Friday, September 3, 2010
Tänane hommik oli imelik. Vihma sadas. Oleksin koolitee peal sõna otseses mõttes ära uppunud. Õpetus siit, et mööda hoove lõigata ei tohi. Ma ei tea mis nende lastega lahti on. Jõudsin kooliaia juurde ja näen ees kõnnib väike tüdruk ning nutab kõval häälel. Mõtlen. Lähen-eilähe. Läksin. Küsisin, et mis tal juhtus ja ta vastas, et venna jooksis tema eest ära ja pidi terve tee üksi kooli kõndima. Tegin talle pai ja ütlesin, et võib minuga koolini kõndida ja et ühtegi päeva ei tohi alustada nutuga, sest muidu läheb jamasti. Palusin tal naeratada ja väikese muige ma sain. Mis ma oskan öelda. Wow. Wow. Ja veel üks wow.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
2 comments:
Aww, see oli küll väga armas sinust, tegid ühe inimese päeva paremaks :):)
Ooo, Krissu see oli sinust nii kena. Ausalt ka, väga ilusti ütlesid talle. :)
Post a Comment