 uus Priit) suudab keelega sinna sisse augu puurida ja seejärel sealt jooki läbi juua. Tõestamiseni kahjuks ei jõutud aga välja pakuti 2 mängu, et selle viineriga siiski midagi ette võetaks.
Esimeses mängus pidi igaüks näitama oskusi, mida suudab vinkuga ette võtta ja kes midagi kõige lahedamat teeb, pääseb ringist välja. Kaotaja pidi siiski hakkama auku puurima. Mäng läbi aga ei läinud, sest keegi polnud nõus reeglitega ja pealegi osad vastasoo esindajad arvasid, et oleks natukene imelik, kui nemad selle mängu kinni paneksid. Poisid ja viinerid, khmm :D
Niisiis teine mäng. Äkki oli selle nimi "Neeger tuli linna", täpselt ei mäleta. Pm oli selles, et ringis päripäeva liikudes pidi igaüks lausele "Neeger tuli linna" omaltpoolt ühe sõna juurde lisama, ning mäletama mida sinust eelmised ütlesid. Kellel meelest läks, sai au pudeli ja viineriga trikke teha. Enamusele tundus labane aga võta näpust, juba kolmas inimene ringist unustas ja tema keel ning silmad viineriümber tiirlema hakkasid kuni lõpuks vinks söödud sai. Protsessi käigus sai jällegi kõvasti naerda :D Põhikild oli ikkagi rediste söömises ja tilli harvendamises.
Keegi ajugeenius hakkas mulle siis rääkima Räpina ühikas olevast veekeetjast, mis teda, kui selle veekeetja kasutajat väga närvi ajab, sest to vibreerivat laual ning ajavat auru välja ning pidavat täiega ära kammima. Sain teada kui palju sinna vett sisse läheb ja muud ebaolulist informatsiooni aga kuna see mulle naljakas oli, tegin ka täna hommikul eksperimendi oma veekeetjaga. Vett mahub 1,75l ja MAX'ini täidetud kann keedab end ära 3 minutitiga ja 12 sekundiga. Närvi ma ei läinud aga muutusin üsna kärsituks, sest isu kohvi järgi kasvas iga hetkega. M.o.t.t
Peaaegu oleks Tsautsau kutsult ka näksata saanud, sest tahtsin teda endaga koju kaasa võtta.
Ennem päris koju jõudmist tsillime Rokiga veel natuke ringi ja ajasime juttu. Tema saab meil nüüd varsti hoopis tüdrukuks, sest nagu ta ütles:"Kuperjanov teeb poisist mehe, aga sidepat teeb poisist tüdruku"
Nii oligi. Lõpp hea, kõik hea. Ja mis ma veel mainima pean, et eelmisel nädalavahetusel toimus Paides meedialaager. See oli liigatuus, et olla tõsi. Aitäh neile kõigile lahedatele inimestele, kellega koos ööläbi üleval sai istutud,lollitatud, mängitud ja naerdud, hommikuti glükoosi ja starteri peal üleval püsitud ja pimeduse saabudes samamoodi edasi lastud. Paideway, a kes on gay? Varsti näeme jälle!

Varsti ilmub siia üks pilt ka!

Ma istun PRAEGU MÄO BUSSIPEATUSES MAGAMISKOTI SEES. Suutsime Tauriga JÄLLE bussiaegu valesti vaadata. Pühapäev ja meie kallist bussi ei tulnud. Ei kurda, meil on lahe, aga Tauri suuuuuuuur varvas külmetab. Elu on seiklus, mis ma muud oskan öelda :D :D

Tänu Eliisi blogile naeran ma end praegu pisaratesse. "...Tauri üldse ära kadus, sest seal polnud mitte ühtegi ilusat meest ja ilusad naised tapeti ka enamjaolt kõik kohe ära, samuti olid igast tapmistseenid ka pigem naljakad kui IUUU" No täpselt jääb tunne nagu Tauri läks sellepärast Priidu poolt ära, et ilusaid mehi polnud ning naised tapeti ära :D Samas väga loogiline. Justin nagu ta meil on, siis üldse ei imestaks :D :D
Lõbus on olla ja tunne on mega. Pean ka ära mainima, et üks katki lennanud suhe sai täna uued jalad alla ning mul on selle üle ainult hea meel.
Aaa ja siis on mul taskus uued lahedad asjad. Tsekkige neid (H)

Kuna nädalavahetus venis pikale, siis tähistasime eile tagantjärgi hälloviini. Remondipoolik korter, mis oli tolmune ja pime ja natukene kõhe, sobis täpselt olemispaigaks. Paljukesi me polnud, 5 elavat hinge ning siis üks kõrvits, kellele elu andsime. Kraapisime temalt sisu, lõikasime talle näo, panime nime ka - Bumpi v Pumpi. Esitähe osas me kokkuleppele ei jõudnud ja nii ta istus meiega koos põrandal ringis.
Poest leidsime hapusid komme ka, mis sobisid täiega hästi meie õhtusse. Rääkisime pisut õudusjutte, muid jutte ja me naersime palju nagu ikka. Korraks sai nii mõnelegi hirmu tekitada kui jalaga salaja plekkvanni toksima hakkasin ning keegi teises toas kapiust kriuksutas. Muidugi ei saanud läbi ajada ka kitarrita ja juba traditsiooniks saanud lauludeta.
Vanal ajal ennustati hälloviini ajal tulevast abikaasat peegli ja küünla abil. Istuti peegli ette, küünal pandi enda ja peegli vahele põlema ja jälgiti oma seljatagust. Mõne aja pärast peaks ideepoolest ilmuma sinna su tulevane, aga teda ei tohi liiga lähedale lasta, sest muidu võtab kirvega sul pea otsast. Tundub ju huvitav aga proovima me seda siiski ei hakanud, kuid peeglid on jätkuvalt müstilised esemed.
Hiljem läksime sooja puhtasse tuppa ning mõtlesime õudukat vaatama hakata. Õuduka asemel saime aga mingisuguse äktsion filmi, mis nii enamvähem nagu õudukas oli, sest iga minut purskas verd ja lendas päid. Samas ma ei tea ju kas just iga minut. Üsna pea jäin ma magama ning kui korraks silmad lahti tegin nägin ainult paljaid naisi. Kommenteerisin siis filmi liigapalju ning jäin uuesti magama. Ise ei saanud nagu väga arugi, et aeg nii kiiresti lendas ja peagi raputati mind üles, öeldi et film läbi ja koju minek. Ahah? : D
Koju jõudes APPI millised mu jalanõud ja müts ja jakk välja nägid. Täielikud tolmupommid.
Uni oli täna jälle täiega imelik, kuid samas lõbus ning hommikul olid padi ja teine tekk voodi kõrval maas millegi pärast.
Kõrvits sai ka täna hommikul ilusti kooli viidud. Las kuivab koos teistega mate tunnis kokku mitte üksida kusagil korteris : D

Ma olen niii väsinud ja mu jalad nii valutavad ning ma olen enam kui kindel, et täna ei tule kõrvitsatele nägude tegemisest vist midagi välja. Tähistame halloweeni hiljem järgi aga vähemalt saab vaheajale kena punkti panna.
Laupäeva varahommikul pikk bussisõit Tallinna. Muidugi jäin ma magama ning Tauri õlg pidi mu unehullusi taluma. Tallinnasse jõudes kohe Nokia kontsertimajja ja JJ-STREET BALTIC SESSION 2010! Let's get it started. Uuh, see oli võimas! Mulle meeldis, et seal oli õhtujuht, kes rääkis inglise keeles. Mulle meeldis, et seal lasti ainult head muusikat. Mulle meeldis, et seal oli nii palju lahedaid ja ilusaid inimesi. Mulle meeldis lava kujundus. Mulle meeldis, et see festival mulle mitmel korral külmavärinaid tekitas. Mulle meeldis, et mu lemmik Juukei vm võitis ja kui aus olla, siis kõik see 8 tundi meelelahtust meeldis mulle. Saime super kohad ka endale ning hoidsime neid tänu VIP sildile, mille miksisime oma nägemise järgi ära (pilte lisan siis kui kätte saan).
Peale sessioni liikusime Karli poole ja muidugi suutsime me ära eksida ning seda mitte ainult ühel korral. Sõime, jõime, lobisesime ja siis liikusime linna, et Hookah'sse minna. Mindud ju saigi aga kas me sinna jääda ka saime? Ei, sest kõik polnud täisealised ja see sakkis. Üks tarkur ütles seepeale, et kui juba Hookah'sse ei saa, siis Euroapteeki ma ei hakka proovimagi : D : D Läksime Tauriga siis Hollywood'i ning üllatusüllatus - pm ainult prod tantsijad olid kohal. Päris imelik hakkas seal olla, kuna nii tantsuoskamatu tunne tuli peale aga sellest saime üle ning tsillimine algas. Redbulli müüdi seal 45.- väike klaas ja kaks jääkuubikut sees : D Üks põhjus, miks Tartu on parem kui Tallinn - klubis on joogid külmemad ja odavamad ka. Teine põhjus - silma torkas see, et igalpool olid ainult vanad inimsed. Tartus ikka hea noor veri liikumas. Mitte, et mul vanemate inimeste vastu oleks midagi, aga jah. Igatahes, klubist väljudes poosetas pingil üks suur põrsakostüümis mees jube tuima näoga ja see pakkus nalja paljupalju : D Leidsime ühe kunstnike klubi ka. Pistsime korraks pead sisse ja näkku, ninna igalepoole paiskus metsik viirikilõhn. Õhku seal pm et polnudki ja muusikast ei hakka ma rääkimagi. Keerasime kohe otsa ringi.
Saime veelkord ära eksida ning meile see ainult meeldis, sest õige pidu seal autotee peal algas. Telefonist muusika käima ja laulu ning tantsuga iga samm sai tehtud. Niiiiiiiiii äge oli!
Lõpuks leidsime oma üheöö kodu ülesse ning siis algas öine segast panemine, sest und polnud kellegil peale ühel vetsupoti kõrval magajal : D Millised rebingud kõik õhtu jooksul läbi ei käinud, oioi :'D Magama läksin salli ja pusa ja villaste sokkidega, sest täiega külm oli ja tõmbasin nina veel salli sisse ka, sest üks lõhn kummitas mind, mis ei lasknud tudule jääda.
Hommikul alustas mölluuss vara külmkapi sulatamisega ning lõpuks ajas see kõik üles. WC põrand oli külm olnud, haha : D Ma tahaks tegelt kõigest rääkida, aga ma kardan, et pole luba ja ehk poleks see kõigeparem idee : D
Riided selga ja maanteele. Ees ootas Türi ja Raki. Kahtlaselt külm oli ning teeääres seismise rekord sai ka tehtud, aga see nkn Tauri pärast : D Päti välimusega ja paksu pöidlaga nagu ta on. Lõpuks nägime kauaoodatud suunatuld ja peale võttis lahe mees, kellega tee Tallinnas Mäole lendas ajas. Mäo-Paide tee pealt leidsime Tauriga kasepuu halu ning võtsime selle kaasa, et Rakile külakostiks viia. Natukene sai to viga ka, sest üks auto otsustas üle sõita me puust : ( Aga Raks oli vist päris õnnelik oma uue asjakese üle? : D
Türil käisime pitsat söömas ning ekslesime vanades majades ja hiljem otsisime Paidest Siimu üles, kes toast välja saamiseks luiskas oma tüdrukule, et läheb autorehve vahetama : D Sellised need tüübid on.
Kodutee oli aegade masendavam, aga samas naeru pidama ka ei saanud. Niisiis tahtsime ikka hääletada, aga nii ruttu läks pimedaks, külm hakkas ja kõik bussid kihutasid meist mööda ükskõik kui palju me neile ei lehvitanud oma Tartu sildiga. Olime kusagil imelikus väikses vaikses kohas. Otsustasime kõndima hakata ja üsna pea leidsime tsivilisatsiooni, kus peatusid ka bussid. Helistasin õele, et ta meile aegu vaataks ning üks oli tulemas 20 min pärast. Täpselt 20min pärast sõitis üks Tartu buss peatumata mööda ning me olime valmis SEBE'le juba sõimukõne tegema kui tuli teinegi buss, mis peatus ja me saime peale. APPPI :'D mis feil mul oli bussis. Msnis muutis Kärssu oma nime jutuajamise vahepeal ära ning ma pidasin teda uue nimega väga kellekski teiseks ning siis ta küsis:" Mis bussis teed?" vms ja ma vastasin :" Ütle nüüd, et sa oled ka kusagil siin ja ma ei näe sind." no HAHAHAHA. Vähe mul polnud mark, kui ära habasin, mis toimus. Päev ikka nii littis iga võimaliku nurga alt :D
Mu loogiline seletus sellele, et elu meid Võrru lubada ei tahtnud ongi see, et seal me olema ei pea. Aga praegu on küll kodus üllatavalt hea olla ja voodi on nii isuäratav. Headund!

