Täna öösel kella neljast alates

"Shain mai sanshain" ja kõik oli okei. Kas sul on kõik okei? Mul on kõik okei. Siis on kõik okei. Ja kõik ongi okei. Tegelikult saan ma enda üle uhkust ka tunda. Neljapäeval ma avastasin ja ületasin samal ajal ühe hirmu. Jälle krossikaseljas ning jalg tõmbas all värisema küll sellest viimasest matsust. Jalg lihtsalt ei tahtnud maast tõusta ning üks käsi gaasi anda ning teine sidurilt kaduda. Suretasin mõnuga mitu korda järjest välja. Ise hakkasin ka juba surema mõttest, et kui möku võib olla. Kusagilt kargas pähe lause " Kes ei riski, see seapaardi ei söö". Seega jalgad maast lahti ja gaasi. Ma liikusin, aeglaselt aga liikusin. Pärast oli juba super. Mu molotamise peale jõudis väljas juba pimedaks minna aga sellest polnud midagi, hiljem kuuvalgel sõites, metsa sees põllul tekkiski mootorratturhiire tunne. Vägaõhtul sai eksperimenteerida õhuga ning selle otsasaamisega. Nägin öösel unes, kuidas ma krossikaga Austraaliasse sõitsin.

maagiline teater

Reedel pidas beebipoiss Innu sünnipäeva. Põhisündmus oli vist ikkagi see, et osad kavalpead läksid öösel jalutama ning veeretasid S-kurvile suuure heinapalli. Te oleks pidanud seda nägema! : D Kurikaelade südametunnistuspiinade lõpetamiseks läksime hiljem kogu kambaga ja lükkasime selle siiski teeäärde. Mind pani täitsa imestama, et alkohol suudab osadelt loogikanatukese isegi nii ära võtta, et maast hakatakse mahakukkunud jooki kilekotiga kuivatama. Hallo. Muidugi oli veel tore avastada, et Tengelpungis käimine on tantsuoskusi nii mõnelgi paremaks vorminud : D Mainimist väärt on ka see, et Innari vanaema kutsub poissi Innaks ja veel niiiiii lahedal hääletoonil, et mine lolliks : D Öösel sõitsin rattaga Austraaliasse.
Laupäeval viibisin üpris kummalises kohas. Mõnistes metsa sees. Väga kummaline küll eks. Aga. Seal oli talu keset suuuurt eimiskit. Tevas, pilved, kuuvalgus + mets ja põllud tegid kokku täpselt sellise pildi, et meri oleks ümberringi ning kustiganes see ka ei tulnud, ma tundsin seal kadakate lõhna. Ausalt, ma oleks nagu Matsalus või saartel olnud. Selline tunne oli ka, et Võru jääb oma 200 km mingisuguse ilmakaare poole. Õhtu oli ilus, õhtu tegi valus ja öösel käisin JÄLLE Austraalias, seekord vist laevaga? Jah, laevaga.

ainult hulludele

Pühapäev, trillalaatrallallaa. Maaaale! Kamraadid kaasa ja sauna ning ilmateate järgi viimast sooja ööd nautima. Sauna võikski elama jääda, ausalt. Kuradi mõnus on seal ikka! Nii, aga kui kõik puhtad olid ja lõhnasid hästi ja pehmete nahkadega olid, läksime õue. Algul tiigiäärde kivile istuma, kus filosofeerisime, naersime, nägime ufosid ja kujutasime ette situatsiooni, kui mõni karu või metssiga peaks meie juurde jooksma. Mina oleks vist vette hüpanud, aga ülejäänud oleksid ühe tegelase kivilt alla visanud õhtusöögiks, et ise jooksu saaks panna. Siit see eestlase õelus jälle välja paistab : D Käisime Tšäknamäel ka ehk siis kiigumäel. To nägi välja nii nõiaparadiis. Imelikud metsahääled, kriuksuv kiik, pilvede ja puuokste vahelt piiluv täiskuu. Eks me ise andsime õudusjuttudega ka vürtsi juurde. Metsajalutuskäik oli ka omamoodi utoopia. Kes esimene , see jääb lõksu ja viimane saab surma. Keskmistega on ainult see lugu, et need kipuvad niisama kändude otsa komistama ning seejärel maha kukkuma : D Liblika elu päästsime ka!
Öösel läksin mis te arvate kuhu? Austraaliasse? Jah. Seekord lendava vaibaga. Ma olen endale liigapalju vist juba sisendanud, et ma ennem jõule võidan kuidagi midagi, mis mul aastavahetuseks sinna kaugelekaugele maale võimaldab minna. Nii peabki olema ning seal pean ma olema, vot.

