"Welcome to Rack No 2560"

Astusin Triumph'i uksest sisse haarates samal ajal taskust kõrvatroppe, märkasin, et üks oli nööri küljest ära kukkunud. Korraks mõtlesin, et viskan need siis minema kuid õnneks tuli pähe täiesti lollakas mõte, mille peale oleksin pidanud kohe tulema - tõmbasin teise kõrvatropi ka nööri küljest ära ja olin õnnelik, et ei pidanud minema Teamleader'i käest uusi küsima. Vedas, sest mulle väga ei meeldi ta silma all olla ja veel vähem meeldib mulle küsida uusi kindaid ja kõrvakaid.

Täna oli tehases kuidagi väga uus lõhn. Pehme ja hea. Liikusin oma kapi juurde ja meel oli kuidagi ärevil, rõõmus ja samas kurb ka. Kuulasin müra, muusikat ja tööliste juttu läbisegi, määrisin käsi kreemiga ja läksin oma stationisse, kus mu õpipoiss Ed juba tublisti asju valmis pani.

Tere nädala olen ma põhimõtteliselt passinud ja vaadanud, et Ed vigasid ei teeks ja selle kõrvalt Brownie't aidanud. Tegelikult polnud minu olemasolu seal täna enam üldse vajalikki, kuid tahtsin nende kahega veel kord naerda, lollitada ja teisi narrida. Kõike sain ja sain veel rohkemgi kui oskasin oodata. Kõhu- ja põselihased andsid end korralikult tunda. Natukene kahju on, et ma ei saa meie naljadest siin kirjutada, sest te lihtsalt ei saaks aru mis värk toimub, aga küll mul on nüüd maa ja ilm aega jutustada neist seikadest silmast silma.

Stationite juures pole tegelikult lubatud kasutada telefone, kuid kuna Brownie'l on permission haige sugulase tõttu, siis oli vaja võimalust kasutada ja moosida ta ära nii, et saaksin oma töökohast pildi teha. Viimase pausi ajal kui kell käis liikusime massiga kaasa puhkeala juurde, kui enamus olid meist mööda kõndinud, hiilisime tagasi ja tegime kiirelt paar klõpsu. Olime nagu kaks marakratti pätti tegemas, väike plika vanamehel järgi kavalad näod peas : D seega on mul nüüd väike mälestus pildina ja samas saate ka mingigi ettekujutuse. Siin ma siis oma mootoritega möllasin.

Kui aus olla, siis mulle pole vist veel kohale jõudnud, et esmaspäeval keegi mind seal enam ei oota. Kindlasti on harjumatu, aga nagu Christian ütles, siis meil on facebook'id, msn'id ja webcam'id niiet kui vähegi peaks lobisemise tuju tulema on meil võimalused jätkuvalt olemas. Eks näha ole mis saab. Michael sisendas mulle mitu nädalat, et liikuda tuleb unistuste poole ja seda ma proovin teha ka, aga nagu ütlesin talle vastu, siis keegi ei garanteeri, et ma septembrist jälle nendega koos olen : D

Brownie kiiruga enne kella:" Have a safe flight and if we don't see anymore, then have a nice life." Ed:" C'mon Brownie?!" ja ise naerab, et kuidas Brownie nii öelda sai. Vastuseks kuulsime vaid:" Whaat?? It's Friday, i'll have to go home." Ja siis kõik jälle naersime. Jään küll nende huumorist puudust tundma. Peagi käis kell ja kõik tormasid. Jah, saigi minu viimane tööpäev läbi.

Bye bye my Rack No 2560

"Kirjuta tühjaks oma pea"

Hullud ei pidanudki tegelikult hullud olema. Nad olla vägagi normaalsed inimesed ja näevad ning teavad palju rohkem kui need, kes meie igapäeva mõistes normaalsed on. Kõiksugu ravimid, mida neile manustatakse, piiratud territoorium, pehmed ruumid, käte seljataha kinni sidumine, teadmine, et keegi sind ei usu ja pidev üksindus löövad nende maailma nii sassi, nii sassi.

11 päeva tugevat tuult, mis lennutab prügikaste ja murrab puudelt oksi. 11 päeva tume-tume halle pilvi,vihma ja külma. 11 päeva 2mx3m valgete seintega tuba, mida üks orhidee ja seinale kleebitud pildid natukene koduseks muudavad. Unistuste puhkus! Ja see peab siis olema suvi? Ausalt oleks nagu hullumajas, kus tablettide näol söödetakse sisse energiapuudust, koduigatsust, totaalset laiskust ja vaikust. Selline vastik rahulolematus on sees ning maailm on nii sassis, nii sassis.