In this room of darkness I ain't undercover 

Varavara hommik viis mind kolmapäeval Võrust otse Tartu Kärssu poole tudule. Õigemini me lihtsalt olime soojas teki all ja rääkisime maailmaasjadest. Nälg oli taaskord põhjus tänu millele me jalad alla saime. Nussasaiba ja nussasaiba ja nii väga mitu korda järjest, sest muud väga polnud. Teate ikka misasi saib on? :D

Inimese usaldusväärsus on tunduvalt suurem valuuta kui raha

Mõni aeg hiljem alustas Krässu korterisuurpuhastusega ning mina sukeldusin niikauaks raamatutesse. "Orgasmiraamatu" jõudsin läbi lugeda ning "Kvaliteediga naist" sirvida põnevamate kohtade pealt. Võibolla jääb mulje, et need umbe pornokirjandused, aga tegelikult ei. Väga asjalikud suhete ja ellusuhtumise koha pealt. Soovitaksin lugeda. Ma sain nagu haigelt motivatsiooni, et mida ja kuidas edasi teha. Üldse olin ma end väga leidmas ja õhtu jooksul süvenes mu arvamus sellest, et tean mida elult praegu tahan, veelgi rohkem.
Edasi läks meil päris hulluks ära. Tootsime lihtsalt selliseid teemasid ja panime paika päeva eesmärgid, mis kusjuures täidetud ka said : D
Õhtu ootus oli ilmselt suur. Meid ootas JJ ja CT. Ennem neid jõudsin ma muidugi mitu korda diivanile magama vajuda ja siis jälle hulluna üles ärgata. Aga, lõpuks. Riided selga ja linna poole sammud said seatud.
JJ'l on uus stuudio ja ma võtan oma sõnad tagasi sellesosas, et vana oli lahedam. Uus on ikka kövv. Ma nägin jälle neid inimesi, liikuvaid kehi ja ma tundsin kuidas mu keha rütmis tiksus ja jälle olin ma kaugele ära sõitnud. Naudinguprotsent oli 100+ . Paneb imestama, et kuidas viimaselajal mulle niipaljud asjad maavälist tunnet tekitavad. Paljud on vist vale öelda. Tekitavad just need asjad, mis on õiged minu jaoks. Järelikult jalutan oma õigel rajal.
Peale JJ'd liikusime kiiresti Elisa ja Kärssuga koju. Kuna Nik ja Roland pidid esinema CT battelil lubasin Niklile fänniplakati valmis kirjutada, millel seisab " Nik, ma olen sust rase!". Plaanid muutusid ning piirdusime sõnumitega " Go Nik!" ja " Will you marry me" : D

In to the middle the sound becomes a part of me

CT ees kohtasin Toomast aga juttu me väga rääkida ei jõudnud, kuna mõlemil oli kiire edasi liikumisega ja kahjuks erinevas suunas. Niisiis pidu. Meid oli niipalju koos, et ei mäletagi millal viimati rahvahulgaga koos sai tantsitud - mina, Krässu, Jüri, Elisa, Nik, Roland, Mari, Helene, Toivo, Gustav, Karl, Airi, Kerli ja juba mul läheb silmade eest kirjuks. Naerukätte oleks ma ka peaagu lämbunud, sest nägin ühte 34 aastast : D
Kui poisid lõpuks esinema läksid ja meie lava ette oma plakatiga lehvitama, siis võite ise arvata mis nägudega meid vaadati : D aga põhiline on see, et Nik asja ära võitis. Hihi.
Kõige kurvem oli peo kiire lõpp. Ma ei tea kus ma omadega jälle reisimas käisin, aga läbi tants ja trall liiga kiirelt sai aga sellega nali veel ei lõppenud. Käisime siis Statis frankfurterit ostmas ning õues seda nosides tuli mu kõrvale üks tsikk, kes küsis :" No kas maitseb hea?" Saime päris lõbusa jutu peale temaga kuni üks võõras mees tuli ning küsis, et kus ta elab. Pliks elas Karlovis? ja tüüp vastas selle peale, et Karlovis? elvad vaid põrsad. Võite ise arvata mis metsik vaidlus sealt tuli. Mees omati lihtsalt nii ära ja ega palju puudu ei jäänud, et ta lõuga oleks ka saanud : D Kui huvi on siis võin irl lähemalt rääkida.
Koju jõudes möllas mu sees jätkuvalt mõõtmatu energia ning kuna teised olid unised jäin üksida segast panema. Niikaua kuni internet mulle tegevust pakkus, niikaua oli lõbus. Tudule jäin umbes 5 paiku ja äratus tuli kuidagi kiiresti. Samas, suva see, sest mul on siiamaani super tunne ja käigepekki, ma ei suretanud täna autokoolis isegi autot välja mitte. Ma hakkan seda sidurivärki juba armastama! : D Ja TÄNKS BRETTY (Krässu kiisu), et sa öösel mu kõrval ei norsanud.
Kuulake lugu ja lennake!

http://www.youtube.com/watch?v=qNhPYj-5rIY . Katy B - Katy on a mission. Ma kuulan ja kuulan. Mu silmadeks on keerlevad spiraalid ja mu keha ei kontrolli ennast. See lugu võtab mu täiesti ära. Täiesti.

Tahaks rääkida,tahaks teada anda kui hea on, kui tead mis on hea ja kui see sul olemas on. Suhtlen teistega praegu vaid läbi oma silmade, naeru, rahuloleva oleku ja energiahoo. Just nagu oleks tarvitanud mingisugust mõnuainet, mis tekitab illusiooni, et lobisedlobised, aga tegelikult mitte.
Teisipäevast alates on elu olnud vikerkaar. Mu kiiiisu käis Võrus trenni andmas ning seal tantsimist jälgides hakkas häire mu sees lärmama. Ma tahan tantsima tagasi! Sellejaoks pean aind veel natukene ootama. Õhtu sai Indreku pool veedetud mõnusa seltskonnaga ning trepikoja nalju mitte kohalike peal testitud, haha. Seda oleks pidanud filmima!
Neljapäeval need viimase koolipäeva naljad - Tauri asukoha määramine maas olevate vereplekkide järgi, "Kes aias, kes aias" tunnelitants, arvuti tunni megakalendri tegemine, päikse poole minemine jne. Õhtul muidugi 4 klassi möll. Kaksteist aa ja bee ning kümme aa ja bee. Tants ja trall see kõigile oli, kellele veits vähem kellele rohkem. Auhinna annaks Henn-Hillarile, kui õhtu kõige suurimale segast panijale : D
Alati kui on sünnipäevadele minek ning kingi osas tundub olukord lootusetu, siis on 100% kindel värk, et midagi geniaalset siiski lõpuks koos on. Nii ka seekord. Indreku sünnipäev. Tee mis sa teed, aga pea oli kuradima tühi. Käisime Priiduga kõik ideede nurgatagused läbi ja isegi ehituspoed, aga ei midagi. Aroomi pood täitis me tühje käsi vesipiibu varustusega. Kuidagi lääge eks? Asja päästis pappkast, veits nilbed pildid, telliskivid, paljupalju padja sisu ning õhupallid. Esimest korda oli mul vana inimese tunne, sest suurem osa pidulised olid üpris noored. Va üks tsurka, kes mul kaugtuledega seljas sõitis aga point on selles, et ta nägi välja nagu 15 aastane hiinlane ja üldse ajas ta mind närvi, sest ta tundus nii jobu. Väike sünnipäeva pidu digimuutus iga minutiga korralikuks läbuks. Tulemus? Sünnipäeva laps magas kapis ning me Pipoga nägime hallukaid : D

