"Tahtsin nüüd vaid ühte. Teda omada, kõigega, mis mul oli, ja kõigega milleks ma olin suuteline; ja ainus, mida ma piinavalt tajusin ja mis tuimast ning ähmasest kaotusvalust läbi tuikas, oli võimatus teda rohkem ning sügavamalt omada, kui loodus seda lubab. Ma oleksin tahtnud tema üle laiali laotuda nagu vaip, ma oleksin tahnud endale tuhat kätt ja suud, oleksin tahtnud olla täiuslikult konkaavne vorm temast, et teda kõikjal tajuda, ilma mingi vaheruumita, ihu vastu ihu. See võib olla ainuüksi ihu vastu ihu, ja mitte üks veri, mitte ühinemine, vaid koosolemine."
E.M.Remarque, katkend raamatust "Lissaboni öö"
mäletan,
No comments:
Post a Comment