Sissepääs maksab mõistuse

Eile nägin ühte nii psühhi filmi - "Inception" ehk "Algus". See oli super, kuigi mulle jäid paljud asjad arusaamatuks. Filmi lõpus oli mul selline tunne et miljonid minimammutid sõkuksid mu keha peal megakülmade jalgadega. Ihukarvad tõusid ka püsti. Päris palju mõtlemisainet andis ka.Just eriti seadis see film mu edasiõppimisplaanid kahtluse alla. Ja täna tundus mulle isegi meie kooli ajaloo õpetaja astme all. See lihtsalt pole enam normaalne, mis asju ma enda ümber nägema olen hakanud. Filosoofia hakkab ka mulle pähe juba. http://buduaar.ee/Article/article/12961 . Lugege!
Jajaja, ma sain täna kirja Johannalt! Tal läheb superhästi ja et teisi kadeks ajada, siis kujutage end ette tööle banaanifarmi ning sukelduma ookeani, milles on värvilised merekarbid ja muinasjutuliselt sinine vesi.

Tere tulemast

Let's have some fun, this beat is sick.

Olete ehk tähele pannud kuidas mõne inimese nimi muutub ajapikku mõisteks, kuna selle kellegi käitumine paistab millegipoolest silma? Näiteks nagu Pipost on tulnud pipotsemine. Nüüd olen ma avastanud, et ka Tolsting pole enam lihtsalt niisama inimene. Ka seda nime saab liigitada juba mõistena. Mitte tolstingustamine vaid lihtsalt tolsting. Julgen arvata, et minu ellu on jooksnud üks seesugune.

Let's paly a love game, play a love game.

Kui mul oleks padi, mida aeg-ajalt kasutaks poksikotina, ja siis mingil hetkel kaoks see ära, kas ma tunneks sellest siis puudust? Või tunneks ma puudust hoopis sellest, et enam poleks midagi klobida? Või saaks ma siis aru, et patja on palju parem kaisutada, mitte selle peal end välja elada? Raske on. Enam rohkem üksi olla on vist vaevu veel võimalik. Kõige positiivsemaid asju on olnud Raki külaskäik. Tänks, et Lõuna-Eesti üles leidsid! Ja, et piparmündiga Marabou tõid, mmmmm, ja et aja nauditavaks tegid : )
Värvilised lehed on ilusad. Tahaks vist koguaeg pargis jalutada, aga
Olen tublisti lähenemas ka oma formelipiloodiks saamise unistusele, hihihi.

Are you in the game?

"Tahtsin nüüd vaid ühte. Teda omada, kõigega, mis mul oli, ja kõigega milleks ma olin suuteline; ja ainus, mida ma piinavalt tajusin ja mis tuimast ning ähmasest kaotusvalust läbi tuikas, oli võimatus teda rohkem ning sügavamalt omada, kui loodus seda lubab. Ma oleksin tahtnud tema üle laiali laotuda nagu vaip, ma oleksin tahnud endale tuhat kätt ja suud, oleksin tahtnud olla täiuslikult konkaavne vorm temast, et teda kõikjal tajuda, ilma mingi vaheruumita, ihu vastu ihu. See võib olla ainuüksi ihu vastu ihu, ja mitte üks veri, mitte ühinemine, vaid koosolemine."

E.M.Remarque, katkend raamatust "Lissaboni öö"

mäletan,

"Tule vaikselt, kõik tudivad" Hiilisin Johhi pessa. Tühjad seinad. Tühi tuba. Johanna suure riidehunniku otsas. Itsitasime. Asjad enamvähem korras, tegime selle aasta viimase pikniku. Laotasime suuresuure salli keset põrandat maha. Tegime teed, panime küünla põlema ning sõime viinamarju, šokolaadi ja banaanišokolaadi saiakesi ning rääkisimerääkisimerääkisime. Kvaliteetaeg! Mina, jobu, vajusin mõni aeg hiljem sooja teki sisse unne. Lõpuks oli kell kolm ja öine seiklus algas. Autos jäi Joh mu õlale tudule, hoidsin ta käsi ning suutsin end isegi natukene maha rahustada. Tüdruk läheb siiski oma unistusi täitma. Ja see on õige! Peab olema rõõmus.
Rong pidi minema valgast 05:10. Olime õigeaegselt kohal aga hooletuse tõttu sõitis masinavärk otse nina alt ära. Algas võidusõit rongi ja ajaga. Kõne 1188 ja teada saime, et järgmine peatus on Valmieras 06:18. Läks kiireks. Maanteel sai ikka korralikult kihutatud. Jõudsime aga rong oli läinud minema 06:05. Hästi. Minu teooria kohaselt oli rongis mingi vene terrorist ning seepärast elu korraldas nii, et rongi peale ei pidanud kaks head inimest jõudma. Ja neid infotelefone ei tasu ka uskuda. Mis siis ikka. Tuli hakata otsima busse, mis Riiga sõidavad. Kõik läks õnneks ja enamvähem minutitetäpsusega saadi bussipeale. Kallistused, märjad silmad ja tsau. Ma ei suuda isegi seda siin praegu nii kirja panna, et ma pillima jälle ei hakkaks.
Tagasi Eestisse sõites nuuksusin tükk aega Johhi issi selja taga. Eks see ole vist loomulik ka kui su pool elu teise maailma osta minema läheb. Üsna pea olin ma magama jäänud ning mingil hetkel ärgates oli süda paha ja kõhus keeras. Tahtsin uuesti und. Sain. Nägin unes, et sõin midagi riisipulkadega ning et Harakal olid uued teksapüksid, mille pärast ta vingus sest olid suured olnud vms. Uuesti silmi lahti tehes nägin Võru silti. Võru tundus nii tühi kui Johhi pole ja ilm nutab ka täna minuga. Tänane õnnelause: Päevad on pikad, kuid aastad lühikesed. Palun, aasta, ole siis lühike!