Nädala värvimängu kõige meeldejäävam osa kuulub laupäevale ja pühapäevale. Tegin jälle ajalugu kui kõige kiiremini korda seatud Krissu. Pidin jõudma kolmesele Tartu bussile kuid vaevalt ennem kahte jõudsin koju ning pesudvärgidsärgid oli vaja korda ajada. Ja ma jõudsin! Tartus kes need ootasid mind,salalala, RAKI ja KAAREL. Siitmaalt kvaliteetaeg algas. Esimene eesmärk oli kõigil süüa saada. Igaüks oleks meist ühe elevandi hea meelega nahka pistnud. Sirius toitis meid siis kanafilee burksiga ja friikatega. Mõne aja pärast viisime asjad Kaareli ema korterisse ning lebosime niisama ja kuulasime head muusikat kuni pidime liikuma linna. Avardasin oma maailmapilti ühe kristliku ürituse võrra. Ei teagi mis selle nimi oli, aga Raadi koguduses see toimus. Algul tundsin end kõhedalt aga ajapikku tunne normaliseerus. Mõtlesin isegi selle peale, et päris lahe oleks, kui koolides usuõpetus oleks. Räägiti seal päris põnevaid asju ja mitme asja peale sain silmad suureks paisutada ning kõige saikom värk, kui nii tohib öelda, oli see, kui nägin kuidas üks mees ülituse ajal kokku kukkus. Keegi ei teinud temast väljagi, absoluutselt kõigil oli savi. Asjateadlikumad seletasid mulle, et siin on niimodi kokku kukkumine normaalne. See tuleb sellest, et püha vaim puudutab inimest ning toibudes tunneb ta end võimsana. Kusjuures to mees, kes maha kukkus, hiljem tõustes, sirutas käed taeva poole ning nägi välja nagu megaväge täis maailmavallutaja. Ise mõtlesin, et mis siis saab kui mõni haige kristlane kunagi terviseprobleemi tõttu pildi tasku viskab seal ja ülejäänute arvates, tuli tal nö püha vaim peale. Omamoodi kogemuse ma kindlasti juurde sain.
Mõneks ajaks jätsin Raki ja Kaareli maha ning sain Kaleviga kokku. Jõime ta juures teed ja kogusime vahelduseks positiivseid emotsioone. Kui aeg lõpuks Annelinna jalutamiseks sobiv oli, hakkas kino saama. Telefoni aku sai tühjaks ning mul polnud õrna aimugi, kuhu kohta Kaareli korter jääda võis. Aga nagu ma alati öelnud olen, et inimene on loodud hästi elama, siis ma ei tea kust võttis telefon selle energia jäägi, vb äratuskella arvelt, aga ühe kõne sain kiirelt teha ja sellega Raki jõudis habada, et peab mulle vastu tulema. Saime natuke aega nautida pimedaid teid ning omi segaseid ideid. Nn koju oli super hea jõuda. Oskaks ma vaid edasi anda neid emotsioone, seda korteri olemust, meie olemust. Meil oli niii hea. Muusika oli hea. Valgus ja toonid oli geniaalsed. Meil oli see vajalik pimeduse hulk ja kellaaeg, et endast välja rännata. Jutud ja naerud, vaikushetked ja lollitamised. Üksteise maailmade avastamine. Köök. Põrand. Voodi. Lihtsalt niii mõnus oli, et kohe kahju, et häid roppusi olemas pole, millega saaks end kuidagimoodigi väljendada. Ennem tudule jäämist sai suust kõige naljakamaid pärleid välja puhutud ning 50st 1ni lugemine lõppes mul juba 43 peal. Ma magasin nii, et 3. maailmasõda poleks ka mind äratanud.
Kui tavaliselt häirib mind hommikul näkku paistev päike, siis see hommik paremat asja polnud. Chalice'i plaat mängis, tekiall oli soe ning kõrvale meeldivad hääletoonid kihistasid üks mu kõrval ja teine köögis. Mitteüks pühapäev pole nii mõnus olnud. Ma täiega tundsin, et aeg oleks võinud just tohetk seisma jääda. Nad lihtsalt nii röövisid ära mind endale. Tead Raks, sa oled super. Te mõlemad olete super lahedad! Ja mul on niiii kuradima kahju, et te seal Saaremaal olema peate. Samas ega raffaello poleks ka nii nauditav, kui seda koguaeg süüa. Ja tänks, Võru tundub nüüd veel rohkem mõttetum paik : D
Tartus oleku aeg venis plaanitust vägapalju pikemaks, sest ma oskasin kolmest bussist maha jääda. Hahaha. Ja avastasin oma lemmikpaariga Tavernas istudes, et kiivi-jäätise smuuti on tuus.

Kui sul tuju hea siis käsi kokku löö!

Tantsuhoos klopin munad vahtu ma,
sest minu teada teisiti vist kuidagi ei saa

Istun praegu Ruudi juures diivanil ja vaatan kuidas Ruts ja Christo taigent valmistavad - "Huvitav miks üks muna kollasem on kui teine." "Aga äkki kana istus kauem peal kollasemal." "Las ma piilun kas tibu pole sees." jne meil need mõtted lendavad : D Lõpuks jahusõda? haha.

We're dancing like we're dumb,
our bodies go numb

Eile meil oli fiesta. Seltskond tuli lõpuks kokku nii erinevatest inimestest. Tantsisime, naersime ja panime täiega segast. Käisime isegi klubis, Tengelpungis, jajaja, RUUDI käis meiega kaasas! :D mis on üsna ameising, kuna ta pole üldse selline inimene, kes sellistesse kohtadesse roniks.
Tengelis oli üllatuseks ka palju rahvast ja vägapalju tuttavaid, keda sada aastat näinud polnud. Muidugi võtsime osa võistlusest ka, et šamps võita Ellale, kuid kahjuks pidime ennem ära minema, kui värk läbi sai. Loeb see, et lahe oli.
Lõpuks kui ma kunagi koju olin jõudnud ja just uksest sisse astunud, helistas Priit. Tagasi välja, mis seal ikka ja linnapeale lihama, ärge küsige mis see tähendab, ma ei saanud isegi päris hästi aru :D aga lihamas me käisime. Varahommikul sai lõpuks voodisse ja uni oli jälle väga imelik, nagu need viimaselajal olnud on.

I'm so sick of being serious

Tahaks öelda veel seda, et kui hoolimise välja näitamine on lubada endale pähe istuda, siis tsau. Pole minulik tegemist teha selliste inimestega, kes mind rohkem kurvaks teevad kui rõõmsaks.
Ja hea on tagasi olla! :D

Tunnen end veits nirult, kuna magasin maha oma elu esimese ja viimase võimaluse kedagi rebasteretsil kiusata. Üritan oma süüd ajada haiguse kaela aga see väga ei õnnestu, kuna ma lähen ühe omaenda tõdemusega, et kõike peab proovima mis su teele ette jääb, sest elad vaid korra, vastuollu. Haige on üldse vägarõve olla. Uskumatu, et ma nooremana seda olla tahtsin, et kooli ei peaks minema. Praegu just tahaks kooli. Sõprade puudus on kodus istudes. Nalja puudus ka. Msn tüütab ja telefon pole ka lahe. Nägusid vajan! Emotsioone ja värve ja lõhnu ka!
Eile oli iseenesest tore. Eliisi sünnipäeva puhul käisime kamraadidega uuel kaheksateistaastasel külas. Sai ikka täiega naerda ja ma tutvusin esimest korda chatroulettiga, mis oli niii naljakas : D va need inimese kehaosad, mis õnneks nii kiirelt ekraanilt kadusid, kui kiirelt nad sinna ilmusid.
Pisut lisa sai vaid üks esialgu lihtsa mõttena tundunud asi, aga nagu mu tark Raki ütles, siis jäävad need kes peavad. Tegelikult on tal ju õigus. Nkn kõik muutub ajas ja ruumis.
Täna sadas lund ;s tuli kohe meelde, kuidas eelmine aasta samal ajal Eliisi poolt vanaema juurde kõndides pidin mööda pokusid hüppama, et selle lörtsi ja muu möga sisse ära ei upuks.
Siiiiiiiiiiis, eriti kifft värk. Leidisn ühe välismaa poisi blogi täiesti suvaliselt pilte vaadates ning tsekkisin järgi mis kus kes. Esimene reaktsioon - nomidaaa, hispaania keeles. Proovisin lugeda, osasid sõnu ikka tänu seebikatele teadsin ja kergematest lausetest oli aru saada. Mida rohkem uurisin, seda huvitavam hakkas, Google translate lahti ja nii ma selle blogi läbi töötasin :D Hispaania keel on terve elu mulle meeldinud niiet tore oli leida midagi, mis paneb sellega rohkem tegelema, ehk saan veel selgekski, haha.
Suht friigi tunne tekib juba tegelt, aga Julieta ja Ruben on mu südame võitnud :D Ja KOIT on täna määdis. Rokin teistega mõtetes kaasa ja otsin end üles. Kuidagi kadunud olen? Tsiteerides Schwarzenegger'it :''I'll be back!'' : D

meile meeldib!

