This won't make you run faster, jump higher or think quicker. It's just blog. SIMPLE and GOOD.

"Kirjuta tühjaks oma pea"

Hullud ei pidanudki tegelikult hullud olema. Nad olla vägagi normaalsed inimesed ja näevad ning teavad palju rohkem kui need, kes meie igapäeva mõistes normaalsed on. Kõiksugu ravimid, mida neile manustatakse, piiratud territoorium, pehmed ruumid, käte seljataha kinni sidumine, teadmine, et keegi sind ei usu ja pidev üksindus löövad nende maailma nii sassi, nii sassi.

11 päeva tugevat tuult, mis lennutab prügikaste ja murrab puudelt oksi. 11 päeva tume-tume halle pilvi,vihma ja külma. 11 päeva 2mx3m valgete seintega tuba, mida üks orhidee ja seinale kleebitud pildid natukene koduseks muudavad. Unistuste puhkus! Ja see peab siis olema suvi? Ausalt oleks nagu hullumajas, kus tablettide näol söödetakse sisse energiapuudust, koduigatsust, totaalset laiskust ja vaikust. Selline vastik rahulolematus on sees ning maailm on nii sassis, nii sassis.

Igav pidi olema ainult igavatel isiksustel. Ega ma ei ütlegi, et me siin täitsa surma äärel oleme. Mängime ikka korralikult lolli aga kaua seda ka teha jõuab. Korraks on lahe ja siis tahaks juba midagi uut ja uut kuid võimalused on toas piiratud ja miski nagu väga ei motiveeri ka. Tahaks, et keegi minu eest välja mõtleks ja mind lihtsalt kaasa tiriks. On kõrini, et ise peab kõike tegema, korraldama, alustama, otsima ja kui olengi hea, tubli, armas olnud, ei saa vastu mitte mingisuguseid emotsioone, tähelepanu. Kõik on kuidagi nii tuimaks ja laisaks jäänud aga samas sisemiselt tunneme kõik millestki heast puudust. Palun, jagage emotsioone. Nähke vaeva, inimesi enda ümber ja nende vajadusi. Nii kerge ja väike asi ju ja annab oi kui palju.

Naljakaks vahepalaks elutarkusi Priidult, kes tegi just oma 20 eluaasta suurima avastuse:" tegelikult on poisid samasugused nagu tüdrukud. Poisid tahavad ju ka igasuguseid asju, mis on näiteks trennitegemisega seotud. Tüdrukud käivad poes, ja vaatavad, et ääää tahaks seda seepi, või ää hoopis toda seepi. Teevad oma ostud ära ning lõpuks on sada naela läinud. Poisid hakkavad ostma ja lõpuks on neil ka sada naela raisatud. Tüdrukud tahavad lihtsalt ilusad olla, aga poisid suured olla. Erinevad huvid aga muidu samasugused." Ja ise on siin nüüd nii uhke : D

Kui ma nüüd vana teemaga jätkan, siis mõned nädalad tagasi kui Võrus käisime kahjuks või õnneks märkasin, et inimesed ei ole enam üldse samad. Muidugi mitte kõik, aga paljud. Suured mured, suhtlemine on jäänud kinniseks, mõeldakse ja kaalutakse ennem kui tehakse, üldse ei riskita, ei lollitata, ei olda enam vabad. Tõsidus on vallutanud kõiki. See on nii kurb. Ma ei taha uskuda, et ma olen valede inimestega koos või mul on puudus neist, kellega tõesti saaks midagi tehtud,

aga kui ma hakkan mõtlema, et kui tahaksin korda saata midagi hullu, palju oleks neid kes minuga kaasa tuleksid? Julgen praegu öelda, et neid oleks kaks, healjuhul kolm. Miks? Kus me kõik jäänud oleme? Liiga vara on veel hakata kodu punuma ja lapsi saama. Inimene elab vähemalt seitsmekümne aastaseks ja kui me nüüd, kahekümneselt avastame ära kõik koduloomise ja lapsesaamise rõõmud, siis mida me ülejäänud 50 aastat teeme? Sureme varem ära?  Aega ju on, praegu tuleks võtta nii PALJU ja KÕIGEST!  

Tööl avastasin, et inimesed elavad tõesti unistustes ainuke jama on see, et unistatakse valesti. Või mitte valesti, aga kergekäeliselt. Unistada tuleks detailselt ja konkreetselt, sest kuidas unistus muidu teab, kuna ta tulema peaks ja mis kujul? Võibolla pole see just kõige parem näide, aga siin oleku ajal olen ma koguaeg unistanud saunast. Mis asi on saun? Soe ruum, mis võtab higile eks. Päike külastas vahelduseks Inglismaad ja kohast, kus töötan, sai tõeline saun. Kujutage ette suurt metallkarpi, kus üle tuhande inimese töötab koos, õhk ei liigu ja higi voolab isegi istudes ning päike kütab kümme tundi. Saun mis saun. Ma ei mäleta, mis pani mind unistuste detaile märkama, aga peale seda kui muutsin oma sauna soovid ümber, sain ma tõelise sauna ka. Ütle siis, et see ei toimi.

Kuidagi väga palju on igasugused mõtteid ja ideid kogunenud, mida tahaks nüüd juba nädala pärast Eesti jõudes teha. Jaanipäev on ka siis kohe kohe ja nii väga tahaks oma inimestega olla. Teha kohe väga suur lõke, grillida palju head liha, juua õllet ja eriti tore oleks kui koduõllet, laulda nii, et keegi kitarriga tausta tinistab, mängida jaanimänge, pesta nägu jaanihommikuse kastega, käia hommikul ujumas ja mida kõike veel. Eelmise aasta jaanid ei sisaldanud midagi sellist nagu eespool mainisin, see kord enam nii ei taha.

NÄDAL VEEL. Varsti näeme : )

esimesed märgid hullumisest