Kuna eilne öö jäi liiga lühikeseks, et muffineid teha, siis täna tegin need ise kodus ära. Maitselt pole nad muidugi nii head kui Annajohhi valmistatud, aga eks väsimusel on ka oma roll.

Head reisi mu pärl ! <3

*** ütleb:
*no pmst me leidsime ohaga 2 naist, siis tantsisime nendega, siis oha naine kadus ära, oha läks otsima
*ja siis
*mäluauk mul

:'D :'D :'D

eile oli justtäpselt selline päev kus A'st Y'ni kõik head ja halvad asjad läbi käisid :D

Tänane hommik oli imelik. Vihma sadas. Oleksin koolitee peal sõna otseses mõttes ära uppunud. Õpetus siit, et mööda hoove lõigata ei tohi. Ma ei tea mis nende lastega lahti on. Jõudsin kooliaia juurde ja näen ees kõnnib väike tüdruk ning nutab kõval häälel. Mõtlen. Lähen-eilähe. Läksin. Küsisin, et mis tal juhtus ja ta vastas, et venna jooksis tema eest ära ja pidi terve tee üksi kooli kõndima. Tegin talle pai ja ütlesin, et võib minuga koolini kõndida ja et ühtegi päeva ei tohi alustada nutuga, sest muidu läheb jamasti. Palusin tal naeratada ja väikese muige ma sain. Mis ma oskan öelda. Wow. Wow. Ja veel üks wow.

Ma pole kursis paljud teavad videolõiku Malta mehest kes läheb Itaaliasse( http://www.youtube.com/watch?v=m1TnzCiUSI0 ). Saaks end samastada hetkel selle mehega, kuid minu ja tema ainuke vahe on selles, et mind ei mõisteta mu omas kohas. Räägiks inimestega nagu võõramaalastega või on asi vaid selles, et lihtsalt unustatakse ja liiga palju asju liigitatakse nalja alla. Ükspäev ma arutlesin mõtte üle, et miks inimesed ei tee seda mida nad tahavad. Cosmos oli üks põnev kirjutis- Kui paned tähele, et üle su huulte lipsab lause "ma tahaks...", siis tee. Mine ja tee. Pärast oled rahul. Aga miks siis ei minda ega tehta? Sest liiga palju loeb teiste inimeste arvamus. Isegi kui arvatakse end olevat tüüpi ma-ei-hooli-teiste-arvamusest, siis nii see tegelikult ju pole. Alateadvuses arvestatakse sellega ikkagi. Tahad või ei taha. Ja nii jäävadki need tahtmised tegemata. Ise tahaks küll sellest ringist välja astuda ning tõsiselt teha kõike mida hing ihkab. Ka tänases filosoofia tunnis pani mind üks asi mõtlema. Ma täpselt ei mäleta mis see oli aga küsiti, et mis on kõige oluliseim? Kelle jaoks oli au, kellele karjäär, kellele isiksus. Ma ise arvan, et isiksus, sest sellest saab kõik ju alguse. Saab alguse see kuidas ja milliseks kujuneb sinu karjäär ning kuidas jälle need "teised" sinust lugu peavad ja paljupalju muud. Usun, et sellest tunnist saab üks lemmik.
Siililegi selge, et kool on alanud. Vahepeal ma vihkan olla tüdruk, sest sobivate riiete leidmiseks läheb lihtsalt niii kaua aega. Õnneks ilm kinnitas minu otsuse õigsust. Viimane klass tähendab ka pisikeste jubinate kooliviimist. Sellega sai omaette kino. Poiss Kristofer, kellest kindlasti tuleb kunagi üks suslik, ei suutnud kuidagi ilusti rivis kõndida, vaid muudkui tormas ette mind järgi tõmmates. See oli päris jube, sest kontsad tegid oma töö ning tuimalt sisse sõita ees kõndivale Reismanile ka ei tahtnud. Huvitav kui ma oleks hommikul facebookilt küsinud milles ma feilin 1.septembril, siis kas ta oleks vastanud, et ma jään kontsaga raudvõresse kinni? Nii igatahes läks :D Tore algus.
Võru Hiina restorani ma armusin ka. Sööks sealt igal võimalusel vist kõike, mis ei sisalda kala. Need lõhnad ja vürtsid ja mmmmm. Kustiganes on tulnud arvamus, et und ei tule kui ollakse armunud, siis nüüd leidsin oma armastuse ülesse ja isegi uni tuli lõpuks korralik. Hea on, et tuli, sest mu äratuskell äratas mind teatud põhjustel varem ning ma oleks väga kuri olnud kui poleks saanud täis magada vajalikku mahtu. Ja nädalavahetusel lähme tantsime end pooleks! : )