"Tsuhai tsen tahaan haotaiao"

Hong Kongi lennujaam on VÄGA VÄGA VÄGA SUUR. Sõna "VÄGA" suurtes tähtedes on ka veel väikest kirjeldatud kui SUUUUUUUUUUUUUUUR see on. Plaanist paariks tunniks linna avastama minna ei tulnud mitte midagi välja, sest no lihtsalt ei leia väljapääsu. Üks tsunhang juhatab meid sinna, teine tagasi, kolmas viitab omakorda jälle uues suunas. Inglisekeelt räägivad ka nii nagu venelased, kellel pole eesti keeles rääkimisoskust. Lühidalt midagi ei saa aru neist ja nüüd oleme siin paar tundi ringi tuuseldanud ja jalad löövad all sõna otseses mõttes tuld. Hong Kongis on täna kole ilm ka, udu on nii tihe, et isegi mäed, mis lennujaama ümber, on peidus valge massi sees ja välja joonistuvad vaid kontuurid. Siin on selline räpane hais ka. Nüüd muidugi nina ära harjunud kuid lennukilt maha astudes oli küll okou. Nägin lennujaama kõige lahedamat pilubeebit ka, aga ta paps tundus nii kuri, et ei julgenud minna pildile neid küsima. Uus nunnu vaja leida, aga õnneks meil paar tundi veel aega : D 

Lennuk, millega me siia lendasime üllatas meid positiivselt. Esiteks oli see suur, tõsiselt suur. Teiseks saime kohad täpselt akna alla. Kolmandaks, meil olid seal kõrvaklapid. Neljandaks, padi ja tekk oli olemas. Viiendaks, lennukis oli ootamatult soe ja nüüd ma kannan siin kahetsusega oma jopet, kampsunit ja pusa. Kuuendaks, meil olid isiklikud telekad ja täis vahvaid filme. Seitsmendaks saime hästi süüa ja juua nii palju kui ise tahtsime. Priiduga mõtlesime, et Ketter oleks siin kindasti õnnelik olnud, et tasuta Sprite juua saab nii palju kui tahad : D Ja nagu turistile kohane, pildistasime oma söömaajad korralikult : D Magada polnud küll seal üldse mugav. Leiutasin ikka igasuguseid poose endale aga õiget und ei tulnudki. Täna võtan Rakilt unerohtu. Tema oli tänu sellele maganud nagu beebi. Ja mu Jänku käis Raki taskus kogemata suitsuruumis ja nüüd Raki ajab lolli juttu, et Jänkule hakkas seal meeldima. Nii ei saa : D

" SILLU ON, SILLU JÄÄB, SILLU OLEMA PEAB..."

 Üldiselt ei meeldi mulle miski, mis seostub kuidagi tavalisusega, sisutusega. Peab ikka olema kuidagi silmapaistev ja meeldejääv. Mõned päevad tagasi sain sünnipäevakutse, mis kõikidest eelnevatest kutsetest nii mõnusa tunde sisse lõi. See polnud selline tavaline kutse, kus öeldud, et ole see kell minu pool ja kingitus võiks olla ümbrikus. Kutses seisis: "Juua pakun kanget ja lahjat. Janni pelmeene saab ka VB? Kingitus võiks olla midagi praktilist- nt kilo kartuleid." Mida lahedamat veel saaks? Pelmeene! Jaa. Kohe olid sotid selged, et reedeks tuleb terveks saada, sest sealt ma puududa ei taha. Juba nädal aega ette tundsin, et sellest üks vahva õhtu tuleb : D

Eile kell muudkui jooksis, aga see on alati nii kui midagi väga oodata. Kleepisime, lõikasime, pakkisime Priiduga ja lõpuks valmis olles avastasime, et meil pole kellegi numbritki, kuhu helistada ja uurida kas pidulised kohal. Laura numbri siiski leidsime. Millegi pärast oli Laura telefonis hästi imelik. Oleksin olnud nagu halvaks läinud toit, mille peale ta oksendada tahtis, aga kuna mu tuju oli nii hea, ei pannud seda nagu väga tähelegi. Enne kõne lõppu mainisin veel, et võtame Sillule üllatuskülalise kaasa. 