KRISTO TULI EESTISSE! Lõpuks, jes : ) ma kohe tundsin reaalselt kuidas rõõm mulle hinge voolas, kui üllatava kõne sain ning kuidas rõõm mul veelhullemini sees möllas, kui Tartust Võrru sõitsime ja nalja viskasime. Seda rõõmu oli mul kindlasti Tartust ka muud moodi kogutud. Kes teavad, need teavad, hihi : D
Tundub, et isegi minijamad ei lähe praegu enam korda. Ei see tropp sealt kooli neljandalt korruselt ega ka vesivill peopesas, mida pikk krossisõit tegi. Hea on! Ja ma tean, et teistel mujal on ka hea. Ning kui veel pole, siis kindlasti läheb. Ja ma olen nagu väike laps praegu, kes istub toolil, närib sõrme ning naerab omaette. Aga Krässu ütles, et ma olengi selline, kes omaette naerma kipub :D
Ahjaa. Kui juhtub nii, et Võrus sattute surmasuhu, siis ärge Võru haiglasse minge, seal surete nkn. Parem proovige end päästa ja minge korraga Tartu. Võru arstid oma tööd enam teha ei oska, kui nad seda üldse osanud on : D

Täna olen ma loom. On keegi näiteks mõelnud, et mis siis kui ise oled nagu ebanormaalne ja sinu jaoks on su ebanormaalsus normaalne, sest tavaliselt ollakse ju ikka ise kõige normaalsem, ja teised on tegelikult normaalsed, kes muidu ebanormaalsed tunduvad. Lõuamaffia on taas hoos. Haigus hakkab pähe mulle.

MA LIHTSALT SUREN NAERU KÄTTE :'D :'D ma ei kujuta ette paljud teist Nikki teavad, aga Liana sünnipäevaga tuli ülikoomiline asi meelde. Oli hommik. Kõik magasid mu ümber. Ma lambist põranda peal pikali ja trükin sõnumit. Mul oli nö kihlveo moodi mäng, kas mäletan ikka saata. Mäletasin küll. AGA sisuga sms :" Ja teiseks ma tahan sind" läks hoopis Nikile, mitte sellele, kes selle saama pidi. Oijumal seda maani marki ja naeru mida ma iseendaga seal põranda peal läbi elasin ning nüüd jälle :'D :'D Keegi ärkas veel kusagil üles, ning küsis, mis mulle sisse läks.

tutti frutti, ütleb:
*kas konnal on kõrvad
*v millega ta siis kuulab
*vaikus
*ei kuulegi
*konn ainult tajub võnkeid vist
Nikituwka ('.') | ütleb:
*:D:D:D
*konn ei kuulegi kedagi, ta on omaette roheline

Tsau Nik! Igatsen sind kaugelt :D

There is something going on

SügiSEXtreem. Ekstreemne see rebastepidu oli küll. Esiteks juba sellepärast, et NII METSIK RAHVAS oli ja teiseks tegin ma ajalugu ning läks esimest korda elus kontsadega välja.
Keegi rääkis kunagi, et talle ei meeldi Tartu klubides käia seepärast, et inimesed on matsid ning ainult tõuklevad ja hea kui lõuga ei saa. No kindlasti nii võib olla, aga alati ei pruugi, kuid ka siin peol olid küll kõigijaoks lükata-tõmmata-trügida. Samas oli liiga kirju seltskond koos, enamus olid suures joobeastmes ka ning ruumi ju ka tegelikult väga polnud. Aga vabandamine oleks siiski kena. Näiteks, üks tüüp astus mulle kogemata varbapeale. Seepeale tegi sellist kohkunud kutsika nägu ning sirutas mulle oma varba välja, et saaksin tagasi astuda. Astusin ka. Mitte, et ma vihast tagasi tegin, aga me mõlemad saime aru, et naljaga pooleks see juhtum ning naersime : D

Lick, lick, lick, lick shot
Licky, licky, licky, licky, lick shot

Inna jäi oma Prantsuse turniiril haigeks ning seepärast jättis tulemata. Släm asendas teda päris hästi. Vähemalt teadis Inna lugude sõnu, mitte nagu Nexuse-Merka, kes sai Marc van Lindeni loole I like peale laulda nii, et endal polnud sõnadest õrna aimugi ja siis lihtsalt lasi niii kohatuid häälitsusi vahele :"Ook-ook-ooe-ooe. Nüüd teie kord! ooo-oo." Linden võtab kindlasti ilusad mälestused Eestist kaasa.
Aga, Sunrise Inc. No millised mehed! : D Nende esitus oli heahea, tõmbas käima ja pakkus silmailu. Ma ei tea miks peab nii olema, et ma lausa sulan kui mehed tantsivad. Ilmselgelt on see koosseis nüüd mu potensiaalne nädalakaaslane. Mike Posner ongi üle visanud.
Öösel koju sõites oli Võru peidus muinasjutumaal. Niiniiiniii tihe udu oli igalpool, et pm mitte midagi polnud näha. Täna on mul eilse pärast nii laupäeva tunne ja te ei kujuta ettegi kui õnnelik ma olen, et tegelikult hoopis reede on!
Huvitav on see, et kui käia nädala sees peol, siis on kooliskäik viis päeva järjest isegi talutav.
Tänane horoskoop - Võimalik, et saate täna võimsaid ja intensiivseid elamusi. Need ma sain ka. Koolis sai kena õpetajatepäev mööda saadetud koos KnightRideri tunnikellaga. Õpetaja asemel sain olla ma turvamees. Higistasin oma kolm kilo julgelt nende põnnide pärast maha. Ühest seitsmenda klassi poisist sai minu uus lemmik : D

Täna öösel kella neljast alates

"Shain mai sanshain" ja kõik oli okei. Kas sul on kõik okei? Mul on kõik okei. Siis on kõik okei. Ja kõik ongi okei. Tegelikult saan ma enda üle uhkust ka tunda. Neljapäeval ma avastasin ja ületasin samal ajal ühe hirmu. Jälle krossikaseljas ning jalg tõmbas all värisema küll sellest viimasest matsust. Jalg lihtsalt ei tahtnud maast tõusta ning üks käsi gaasi anda ning teine sidurilt kaduda. Suretasin mõnuga mitu korda järjest välja. Ise hakkasin ka juba surema mõttest, et kui möku võib olla. Kusagilt kargas pähe lause " Kes ei riski, see seapaardi ei söö". Seega jalgad maast lahti ja gaasi. Ma liikusin, aeglaselt aga liikusin. Pärast oli juba super. Mu molotamise peale jõudis väljas juba pimedaks minna aga sellest polnud midagi, hiljem kuuvalgel sõites, metsa sees põllul tekkiski mootorratturhiire tunne. Vägaõhtul sai eksperimenteerida õhuga ning selle otsasaamisega. Nägin öösel unes, kuidas ma krossikaga Austraaliasse sõitsin.

maagiline teater

Reedel pidas beebipoiss Innu sünnipäeva. Põhisündmus oli vist ikkagi see, et osad kavalpead läksid öösel jalutama ning veeretasid S-kurvile suuure heinapalli. Te oleks pidanud seda nägema! : D Kurikaelade südametunnistuspiinade lõpetamiseks läksime hiljem kogu kambaga ja lükkasime selle siiski teeäärde. Mind pani täitsa imestama, et alkohol suudab osadelt loogikanatukese isegi nii ära võtta, et maast hakatakse mahakukkunud jooki kilekotiga kuivatama. Hallo. Muidugi oli veel tore avastada, et Tengelpungis käimine on tantsuoskusi nii mõnelgi paremaks vorminud : D Mainimist väärt on ka see, et Innari vanaema kutsub poissi Innaks ja veel niiiiii lahedal hääletoonil, et mine lolliks : D Öösel sõitsin rattaga Austraaliasse.
Laupäeval viibisin üpris kummalises kohas. Mõnistes metsa sees. Väga kummaline küll eks. Aga. Seal oli talu keset suuuurt eimiskit. Tevas, pilved, kuuvalgus + mets ja põllud tegid kokku täpselt sellise pildi, et meri oleks ümberringi ning kustiganes see ka ei tulnud, ma tundsin seal kadakate lõhna. Ausalt, ma oleks nagu Matsalus või saartel olnud. Selline tunne oli ka, et Võru jääb oma 200 km mingisuguse ilmakaare poole. Õhtu oli ilus, õhtu tegi valus ja öösel käisin JÄLLE Austraalias, seekord vist laevaga? Jah, laevaga.

ainult hulludele

Pühapäev, trillalaatrallallaa. Maaaale! Kamraadid kaasa ja sauna ning ilmateate järgi viimast sooja ööd nautima. Sauna võikski elama jääda, ausalt. Kuradi mõnus on seal ikka! Nii, aga kui kõik puhtad olid ja lõhnasid hästi ja pehmete nahkadega olid, läksime õue. Algul tiigiäärde kivile istuma, kus filosofeerisime, naersime, nägime ufosid ja kujutasime ette situatsiooni, kui mõni karu või metssiga peaks meie juurde jooksma. Mina oleks vist vette hüpanud, aga ülejäänud oleksid ühe tegelase kivilt alla visanud õhtusöögiks, et ise jooksu saaks panna. Siit see eestlase õelus jälle välja paistab : D Käisime Tšäknamäel ka ehk siis kiigumäel. To nägi välja nii nõiaparadiis. Imelikud metsahääled, kriuksuv kiik, pilvede ja puuokste vahelt piiluv täiskuu. Eks me ise andsime õudusjuttudega ka vürtsi juurde. Metsajalutuskäik oli ka omamoodi utoopia. Kes esimene , see jääb lõksu ja viimane saab surma. Keskmistega on ainult see lugu, et need kipuvad niisama kändude otsa komistama ning seejärel maha kukkuma : D Liblika elu päästsime ka!
Öösel läksin mis te arvate kuhu? Austraaliasse? Jah. Seekord lendava vaibaga. Ma olen endale liigapalju vist juba sisendanud, et ma ennem jõule võidan kuidagi midagi, mis mul aastavahetuseks sinna kaugelekaugele maale võimaldab minna. Nii peabki olema ning seal pean ma olema, vot.

