Kutsuks taevast appi, aga mis kasu sellest ikka oleks kui ma olen juba niigi NIIIIIII PILVEDES !
Hea on. Hea on. Hea on. Hea on. Hea on. Hea on. Hea on. Hea on.

Kuu on lähim planeet mida inimene kosmoseruumis oma jalaga puutunud on. Kuu suurim kaugus Maast on 406 700 km ja vanad uudised need J.Gagarinid, N. Armstrongid, E. Aldrininid ja M.Collinsid, kes seal tsillinud on. Mina käisin kaugemal. Olin terve kõrge kosmose peal laiali.

Vot nii nunnud promotüdrukud olimegi : D : D

Hello, i love you, won't you tell me your name
Hello, i love you, let me jump in your game

Kui ma peaks lühidalt iseloomustama viimast pooltteist kuud, siis mitte ühtegi halva alatooniga sõna ma ei kasutaks. Esiteks pole nagu tarvidustki, sest negatiivsust ei eksiteeri ja teiseks olen ma pidevalt eufoorias, sest kõigest, mis mu ümber toimub, kogun sellist energiat ja heaolutunnet. Totaalne inimesearmastus on pähe löönud.

Cause you're amazing

Kõige suurema ja punaseima aitäh pean ilmselgelt ütlema Cookile, eriti äsjalõppenud nädalavahetuse eest. Küll ta habab. Habaks ilma midagi ütlematagi. Pluss kõik need kamraadid, kellega tsillitud on - supersupersuper. Mu suu on kõrvuni lai tänu Teile.

Who's your daddy now

Aga täna. Kooliraames oli plaan minna Tilsi lastekodusse, kus oleks klassikaaslastega ja sealsete jõnglastega piparkooke kaunistanud ning niisama hullanud, mänginud. Oleks. Plaanimuutus ja uueks suunaks sai kool, mille kohta jõudis alguses mu kõrvu vaid niipalju, et teeme kohalejõudes kuuse juures pilti ja vägatore, et kellegil seelikuid seljas pole. Misasja? Öeldi, et kõigeks tuleb valmis olla. Valmis pidime oma vaimu panema Vastseliina Internaatkooli jaoks.
Sõit Vasteliina oli omaette ooper. Alustades sellega, et Innari autoga oli minek, siis teadavärk mis muusikat tunda sai. Innu ju teada nö eestimussikunn. Seltskond oli ka huvitav. Juht Innar, mina, Ev, Jürks ja Karl Reismann. Nexus - Nii kuum. Reismann juba kütab: "Keeran kuuma, keeran kuuma", ning samal ajal hüppab oma tutimütsiga ülesalla. Ülejäänud naeravad vaatepilti.
Siis Jürka vanemad tundsid pojakesest puudust ning poiss nii lahedalt ütles emale: "Aga ma ju ütlesin issile", ISSILE! : D See kõlas Jürka suust nagu tohutu naljakana, mida me muidugi jälle kogu kambaga naersime. Teemaks tuli veel meie kallis saksa keele õpetaja Frau Parv, kes rääkis oma nädalavahetuse glöggikogemustest. Kuidas ta oli neid proovinud seltskonnaga ning iseseisvalt, alkoholiga ning alkoholfreilt. Oioi. Parveke on ikka nii lahedaks muutunud. Sellega tuleb veel meelde, kui Kraaks leidis sõnaraamatust sõna Schwule (tõlk.pederast) ning andsime selle Evvile, et ta õpetaja käest tähendust uuriks. Tolle tunni teemaks oli köök ning kui Evv küsis Schwule tähendust, vastas Parv: "A see mingi köögikraam, kraanikauss vist." Hiljem õpikut uurides küsis Parveke, et kust Evv sellist sõna üldse kuulis. Evvi vastuse peale, et laulust, siis oh seda õnnist Neitsi Maarja nägu ja kui lõbusalt lipsas siis üle õpetaja huulte: "Siis on ju pede!" : D
Kellegi telfon. Tauri helistab ning annab teada, et minek jääb ära. Jääme autoga teeäärde seisma ning vaatame, et mõne aja pärast sõidavad teised mööda ja kõige tipuks näitab Priit veel ühe auto aknast fakki ja irvitab. Saime täiega tünga. Ega siis asju saanud niimodi jätta ja Innu kihutas kogu auto võimusega järele. Möödasõidul oli meie poistel uhke tunne sõrm püsti kerida ning hõigata: "Haha, mööda panime ikka teist pasakotid!"
Mõnel oli selle ajaga juba süttinud sees lootuskiir, et ei peagi minema sinna hullumajja. Teadjate sõnul pidi see olema samahea mis minna Petri Paadiga piparkooke tegema.
Vastseliina. Koolimaja esine parkla. . Evv jõudis öelda: "Veel jõuaks ära minna", ja siis Lamice - Me kehad kuumad laulu algus meile nagu märgiks keset vaikust lausus: "Tavai tüdrukud." Me jälle naerame naerame naerame. Ära me siiski ei läinud.
Koolimajja sisse jõudes jäid silma kohe õpilased oma teistsuguse käitumisega. Kõige esimese asjana kuulsin hõiget: "Nahhui pljät!" ja teine silmapilk sai üks tüüp teiselt juba jalaga. Sealsetele õpilastele otsa vaadates oli ka tunne, et igaüks neist oleks tahtnud meid tükkideks rebida, lõikuda, peksta vms. Kuidas öeldaksegi, et ei tohi otsustada raamatu sisu kaante järgi? Nii oli igatahes selle kooli õpilastega ka. Alguses ei saanud me nendega suheldes väga vedama, lahkudes ei saanud pidama. Nad osutusid täiega toredateks ja tekkis isegi mõte veel külastada neid. Muidugi leidus meie seas ka neid, kes seal käigust eluaegse trauma said, aga eks ole enda suhtumises kõik kinni. Mulle meeldis.
Reeglid olid neil veidikene karmid, aga samas on neile seda distsipliini vaja.
Koolimaja uksed pannakse lukku pool8, öörahu algab 10 paiku ja reegliterikkujaile on olemas kartsa moodi ruum vaid voodi ja wc'ga, poisid ja tüdrukud üksteise tubades käia ei tohtinud nagu ma aru sain ning kui sebimiseks läheb, siis saab sebida ainult koridorides ja tundides : D Jube mõelda milline elu, aga neil pidavat seal päris tuus olema.
Oma käigu lõpetasime koolimaja ees suure grupikalliga ja tagasisõit oli kordi meeleolukam kui minek.