Ma pole kursis paljud teavad videolõiku Malta mehest kes läheb Itaaliasse( http://www.youtube.com/watch?v=m1TnzCiUSI0 ). Saaks end samastada hetkel selle mehega, kuid minu ja tema ainuke vahe on selles, et mind ei mõisteta mu omas kohas. Räägiks inimestega nagu võõramaalastega või on asi vaid selles, et lihtsalt unustatakse ja liiga palju asju liigitatakse nalja alla. Ükspäev ma arutlesin mõtte üle, et miks inimesed ei tee seda mida nad tahavad. Cosmos oli üks põnev kirjutis- Kui paned tähele, et üle su huulte lipsab lause "ma tahaks...", siis tee. Mine ja tee. Pärast oled rahul. Aga miks siis ei minda ega tehta? Sest liiga palju loeb teiste inimeste arvamus. Isegi kui arvatakse end olevat tüüpi ma-ei-hooli-teiste-arvamusest, siis nii see tegelikult ju pole. Alateadvuses arvestatakse sellega ikkagi. Tahad või ei taha. Ja nii jäävadki need tahtmised tegemata. Ise tahaks küll sellest ringist välja astuda ning tõsiselt teha kõike mida hing ihkab. Ka tänases filosoofia tunnis pani mind üks asi mõtlema. Ma täpselt ei mäleta mis see oli aga küsiti, et mis on kõige oluliseim? Kelle jaoks oli au, kellele karjäär, kellele isiksus. Ma ise arvan, et isiksus, sest sellest saab kõik ju alguse. Saab alguse see kuidas ja milliseks kujuneb sinu karjäär ning kuidas jälle need "teised" sinust lugu peavad ja paljupalju muud. Usun, et sellest tunnist saab üks lemmik.
Siililegi selge, et kool on alanud. Vahepeal ma vihkan olla tüdruk, sest sobivate riiete leidmiseks läheb lihtsalt niii kaua aega. Õnneks ilm kinnitas minu otsuse õigsust. Viimane klass tähendab ka pisikeste jubinate kooliviimist. Sellega sai omaette kino. Poiss Kristofer, kellest kindlasti tuleb kunagi üks suslik, ei suutnud kuidagi ilusti rivis kõndida, vaid muudkui tormas ette mind järgi tõmmates. See oli päris jube, sest kontsad tegid oma töö ning tuimalt sisse sõita ees kõndivale Reismanile ka ei tahtnud. Huvitav kui ma oleks hommikul facebookilt küsinud milles ma feilin 1.septembril, siis kas ta oleks vastanud, et ma jään kontsaga raudvõresse kinni? Nii igatahes läks :D Tore algus.
Võru Hiina restorani ma armusin ka. Sööks sealt igal võimalusel vist kõike, mis ei sisalda kala. Need lõhnad ja vürtsid ja mmmmm. Kustiganes on tulnud arvamus, et und ei tule kui ollakse armunud, siis nüüd leidsin oma armastuse ülesse ja isegi uni tuli lõpuks korralik. Hea on, et tuli, sest mu äratuskell äratas mind teatud põhjustel varem ning ma oleks väga kuri olnud kui poleks saanud täis magada vajalikku mahtu. Ja nädalavahetusel lähme tantsime end pooleks! : )
No comments:
Post a Comment