Sissepääs maksab mõistuse

Eile nägin ühte nii psühhi filmi - "Inception" ehk "Algus". See oli super, kuigi mulle jäid paljud asjad arusaamatuks. Filmi lõpus oli mul selline tunne et miljonid minimammutid sõkuksid mu keha peal megakülmade jalgadega. Ihukarvad tõusid ka püsti. Päris palju mõtlemisainet andis ka.Just eriti seadis see film mu edasiõppimisplaanid kahtluse alla. Ja täna tundus mulle isegi meie kooli ajaloo õpetaja astme all. See lihtsalt pole enam normaalne, mis asju ma enda ümber nägema olen hakanud. Filosoofia hakkab ka mulle pähe juba. http://buduaar.ee/Article/article/12961 . Lugege!
Jajaja, ma sain täna kirja Johannalt! Tal läheb superhästi ja et teisi kadeks ajada, siis kujutage end ette tööle banaanifarmi ning sukelduma ookeani, milles on värvilised merekarbid ja muinasjutuliselt sinine vesi.

Tere tulemast

Let's have some fun, this beat is sick.

Olete ehk tähele pannud kuidas mõne inimese nimi muutub ajapikku mõisteks, kuna selle kellegi käitumine paistab millegipoolest silma? Näiteks nagu Pipost on tulnud pipotsemine. Nüüd olen ma avastanud, et ka Tolsting pole enam lihtsalt niisama inimene. Ka seda nime saab liigitada juba mõistena. Mitte tolstingustamine vaid lihtsalt tolsting. Julgen arvata, et minu ellu on jooksnud üks seesugune.

Let's paly a love game, play a love game.

Kui mul oleks padi, mida aeg-ajalt kasutaks poksikotina, ja siis mingil hetkel kaoks see ära, kas ma tunneks sellest siis puudust? Või tunneks ma puudust hoopis sellest, et enam poleks midagi klobida? Või saaks ma siis aru, et patja on palju parem kaisutada, mitte selle peal end välja elada? Raske on. Enam rohkem üksi olla on vist vaevu veel võimalik. Kõige positiivsemaid asju on olnud Raki külaskäik. Tänks, et Lõuna-Eesti üles leidsid! Ja, et piparmündiga Marabou tõid, mmmmm, ja et aja nauditavaks tegid : )
Värvilised lehed on ilusad. Tahaks vist koguaeg pargis jalutada, aga
Olen tublisti lähenemas ka oma formelipiloodiks saamise unistusele, hihihi.

Are you in the game?

"Tahtsin nüüd vaid ühte. Teda omada, kõigega, mis mul oli, ja kõigega milleks ma olin suuteline; ja ainus, mida ma piinavalt tajusin ja mis tuimast ning ähmasest kaotusvalust läbi tuikas, oli võimatus teda rohkem ning sügavamalt omada, kui loodus seda lubab. Ma oleksin tahtnud tema üle laiali laotuda nagu vaip, ma oleksin tahnud endale tuhat kätt ja suud, oleksin tahtnud olla täiuslikult konkaavne vorm temast, et teda kõikjal tajuda, ilma mingi vaheruumita, ihu vastu ihu. See võib olla ainuüksi ihu vastu ihu, ja mitte üks veri, mitte ühinemine, vaid koosolemine."

E.M.Remarque, katkend raamatust "Lissaboni öö"

mäletan,

"Tule vaikselt, kõik tudivad" Hiilisin Johhi pessa. Tühjad seinad. Tühi tuba. Johanna suure riidehunniku otsas. Itsitasime. Asjad enamvähem korras, tegime selle aasta viimase pikniku. Laotasime suuresuure salli keset põrandat maha. Tegime teed, panime küünla põlema ning sõime viinamarju, šokolaadi ja banaanišokolaadi saiakesi ning rääkisimerääkisimerääkisime. Kvaliteetaeg! Mina, jobu, vajusin mõni aeg hiljem sooja teki sisse unne. Lõpuks oli kell kolm ja öine seiklus algas. Autos jäi Joh mu õlale tudule, hoidsin ta käsi ning suutsin end isegi natukene maha rahustada. Tüdruk läheb siiski oma unistusi täitma. Ja see on õige! Peab olema rõõmus.
Rong pidi minema valgast 05:10. Olime õigeaegselt kohal aga hooletuse tõttu sõitis masinavärk otse nina alt ära. Algas võidusõit rongi ja ajaga. Kõne 1188 ja teada saime, et järgmine peatus on Valmieras 06:18. Läks kiireks. Maanteel sai ikka korralikult kihutatud. Jõudsime aga rong oli läinud minema 06:05. Hästi. Minu teooria kohaselt oli rongis mingi vene terrorist ning seepärast elu korraldas nii, et rongi peale ei pidanud kaks head inimest jõudma. Ja neid infotelefone ei tasu ka uskuda. Mis siis ikka. Tuli hakata otsima busse, mis Riiga sõidavad. Kõik läks õnneks ja enamvähem minutitetäpsusega saadi bussipeale. Kallistused, märjad silmad ja tsau. Ma ei suuda isegi seda siin praegu nii kirja panna, et ma pillima jälle ei hakkaks.
Tagasi Eestisse sõites nuuksusin tükk aega Johhi issi selja taga. Eks see ole vist loomulik ka kui su pool elu teise maailma osta minema läheb. Üsna pea olin ma magama jäänud ning mingil hetkel ärgates oli süda paha ja kõhus keeras. Tahtsin uuesti und. Sain. Nägin unes, et sõin midagi riisipulkadega ning et Harakal olid uued teksapüksid, mille pärast ta vingus sest olid suured olnud vms. Uuesti silmi lahti tehes nägin Võru silti. Võru tundus nii tühi kui Johhi pole ja ilm nutab ka täna minuga. Tänane õnnelause: Päevad on pikad, kuid aastad lühikesed. Palun, aasta, ole siis lühike!

Kuna eilne öö jäi liiga lühikeseks, et muffineid teha, siis täna tegin need ise kodus ära. Maitselt pole nad muidugi nii head kui Annajohhi valmistatud, aga eks väsimusel on ka oma roll.

Head reisi mu pärl ! <3

*** ütleb:
*no pmst me leidsime ohaga 2 naist, siis tantsisime nendega, siis oha naine kadus ära, oha läks otsima
*ja siis
*mäluauk mul

:'D :'D :'D

eile oli justtäpselt selline päev kus A'st Y'ni kõik head ja halvad asjad läbi käisid :D

Tänane hommik oli imelik. Vihma sadas. Oleksin koolitee peal sõna otseses mõttes ära uppunud. Õpetus siit, et mööda hoove lõigata ei tohi. Ma ei tea mis nende lastega lahti on. Jõudsin kooliaia juurde ja näen ees kõnnib väike tüdruk ning nutab kõval häälel. Mõtlen. Lähen-eilähe. Läksin. Küsisin, et mis tal juhtus ja ta vastas, et venna jooksis tema eest ära ja pidi terve tee üksi kooli kõndima. Tegin talle pai ja ütlesin, et võib minuga koolini kõndida ja et ühtegi päeva ei tohi alustada nutuga, sest muidu läheb jamasti. Palusin tal naeratada ja väikese muige ma sain. Mis ma oskan öelda. Wow. Wow. Ja veel üks wow.

Ma pole kursis paljud teavad videolõiku Malta mehest kes läheb Itaaliasse( http://www.youtube.com/watch?v=m1TnzCiUSI0 ). Saaks end samastada hetkel selle mehega, kuid minu ja tema ainuke vahe on selles, et mind ei mõisteta mu omas kohas. Räägiks inimestega nagu võõramaalastega või on asi vaid selles, et lihtsalt unustatakse ja liiga palju asju liigitatakse nalja alla. Ükspäev ma arutlesin mõtte üle, et miks inimesed ei tee seda mida nad tahavad. Cosmos oli üks põnev kirjutis- Kui paned tähele, et üle su huulte lipsab lause "ma tahaks...", siis tee. Mine ja tee. Pärast oled rahul. Aga miks siis ei minda ega tehta? Sest liiga palju loeb teiste inimeste arvamus. Isegi kui arvatakse end olevat tüüpi ma-ei-hooli-teiste-arvamusest, siis nii see tegelikult ju pole. Alateadvuses arvestatakse sellega ikkagi. Tahad või ei taha. Ja nii jäävadki need tahtmised tegemata. Ise tahaks küll sellest ringist välja astuda ning tõsiselt teha kõike mida hing ihkab. Ka tänases filosoofia tunnis pani mind üks asi mõtlema. Ma täpselt ei mäleta mis see oli aga küsiti, et mis on kõige oluliseim? Kelle jaoks oli au, kellele karjäär, kellele isiksus. Ma ise arvan, et isiksus, sest sellest saab kõik ju alguse. Saab alguse see kuidas ja milliseks kujuneb sinu karjäär ning kuidas jälle need "teised" sinust lugu peavad ja paljupalju muud. Usun, et sellest tunnist saab üks lemmik.
Siililegi selge, et kool on alanud. Vahepeal ma vihkan olla tüdruk, sest sobivate riiete leidmiseks läheb lihtsalt niii kaua aega. Õnneks ilm kinnitas minu otsuse õigsust. Viimane klass tähendab ka pisikeste jubinate kooliviimist. Sellega sai omaette kino. Poiss Kristofer, kellest kindlasti tuleb kunagi üks suslik, ei suutnud kuidagi ilusti rivis kõndida, vaid muudkui tormas ette mind järgi tõmmates. See oli päris jube, sest kontsad tegid oma töö ning tuimalt sisse sõita ees kõndivale Reismanile ka ei tahtnud. Huvitav kui ma oleks hommikul facebookilt küsinud milles ma feilin 1.septembril, siis kas ta oleks vastanud, et ma jään kontsaga raudvõresse kinni? Nii igatahes läks :D Tore algus.
Võru Hiina restorani ma armusin ka. Sööks sealt igal võimalusel vist kõike, mis ei sisalda kala. Need lõhnad ja vürtsid ja mmmmm. Kustiganes on tulnud arvamus, et und ei tule kui ollakse armunud, siis nüüd leidsin oma armastuse ülesse ja isegi uni tuli lõpuks korralik. Hea on, et tuli, sest mu äratuskell äratas mind teatud põhjustel varem ning ma oleks väga kuri olnud kui poleks saanud täis magada vajalikku mahtu. Ja nädalavahetusel lähme tantsime end pooleks! : )