Jõudsime Silveri poole ja Laura kohe lendab naeruga platsi, et ta ei tundud mind üldse ära telefonis, pidas mind kellekski teiseks ja hiljem olid kambakesi arutanud, miks see keegi teine temaga küll nii meelalt rääkis ja kes võiks olla küll see üllatuskülaline. Väga hea ja naljakas algus õhtule mõtlesin ma : D 

Soovisime sünnipäevalapsele õnne, õlledel korgid maha ja liitusime Bailaga. Keegi oli varasemalt päris hullu reegli Bailas välja mõelnud - kes jooma pidi, see laulu laulmast ei pääsenud. Mäng sai aga kahjuks nii kiiresti läbi ja meie plaanid Lauraga kõiki paljaks koorida ja Signe uhke blingkell enda valdusesse saada kukkus läbi. Vähemalt saime Johani vestigi. Parem ikka kui midgi.

Millegi lõpp on teise algus. Mäng läbi, tere pelmeenid. Need olid ikka metsikult head! Jann valmistas ka neid köögis nagu boss kunagi, pliidi ette kontoritool tõstetud ja nii ta seal istus, segas ja maitsestas oma pearooga. 

Luise ja Mariga? saime suure kotitäie kummikomme enda valdusesse ja siis olime seal kolmekesi kommide kallal nagu eksperdid kunagi. Lisaks kommidele oli meil teemas veel ka juuksed, koolid, vanused ja reisimised. Elus esimest korda läksin ma nii välja, et peale pesemist ei sirgendanud ega teinud juustega midagi ja elus esimest korda käis nii palju käsi mu juuste sees. Üldse ei kurda, väga mõnus oli, nad olid eile nii pehmed ka niiet miks mitte : D

Silveri juures lendas aeg veel kiiremini. Peagi pidime linna liikuma, aga enne seda sõime veel Signe superkooki, tegime pilte ja laulsime Sillule Jaan Tätte ja Marko Matveri Silveri laulu. Õnneks polnud mina ainukene, kes improviseeris uusi sõnu lausete lõppu, sest õigeid ei teadnud, aga kokkuvõtteks oli see ikkagi ilus laul : )

PALJU ÕNNE SÜNNIPÄEVAKS ÜKSSILM!

Peole minekuga hakkas järsku kõigil väga kiire. Pipo partyvan maja ees muudkui täitus ja täitus inimestega. Mina, Kiku ja Priit läksime Tauriga ja siis tuleb kõne, et Silver ise Lauraga enda maja ees. Kõik olid kadunud aga peategelane ise jäeti maha. Mis veel välja tuli, et kuigi kogu mass Pipo autosse ronis, tuli sealt tegelikkus välja vaid Indrek. Loomulik kadu. Otsustasime Kristeliga Balnce ees aga parajaks teha ja hakkasime kindaid müüma, Indreku koti ärisime küll 20€ maha, tegime veel  soodkat ka shottide näol - näkku kummagile 3. Aga ei miskit asjalikku äri sellest ei saanud. 

Nagu välja tuli, siis meie Balance'i peo tõimegi, meid oli igalpool. Tantsisime, laulsime ja mängisime põlveplaksumängu, kaotaja pidi Keni nabast viina jooma. Jaana kahjuks või õnneks tegudeni ainukesena jõudis. Nalja oli meil oi kui palju. Klubis ikka paar head laulu oli ka, aga kui Rudimental- Not givin In mängitud sai, liikusime tagasi õue. Paljud meist läksid Sillu poole tagasi, mina Priidu ja Tauriga läksime Kikut koju viima ja kuna und polnud, kruiisisime niisama ringi. Superhea muusika, superhea meeleolu. Oleksime läinud Kublitsale, roninud autokatusele, kuulanud häid biite, tossanud, õhtu jätku nautinud, kuid järsku tõmbas karusell peale ja olime kraavis kännu otsas max 20cm puust. Väga napikas. Öösel keegi muidugi telefoni ka enam vastu ei võtnud ja nii me seal kolm abitut olime. Kaevasime niipalju kui saime, kuid tulutult. Samas tuju meil nagu ei langenud, lahe oli ikkagi. Lõpuks saime Pipo ka kampa, aga kasu ikkagi ei miskit, tuli üks auto veel, tuttav nägu Mardo koos käsisae ja puuplanguga, kuid ikkagi kasu 0. Ootasime siis niikaua kuni ööised tööinimesed meid välja tõmbama said tulla. Aitäh Siret! Aga nagu ma ütlesin, oli see 1.veebruar üks ütlemata tore : )