"Welcome to Rack No 2560"
Astusin Triumph'i uksest sisse haarates samal ajal taskust kõrvatroppe, märkasin, et üks oli nööri küljest ära kukkunud. Korraks mõtlesin, et viskan need siis minema kuid õnneks tuli pähe täiesti lollakas mõte, mille peale oleksin pidanud kohe tulema - tõmbasin teise kõrvatropi ka nööri küljest ära ja olin õnnelik, et ei pidanud minema Teamleader'i käest uusi küsima. Vedas, sest mulle väga ei meeldi ta silma all olla ja veel vähem meeldib mulle küsida uusi kindaid ja kõrvakaid.
Täna oli tehases kuidagi väga uus lõhn. Pehme ja hea. Liikusin oma kapi juurde ja meel oli kuidagi ärevil, rõõmus ja samas kurb ka. Kuulasin müra, muusikat ja tööliste juttu läbisegi, määrisin käsi kreemiga ja läksin oma stationisse, kus mu õpipoiss Ed juba tublisti asju valmis pani.
Tere nädala olen ma põhimõtteliselt passinud ja vaadanud, et Ed vigasid ei teeks ja selle kõrvalt Brownie't aidanud. Tegelikult polnud minu olemasolu seal täna enam üldse vajalikki, kuid tahtsin nende kahega veel kord naerda, lollitada ja teisi narrida. Kõike sain ja sain veel rohkemgi kui oskasin oodata. Kõhu- ja põselihased andsid end korralikult tunda. Natukene kahju on, et ma ei saa meie naljadest siin kirjutada, sest te lihtsalt ei saaks aru mis värk toimub, aga küll mul on nüüd maa ja ilm aega jutustada neist seikadest silmast silma.
Stationite juures pole tegelikult lubatud kasutada telefone, kuid kuna Brownie'l on permission haige sugulase tõttu, siis oli vaja võimalust kasutada ja moosida ta ära nii, et saaksin oma töökohast pildi teha. Viimase pausi ajal kui kell käis liikusime massiga kaasa puhkeala juurde, kui enamus olid meist mööda kõndinud, hiilisime tagasi ja tegime kiirelt paar klõpsu. Olime nagu kaks marakratti pätti tegemas, väike plika vanamehel järgi kavalad näod peas : D seega on mul nüüd väike mälestus pildina ja samas saate ka mingigi ettekujutuse. Siin ma siis oma mootoritega möllasin.
Kui aus olla, siis mulle pole vist veel kohale jõudnud, et esmaspäeval keegi mind seal enam ei oota. Kindlasti on harjumatu, aga nagu Christian ütles, siis meil on facebook'id, msn'id ja webcam'id niiet kui vähegi peaks lobisemise tuju tulema on meil võimalused jätkuvalt olemas. Eks näha ole mis saab. Michael sisendas mulle mitu nädalat, et liikuda tuleb unistuste poole ja seda ma proovin teha ka, aga nagu ütlesin talle vastu, siis keegi ei garanteeri, et ma septembrist jälle nendega koos olen : D
Brownie kiiruga enne kella:" Have a safe flight and if we don't see anymore, then have a nice life." Ed:" C'mon Brownie?!" ja ise naerab, et kuidas Brownie nii öelda sai. Vastuseks kuulsime vaid:" Whaat?? It's Friday, i'll have to go home." Ja siis kõik jälle naersime. Jään küll nende huumorist puudust tundma. Peagi käis kell ja kõik tormasid. Jah, saigi minu viimane tööpäev läbi.
Bye bye my Rack No 2560
No comments:
Post a Comment