Üle pika aja on imelik tuju. Kool hakkab varsti ja reaalsustaju hakkab endast mitme koha pealt märku andma. Kool kooliks, seal hakkab kindlasti ainult nalja saama aga nõme on see, et kõik lähvad minema. Kõik, kes mulle lähedased on. Joh Austraaliasse, Sam Soome, Karl ka kaugelekaugele Võrust, teised põhitegelased Tartu ja Saaremaale. Tartu vähemasti on nagu naabermaja seega pole väga probleemi aga kõik muu?.
Täpselt nädal tagasi käisin Türil. Ma ületasin end totaalselt üksi hääletades ja hakkama ma sain! Türil oli tore. Mõnus seltskond, mõnus õhtu. Üks huvitav asi Türi juures on see, et öösel kell 1 algab säästuaeg ja terve linn muutub kottpimedaks va säästumarketi esine plats : D loogiline? Ja Türi pitsa on super! Parem kui Võru liider Katariinas pakutav.
Viimased paar päeva oleme tegusalt Priidu korteri kallal nokitsenud. Kui korter valmis saab, siis ma panen kokku extreme makeoveri pildi before and now : D Praegu vist võivad kõik asjaarmastajad seinu sodima tulla : D

Olen viimasel ajal kõigi lemmik kiusualune. Sain üle siit poolt ja sealt poolt. Heas mõttes. Kõige jahedamaks tõmbas seest ilmselt mendi jama ning kaheks aastaks lubade edasilükkamine. See selleks. Ilma liialdamata võib öelda, et hommikul pärast langevate tähtede ööd said maal kõik vähemnaerjatest kohalviibijad küll oma poole aasta mahu täis itsitada. Lõbus algus 13. reedele. Midagi katastroofilist õnneks ei juhtunud vä see, et mu klotsist telefon lõpuks viimased otsad andis ja kerge leinaseik tuli teha õhtul piibu kollasele vaasile. Mu geeniused asendasid puuduva osa 5liitrise veepudeliga, mis toimis ka ekstra hästi : D Jaja mmm,mmm, Chalice oli vägev!
Kõige lahedam oli see, et sõitsin krossikaga kuusele sisse. Olime põhitegelastega Tauri juures ja enam ei suutnud tagasi hoida end. Paar harjutamise tiiru ja kui asi meelde tuletatud oli, läks põldude vallutamiseks lahti. Oma pooltest tundi sai kimada korralikult kuid siis kui kaamera välja toodi läks veits nirusti. Ma teadsin et nii läheb. Okei, Tauri filmis aga oleks ta siis mu matsugi peale saanud. Ei, sekundimäng ja ta keeras mööda minust. Maikujuta ette mis 345 käik mul sisse läks, igatahes polnud mul enam mingit kontrolli masina üle ja väike karjatus, lehed oksad näos kinni, järjest rohkem-järjest tihedamalt, käed gaasi peal krambis, et ikka juurde saaks hoogu ja siis mütaki kuuse otsa. Krossikas kuuseseljas ise kusagil maas ja käsi kõver. Istun mõtlen. Poleks seda kuuske olnud oleks ma ei tea kuhu pannud. Tõusen püsti, proovin ratast ka kätte saada, ei jõua, liiga valus oli. Roomasin sealt põõsast siis välja ja ootasin teise kamraade. Nalja ka veits. Aga mu armastus ei kadunud kusagile, see andis ainult juurdejuurdejuurde. Omasnadkfbsadmscnnjbbasld. Kes videonatukest naha tahavad keerake ekraan teisipidi. Mul pole muuvimeikerit.
Õhtul oli saunad, mängud, kass Oggy multikad ja mõned naljakad vahejuhtumid mitte väga konditsioonis inimeste poolt :D
Hommikul sõime pilvepehmeid pannkooke šokolaadiga ning seejärel autopesu mis lõppes hullemat sorti veesõja tagajärjel iseenda pesemisega.

jou

Mul on esimene õhtu, kus ma istun kodus. Istun ja veritsen. Käisin täna kaane panemas, et verd puhastada, nii kui nii on seda viimaselajal palju retsitud. Protseduur ise oli väga hea, midagi teistsugust. Käima pandi rahulik muusika, midagi idamaadest, natukene muditi keha lahti, kaanid haakisid end mu naha külge ja imemist kui sellist nende poolt tunda ei olnudki, natukene kõdi oli vaid. Üsna pea jäin ma magama ka ja ärkasin enamvähem siis kui ussikesed end hakkasid lahti laskma. Kestis see ca pooltest tundi. Praegu tunnen sellist energiat sees, et tahaks küll minna teistega Tartusse.
Vahepeal oli meil veel õks tsill õhtu. Ma mäletan vaid, et pead olid topäev kõigil tühjad ja megatorm hakkas ka võru peale saabuma, kuid ikkagi tegime kokkusaamise ja vot kui tore meil oli. Olime kahe autoga roosisaarel, vaatasime äikest ja siis Raki Ford universaal? sai meie uueks nö koduks. Võtsime tagaistme ära, lükkasime pagassi osa alla ja ruumi meil kui palju. Rahvas ja piibud ja djembe ja muusika ja loomulikult äike. Nalja ka. Öö viis meid veel Kubija laululavale lolli mängima ja edasi head ööd.

Hommikul sain ma oma elu koledaimad pildid tehtud fotoateljees, mis tõid mu reaalsustaju koju. Ma olen täiega trullakas läinud. Jõudsime Karliga veel Tartus käia häälega ja ilmselt elu shopigu teha. Vähemalt Karl tegi. Õhtu viis meid Innari poole ja pokkerpokkerpokker. Kes võitis? Mina :D hihii. Tänu veits Ohale ka muidugi.
Õhtu nali hakkas pihta siis kui kogemata sai tellitud neli pornokanalit ja suure rahakaotuse tõttu neid vaatama pidime, sest ega raha ei saa ometigi raisku lasta. Kaks J´i läksid muidugi väga urri täis. Innu eesti muusika armastus tõi meieni uue potensiaalse peavalu - http://www.youtube.com/watch?v=UiwCxtoicRs Palun, nautige. Ja Raki, me tunneme kõik sinust puudust siin!
Eilne oli küllaltki vaikne. Promenaadil sai arukat juttu ka vahelduseks ajatud ning mulle täitsa meeldis see : ) Hiljem paljupalju kitarri ja naeru. Pluss, eilne taevas oli lihtsalt amazing! Kes nägid, need teavad. Kes magasid, jäid ilma. Kui meie ööloomad ka ära kodudesse tekialla läksid, siis tegime meie Tauri ja Ohaga natukene nalja. Seda võite vaadata siit. Priit, äraole kuri (a)

Olen nüüd kätte saanud oma esimese kogemuse klubi Illusiooniga. Ütleme kohe, et leidsin uue lemmiku. Tahan veel. Tahan veel. Tahan veel. Muusika oli hea, ilusad inimesed ja kui vaadata Illuka kodulehekülje pealt nende pidude nimekirja ja muusikavalikut, siis isegi eesti muusika pidu tundub tuus. Teadjad teavad, et eesti muss pole just minu teetass. Iga kord kui ma mõtlen, et võiks veidikenegi rahulikult tsillida, siis üsna pea muutub see arvamus. Sain tantsida lihtsalt nii palju, et mu pluusist oleks võinud peo lõpus pangi täie higi välja väänata. Ja kui õnnelik ma olin, et ei otsustanud kingade kasuks, sest täitsa tõsiselt olen ma läbi ja lõhki ikka ketside inimene.
Äratas end üles veel üks mu vana armastus-mootorrattad, baigid, krossikad ja kõik taolised masinad. Kuidas ma tahaks, et mul oleks ka kodust garaaži alt võtta seda ja teist ja siis minna kihutama. Ma unistan suurelt, ehk ükspäev on mul see mida tahan.
Kevini sünnipäevale sain isegi ise sõita mingi maa, muidugi Priidu süles ja ilma pedaale puudutamata, aga lahe oli ikka : D Peo koht oli ka mõnus ja annan Kevvile 5 punkti lahedate siltide eest, mis olid igalepoole üles riputatud. Rikkusin enda jaoks paika pandud reeglit, mille üle ma just kõige uhkem pole. Ja tulevastele sünnipäevalistele, ärge ronige svipsis peaga batuudi otsa! : D