Igav pidi olema ainult igavatel isiksustel. Ega ma ei ütlegi, et me siin täitsa surma äärel oleme. Mängime ikka korralikult lolli aga kaua seda ka teha jõuab. Korraks on lahe ja siis tahaks juba midagi uut ja uut kuid võimalused on toas piiratud ja miski nagu väga ei motiveeri ka. Tahaks, et keegi minu eest välja mõtleks ja mind lihtsalt kaasa tiriks. On kõrini, et ise peab kõike tegema, korraldama, alustama, otsima ja kui olengi hea, tubli, armas olnud, ei saa vastu mitte mingisuguseid emotsioone, tähelepanu. Kõik on kuidagi nii tuimaks ja laisaks jäänud aga samas sisemiselt tunneme kõik millestki heast puudust. Palun, jagage emotsioone. Nähke vaeva, inimesi enda ümber ja nende vajadusi. Nii kerge ja väike asi ju ja annab oi kui palju.

Naljakaks vahepalaks elutarkusi Priidult, kes tegi just oma 20 eluaasta suurima avastuse:" tegelikult on poisid samasugused nagu tüdrukud. Poisid tahavad ju ka igasuguseid asju, mis on näiteks trennitegemisega seotud. Tüdrukud käivad poes, ja vaatavad, et ääää tahaks seda seepi, või ää hoopis toda seepi. Teevad oma ostud ära ning lõpuks on sada naela läinud. Poisid hakkavad ostma ja lõpuks on neil ka sada naela raisatud. Tüdrukud tahavad lihtsalt ilusad olla, aga poisid suured olla. Erinevad huvid aga muidu samasugused." Ja ise on siin nüüd nii uhke : D

Kui ma nüüd vana teemaga jätkan, siis mõned nädalad tagasi kui Võrus käisime kahjuks või õnneks märkasin, et inimesed ei ole enam üldse samad. Muidugi mitte kõik, aga paljud. Suured mured, suhtlemine on jäänud kinniseks, mõeldakse ja kaalutakse ennem kui tehakse, üldse ei riskita, ei lollitata, ei olda enam vabad. Tõsidus on vallutanud kõiki. See on nii kurb. Ma ei taha uskuda, et ma olen valede inimestega koos või mul on puudus neist, kellega tõesti saaks midagi tehtud,

aga kui ma hakkan mõtlema, et kui tahaksin korda saata midagi hullu, palju oleks neid kes minuga kaasa tuleksid? Julgen praegu öelda, et neid oleks kaks, healjuhul kolm. Miks? Kus me kõik jäänud oleme? Liiga vara on veel hakata kodu punuma ja lapsi saama. Inimene elab vähemalt seitsmekümne aastaseks ja kui me nüüd, kahekümneselt avastame ära kõik koduloomise ja lapsesaamise rõõmud, siis mida me ülejäänud 50 aastat teeme? Sureme varem ära?  Aega ju on, praegu tuleks võtta nii PALJU ja KÕIGEST!  

Tööl avastasin, et inimesed elavad tõesti unistustes ainuke jama on see, et unistatakse valesti. Või mitte valesti, aga kergekäeliselt. Unistada tuleks detailselt ja konkreetselt, sest kuidas unistus muidu teab, kuna ta tulema peaks ja mis kujul? Võibolla pole see just kõige parem näide, aga siin oleku ajal olen ma koguaeg unistanud saunast. Mis asi on saun? Soe ruum, mis võtab higile eks. Päike külastas vahelduseks Inglismaad ja kohast, kus töötan, sai tõeline saun. Kujutage ette suurt metallkarpi, kus üle tuhande inimese töötab koos, õhk ei liigu ja higi voolab isegi istudes ning päike kütab kümme tundi. Saun mis saun. Ma ei mäleta, mis pani mind unistuste detaile märkama, aga peale seda kui muutsin oma sauna soovid ümber, sain ma tõelise sauna ka. Ütle siis, et see ei toimi.

Kuidagi väga palju on igasugused mõtteid ja ideid kogunenud, mida tahaks nüüd juba nädala pärast Eesti jõudes teha. Jaanipäev on ka siis kohe kohe ja nii väga tahaks oma inimestega olla. Teha kohe väga suur lõke, grillida palju head liha, juua õllet ja eriti tore oleks kui koduõllet, laulda nii, et keegi kitarriga tausta tinistab, mängida jaanimänge, pesta nägu jaanihommikuse kastega, käia hommikul ujumas ja mida kõike veel. Eelmise aasta jaanid ei sisaldanud midagi sellist nagu eespool mainisin, see kord enam nii ei taha.

NÄDAL VEEL. Varsti näeme : )

esimesed märgid hullumisest