Ma tunnen end hetkel nii kergelt, nii headust ja rahulolu täis. On üsna uskumatu kuidas keskkond ja inimesed sinu ümber võivad luua sellise imelise koosseisu, nagu oli eile. Ma tahaks osata kõiki oma emotsioone edasi anda, kõike seda pilti, kõikekõikekõike. Ma tahaks, et kõik tunneksid kordki sellist tunnet nagu minul on sees juba oma 16 tundi vähemalt möllanud.
Eile tuli mõte eikusagilt minna minu maakodukesse grillima. Käisime poes, ostsime kõigeparemat liha ning pistsime ka Aleksandi kuuspaki korvi ning let´s go. Sõit oli meil lahe. Guns n Roses-Paradise city ja meie reivisime nii, et juuksed lendasid ja käed vehklesid peaaegu, et igasse ilmakaarde. Lühidalt öeldes mängisime täiega rokkstaare. Kohale jõudes parkisime endid tiigiäärde. Söögid, joogid, piip. Süütevedelikku meil grilli jaoks polnud ja seepärast valasime loomarasva süte peale. Põlema saada seda süsteemi oli paras kunst, kuid hiljem, oioi kuidas leegitses. Kaugemalt oli õrnalt kuulda müristamist ja metsa tagant tulid äiksepilved, mis liikusid täpselt meie kõrvalt mööda, laotades silme ette üle lageda põllu sellise valgusmängu selliste nooltega, sealjuures jättes meid täiesti ilma vihmast ja muudest halva ilma faktoritest. Istusime kivil, limpsisime õllet, kuulasime muusikat, mis segunes lõkke prõksumisega, tunnetasime liha küpsemise ja piibust tulevaid magusaid lõhnu ning jälgisime loodust- eemal äike ning peakohal täistäis tähine taevas. Hetk, kui ma maas lebasin ja tähti jälgisin, tundisin kuidas mu süda kõik luugikesed lahti lõi. See oli niiiiiiiiiii hea!
Juttu sai räägitud igasugustel teemadel, sai naerdud, kuuvalgel ujumas käidud, kes alasti, kes poolalasti. Keegi ei tundnud imelikkust. Hiljem, kui kõik koristatud oli, liikusime põllule silopallide otsa istuma, et äikest paremini jälgida. Vaade oli super! Terve taevas lõi valgeks ning pilvedest moodustusid valgusmustrid.
Mul on nii kahju, et õhtust mitteühtegi pilti ei tehtud. Oleks mul kergem siin ja praegu eelvaadet luua ja oleks hea hiljem pilti vaadata ja meenutada. Aga samas, öeldakse ju, et parimad palad salvestuvad inimese mällu.
Hommikul ootas meid, unekotte, kohupiima ja mustsõsrtamoosiga pannkoogid. Nämmnämm. Välisukse ees sai paljudele ehmatuseks ka laulev päkapikk.
Ma nautisin seda õhtut ja hommikut igal sekundil. Ma nautisin oma inimesi igal sekundil. Kõik oli nii täiuslik. Johanna, Ragne, Priit, Tauri, Kevin, Indrek, Mihkel - ausalt, ma joonistan Teile südame!

Pilt on tehtud ühe naabri poolt, kes polnud nii loll nagu meie, et jätaks supervaate jäädvustamata.

Läksin staadionile, et natukenegi rahu saada kodusest õhkkonnast ning pisut keemiat õppida, sest lood pole minu jaoks selles osas üldse head. Istun seal ja kuulan- vaikus, vaid kahe poisi pallipeksmine oli kuulda, kuid see on nkn muusika minu kõrvadele. Loen, panen silmad silmad kinni ja kordan:” bromiid, flouriid, jodiid, sulfit, sulfiit...” jne. Võib öelda, et sain need happeanioonid vms isegi selgeks. Korraga oli mu vaikus kadunud ja pallilöögi hääli polnud enam üldse kuulda. Kõlas vaid:”Käi p*tsi! See on minu korter, sina üüri ei maksa, oled vaid muidusööja, sööd laste arvelt...” Staadioni vastas olevas kortermajas algas jube kodusõda. Loomulikult ei tulnud mu õppimisest enam midagi välja. See oli vastik aga ometi ma kuulasin kõike. Mees, kes oli häälejärgi endast nii heal arvamusel ja käitus enda meelest kindlasti niii õigesti karjus naisele aga vastu:”Mis üür, mis üür ah, laste järgi vaatamine on neli tonni kuus. Sina nõuad mult üüri, maksa sa mulle lastevaatamiseraha. Mina tõin pamperseid kui sina Jaanuste, Reneedega (ja keda seal kõik ära ei nimetatud) ringi tõmbasid, aelesid. Tead ma panen sulle praegu jalaga näkku, vastik nõid”. Lapsed kõige selle juures olid ema külge haakunud, hoidsid ema jalgadest kinni ning kisasid:”Emme, emme!” Vahepeal panin ka tähele, et üks pisike tüdruk võttis maast kivi ning läks viskas sellega märatsevat meest. Seepeale tahtis mees juba lapsele kallale minna, kuid mõistust ehk niipaljugi oli, et hoidis oma käed vaos-topeltports naisele sõimu. Ma tahtsin ausalt neile ütlema minna, et lõpetaksid sellise teatri mängimise laste ees ära. Klaarigu asju omaette. Kuhu nad loodavad oma eluga nii jõuda? Sinnamaani, et kui nad ise kunagi vanad on ning abi ja armastust vajavad, sülitavad lapsed nende peale, sest nemad rikkusid oma enda laste elud ära. Ja, lapsed hakkavad vihkama sellised vanemaid. Kes teab millised nende lapsed suurena ongi (joodikud?kodutud?oma laste vihkajad?) kui peavad selliseid asju pealt nägema ja kuulama. Eriti veel kui oma laste hooldamise käest hakatakse emalt raha nõudma. No misasja need mehed pistavad end siis igale poole kui tagajärgedeks valmis pole. Sellistel inimestel pole mõtet üldse lapsi teha. Karjumine kestis, kaasatud olid ka juba naabrid ja mürgel läks aina hullemaks. Mees oli nii kõva, et lubas kõigile seal lõuga anda kuid naine vapper hõikus , et ei karda. Eks see mees niikaua tuusa panigi kuni asi politseini läks. Tüüpiline. Käitutakse endast nõrgematega halvasti niikaua kuni ei tunta enda jaoks ohtu. Mis see naine ikka ühele pirakale teha suudab, jõud üle ju nkn ei käi. Naised on võimsad, palju võimsamad kui mehed ning naiste võim on lõppudelõpuks jõhker. Aga kui mees tunneb, et kellegi jõud käib tema omast üle, tõmmatakse saba jalge vahele ja pannakse putku. Nii ka seekord. Politsei sõitnud maja ette, oli mehel väga kiire kusagile rattaga ära sõita. Mis edasi sai? Ei tea. Sääsed kippusid liigselt ründama ja pealtnähtud sõda polnud üldse vajalik mul näha. Kõndisin minema.

Reedel korraldati Tartu turuplatil padjasõda lootuses püstitada uus Guinessi rekord. Väga nirusti läinud keemia proovieksam, kus sai vastustega pm bingot mängitud, võttis oma osa tujust ning enda nö pehme väljaelamine tundus mõnus plaan. Niisiis kaks plikatirtsu, mina ja Eliis, kõndisid padjad käes Tartule vastu, ise hullult kindlad, et Võrukivi juurest võetakse peale ning sellega jalutuskäik piirdub. Kus sa sellega. Lõpuks olime siiski Linavabrikus ja iga vastutuleva autoga kujutasime ette kuidas suunatuli vilkuma hakkab, seejärel auto peatub ja juht ütleb, et sõidab otse Tartu. Kiirendas üks. Kiirendas järgmine jne. Kell kukkus aga vingumist polnud. Alati on ju saanud siis miks nüüd peaks midagi teisiti minema. Positiivne mõtleme tuli kasuks. Punane Opel, suunatuli, otse Tartu. Mida veel tahta? Ehk nelja ust : D Ja, auto oli kahe uksega litsilõks nagu öeldakse. Auto oli väga tolmune. Suurele tolmukogusele lisaks ei leidunud seal ka turvavööle teist poolt. Ees istusid kaks tüüpi, väga naljakad kujud. Juht oli paljaste jalgadega istme peal ja üldse tundusid kuidagi imelikud. Äkki tegi neid imelikuks kõigest hirm, et nad perverdid on ning tõsiasi, et meil pole kuskilt vajaduse korral välja hüpata :D Igast hääletamisest jääb midagi meelde. Nende tüüpidega oleks me matsu ka pannud ühe vanamehe pärast, kes otsustas Põlva ristis mitte kinni pidada ja nina alt täiel kiirusel läbi sõita. Eliisil jõudis elu silme eest läbi käia aga ma ei saanud nagu midagi arugi. Juht oli peale seda eriliselt kuri ka ning kui ta Ülenurmele ära keeras, käis peast mõte läbi, et nüüd on hõka ka aga ei. Lõpuks osutusid nad üpris toredateks ja viskasid meid täpselt turu juurde äragi.
Naeratuse tõi näole nähes inimesi, kes kõik olid sinna oma padjakestega kokku kogunenud. Esimest korda tundisime Ellaga LIIGAPALJU puudust omadest. Kujutasime ette kui lahe oleks kõik koos sõjas olla. Vähemalt mina kujutasin kõike nii elavalt ja tundega ette, et poleks imestanud kui oleksin kelleski teises Evelit, Priitu, Oha või Taurit näinud.
10,9,8,7,6,5,4,3,2,1 LÄKS! Inimesed jooksid, peksid üksteist, naersid, suled lendasid kõikjal, silmad, suu ja nina oli neid kõik täis. Kanal kahe reporter tuli ka oma padjaga minu juurde ja ütles:" Säh sulle ka üks" ja virutas, kuid eks ta sai oma kaks hoopi vastu ka :D Videot saab ka siit vaadata: http://www.elu24.ee/?id=269422
Igatahes väga lahe oli!



Võrru jõudes ootasid Priit ja Kert meid kirikuplatsil. Külastasime Jürkat garaažide juures ning lõpuks läksime Ruudi poole. Õhtu jooksul kogunes sinna mõnusalt rahavast. Oli päev, mil jõudsid ka vahetusõpilased Võrru. Õhtu feil oli kindlasti Jürkal, kes ootas endale koju kahte Ungari tüdrukut, kuid mis välja tuli-üks oli poiss :D Mängisime nendega kosmost ja lendamist. Ei oskagi öelda, kas väljamaalased olid liiga väsinud või olime meie oskamatud seletajad :D Põhiline oli see, et nalja sai. Lõpuks olid ka Terts ja Evv oma teiskeelsete kuttidega seal. Õhtu jõudis aind endalegi üllatuseks kiiresti lõpule ning tuli minna koju magama, mis siis, et reede oli aga hommikul pidi virk ja kraps olema Uma Peo jaoks.

Oled msnis "eemal", ikka kirjutatakse ja loodetakse, et sa salaja istud ja ootad teiselpool ekraani igatsusega, et ehk keegi kirjutab.
Helistad. Keegi vastu ei võta. Ju peab siis nii olema. Põhjuseid võib olla mitmeid - kas ei kuulda, ei taha kuulda või mõni muu segav faktor. Okei.
Tegin igatahes avastuse, et paaniliselt järjestikku tulevad kõned mu telefonile, tagaajamine,tühjad sõnad ja kõik muu selline, mõjub mulle nii nagu teadjate jutu järgi peaks mõjuma meestele lause "ma armastan sind" seksi ajal. Kes teavad, need teavad.

Ammuammu planeeritud Tallinna reis oligi käes. Bussi juurde jõudsin päris vara, võiks iga hommik kooligi nii jõuda. Üllatusüllatus, isegi Priit jõudis ennem väljasõitu kohale, sest tavaliselt läheb tal alati metsikult aega ennem kui kusagile liikuma saab : D Sõit oli täis nalja ja naeru.
Kohe kui olime Tallinna jõudnud läksime Bastioni käikudesse. Seal oli päris lähe. Kui ma oleksin elanud ~ 60 aastat tagasi ja Tallinnas, siis oleksin kindlasti olnud punkar ja oma kambaga möllanud igal pool ja sinna käikudesse punkri teinud. Viimastel päevadel ei saa kuidagi ümber ka vaimudest. Käikudes olevat legendi järgi kaks kummitust - Valge Daam ja Must Munk. Ma usun küll, et nad olemas on aga peale 2005. aastat pole neid keegi näinud. Ma oleks nõus puht huvi pärast minema sinna ööseks. Loomulikult võtaks ma kellegi endaga ühes, sest üksi olles ja kedagi nähes tarduks ma hirmust ilmselt paariks aastaks.
Kiirtoit täitis kõhud ja siis Tammsaare parki ilusaid inimesi vaatama. Kaua seal olla ei saanudki, kuna klassiõele lõi suur valu selga ja liikusime Viru keskuse Reval Cafe'sse istuma. Asi läks ikka päris hulluks kätte ära, et tuli kutsuda ka kiirabi. Kui venelased mulle üldiselt meeldivad, siis vene vanamutid paneks küll tuleriidale,küll mitte kõik, kuid osad. Kus võivad alles seletada ja möliseda siis kui abi ja tarka juttu vaja oleks. Pean silmas vene tädikest, kes suhtles minuga helistades üksükskahte. Peagi oli kõik korras ja tegelastel eluvaim sees. Kõige naljakam selle juures oli see, et ma ei saanud pool ööd normaalselt und ja hommikul oli ka veel imelik tunne sees nagu midagi juhtub. Juhtuski. Järjekordne näide, et mu sisetunne ei vea mind ikka üldsemitte alt.
Nägin ka Harlest irl, kellega ma huvitaval kombel kunagi tuttavaks sain. Tore poiss. Kahju, et ta pidi vaid meie, minu ja klassiõdede, uudishimujanuretkel osalema : D Ausalt, me pole koguaeg sellised!
Kui ma buduaarist lugesin artikklit "Džentelmenid hakkavad välja surema", siis julgen väita, et neid ikka veel leidub. Mina, Evv, Helen ja Vanze istusime Tristan ja Isolde kohviku pinkidel kui tuli vana, kole ja purjus mees meid tüütama. Küll ta ajas käsi külge ja tundus muud moodi ohtlik. Tuli prints, mitte valgel hobusel, vaid valgel rattal ja lihtsalt ajas selle mehe ära. Nii kiirelt kui oli ta ilmunud, nii kiirelt oli ta ka kadunud. Me olime igatahes tänulikud ja ahhetasime. Nii armas oli see.
Lõpuks siis High School Musical. Tavaliselt haigutan ma hapniku puuduse tõttu, kuid see muusikal oli minu jaoks tõsiselt igav. Võibolla ka seepärast, et ma pole vaimustuses ei Ott Lepplandist, Getter Jaanist ega teistest seal osalenud tuntud nägudest. On üsna riskante näidelda ka sellist filmi järgi, mis on võitnud enamus teismeliste südamed ilusate lauluhäälte ja näitlejatega. Saaks nuriseda küll, kuid üldiselt oli siiski filmi hästi jäljendatud.
Tagasisõit oli täis vihma, äikest ja und. To hetk oleksin tahtnud olla Soopeal, oma väikses toas, uneleda voodi peal ja kuulata kuidas vihm katusel klõbiseb.
Hommik oli päris omamoodi emotsioonidega,sest meenutused unenäost polnud lihtsalt normaalsed. Võrreldes minu hommikuga, oli kellelgi veel väga vahva ärgata : D

Trickster Karu ütleb:
*haige värk oli küll hommikul:D
*Üks ajas üles mu , ütles nagu:D ann käskis su üles ajada:D teen silmad lahti:D normaalne partii vahib otsa no
*Ma ei osand midagi teha:D panin pea teki alla ja ütlesin oi
*ja siis to chikk ütles et sa võid mu tisse vaadata küll:D:D:D
*aga ma olin džentelmen ja ei vaadanud

Poisid ja nende tissiarmastus : D

Taaskord sai südametunnistus karpi peitu pistetud ning ise maanteel sammudes kätt pöidlaga püsti tõstes ja siis alla lastes. Tere Tartu, tere lahedad plaanid, headaega Võru.
Linnast kõik vajalik ära muretsetud, algas otsing leidmaks salapärane korter, mis pidi asuma tundmatul kastani tänaval, ühe rohelise ja punase maja hoovis, äratundmismärgiks kollane ratas. No andis ikka ntukene otsida õiget kohta, kuid ülesse sai see leitud. Vana maja, väljast üsna õudust tekitava olekuga, kuid sisse astudes valdas mõnus kodune tunne. Kotid nurka visatud ja võis alata peegli ees plikatsemine, mis võttis arvatust ikka kõvasti rohkem aega. Oma osa ajast läks muidugi Unistuste printsessi? saate piilumise peale ka. Kui ma varem ei mõistnud kuidas saavad 19-aastased tüdrukud ära armuda mingisugusesse vanamehesse, siis praegu ei tundugi see niiväga imeasi. Inimesed on ju erinevad ja samuti ka maitsed. Isiklikud kogemused. Ei, ma pole ühestki vanamehest sissevõetud! : D
Lõpks oli asi nii kaugel, et sai välja liikuda. Tudengipäevad, terve linn lõbu täis. Mulle ja Johhile sõitis rattaga vastu üks muhe tüüp - Annajohhi sõber, kelle põhiline asi oli iga natukese aja tagant häälitseda ''tõrrrrrõk'' või siis muud moodi oma tõristamist lausetesse siduda. Esialgu tundus see isegi naljakas, kuid pikapeale viskas üle. Siiski, meil oli ratas. Üritasime mis me üritasime, kuid ratas meid kolme korraga ei suutnud kanda või oli juht kogenematu, ei tea, niisiis jäime tallatakso juurde. Käisime Emajõe peal telgis filmi vaatas, kuid nägime aind lõppu. Uue filmi alguseni oli ka liiga palju aega, et ei viitsinud oodata ja pealegi uue filmi algusaeg klappis klubide avamise omaga ning pole eriti raske arvata mis domineerima jäi.
Vaba aja täitsime piibutamisega paadisillal. Kuu paistis meile täpselt peale ja veepeegeldused olid silmi endasse tõmbavad. Vesikas piima ja kookose-piparmündi tubakaga, mm, oli väga hea! seni kuni muidu tark tüüp tunduvat rattamees selle ära suutis rikkuda torust sisse puhkudes, sest et piima ajas tõmmates suhu. Siitkohalt ei talunud ma enam ühtegi kosmose juttu ja palusin mõttes, et helistaks keegi, kes helistama pidi. Mõtetel on jõud, tuli see kõne! Ennem ära liikumist sillalt vahetasin riideid, NIIKÜLM, ausalt, kõik mis naisi meestest ülakeha poolest vähegi eristab, oli mul külmunud. Muidugi oskasin ma veel pluusi katki tõmmata suure rahmimise peale ja veega kokku puutuda : D Nik style.
Klubis oli inimesi palju, isegi liiga palju. Liiga palju oli ka mossis nägusid, ka kauaoodatud inimesed, keda siis nägi, keda mitte, olid teistsugused. Ühed läksid, teised tulid. Lõpuks polnud ka endal erilist peotuju. Ehk see rattatüüp rääkis tähtedeseisu ära?
Üksi jälle korteris olles ei osanud muud teha kui end teleka ette parkida. Hakkasid kostma imelikud hääled, millele väga tähelepanu ei pööranudki, kuid mõne aja möödudes tõmbas seest kõhedaks küll. Helistas Nik ja unetu nagu ta oli, tuli mulle seltsi. Nüüd oli meid teleka ees kaks, kuigi tundus et rohkem, sest hääled ei kadunud kusagile. Kahekesi ikka julgem. Jõudis ka Joh. Ma mäletan selgesti, et kui olin Johhi sisse lasknud keerasin ukse kinni, isegi katsusin kas sai korralikult ja see OLI LUKUS! Nik hakkas siis ühikasse minema ja mis oli? UKS OLI PÄRANI LAHTI! Ma ju keerasin selle kindlalt lukku. See polnud võimalik. Me kõik olime üsna šokeeritud. Kummitab ja sealt ka need hääled siis. Nik otsustas ikka meie juurde jääda ja niimodi me kobisime siis kägarasse tudule. Väga hea just polnud. Küll oli kitas, siis polnud tekki, siis patja ja helisesid telefonid jne. Kurnav. Hommiku poole olin nägemas lõpuks mega und ja siis tuli Nik, näpstas mind varbast ning andis teada, et hakkab kooli minema. Aitäh! : D
Ärgates midagi kummalist märgata polnud välja arvatud see, et riiulil oli viski pudel tagurpidi. Pead pestes poleks ka üldse imestanud, kui vesi oleks ära kadunud : D Ilm oli ka nii kole vihmane, kuid retk Võru poole vältimatu.
Kui nüüd mõelda siis ei pidanud see trip üldse mitte nii minema. A mõtlemine pidigi halb asi olema : D Kõik plaanid polegi täitumiseks loodud ja nii läks selle korraga, kuid siiski oli omamoodi äge. Taaskohtumiseni Tartu, tere Võru, jälle.

ma alles harjun aerodünaamikaga