„ The happiest people don’t have the best of everything,
they just make the best of everything“
Viimasel ajal on peast palju mõtteid läbi käinud. Üks suur otsustamiste aeg
on kätte jõudnud ja millegi pärast olen väga mõjutatav lause „Kui ma homme ära sureks,
kas ma siis ei teeks seda? Muidugi teeks!“ poolt. Mõnus lause on. Paneb mind
elu värvikamalt elama ja siiani tehtud otsuseid ma ei kahetse. Kõik on super
aga suurema kaalulised on veel ees.
Tööl tunnen end juba kui kala vees. Hea on mõelda, et ma ehitan kellegi
unistusi. Mootorid valmivad ilma vigadeta ja aeg lendab kiiresti. Isegi
hommikuti pole enam nii väga väsinud ja
sealsete inimestega saan kodusemalt läbi. Teeme nalja, räägime rohkem. Suhted Teamleader’iga on ka paranenud, ta
juba üks mu parematest semudest ning
üks vend, keda ma alguses silma otsas ka ei sallinud, kuna ta prääksus rääkides
nagu part, siis nüüd on ta päis okei. Ja
minu nö Inglismaa vanaisa Brownie, on üleprahimees. Käime iga esmaspäev tema ja
ta naisega pubis pläkutamas. Inglased on suure suu ja ränga huumoriga. Lahedaid
inimesi lendab üldse ustest ja akendest sisse.
Eelmine nädalavahetus oli üks sellistest, mille võin südamest liigitada
kvaliteetaja alla. Reedel läksime Taneli
poole. Sinna on alati hea minna. Tanelil on hästi mõnus tuba, nüüdseks küll
juba oli, aga see selleks. Pisike katusealune pesa väikese akna ja hubase valgusega kus igasugu
kunstiga seotud asjad laiali vedelevad, mängib ülitsill muusika ja muidugi
enamus ajast seguneb muusikaga uudishimu tekitav tattoomasina põrin. Nii seegi
kord – muusika, inimesed, nali, naer, sikerdused naha peale, naha alla,
riietele. Emotsioonid! Kusagilt sahtli
põhjast avastati UV-markerid ja kuna Tanelil on toas UV-lamp ka siis miks mitte
natukene mängida. Raido ning Tanel joonistasid mulle näole igasuguseid lahedaid
mustreid ja sikerdisi. Tavatuled surnuks ja wow, nagu uues maailmas uus
inimene. Lõpuks polnud meie 6-liikmelisest seltskonnast keegi sikerdamta.
Istusime ringis, tegime piipu, sõime tortillasid ja sidruni-juustukooki, tuba lambist sinakas-lillat tossu täis, kõigil
helendavalt ulmelised näod peas ja lõputud ideed maailmasjade kohta. Lõpuks kui tuled jälle põlema pandi vaatasime
üksteisele kui võõrasele otsa. Olime uute nägudega juba niivõrd harjunud.
Laupäeval oli Pritsiku sünnipäev. Käisin ka omamoodi kohal. Nii hea oli kuulda oma inimeste häält, näha
kui ilusaks nad kõik läinud on. Nii hea!
Ma veel tulen ja pigistan kõiki teid
pooleks.
Pole veel kindel mis toob see nädalavahetus, aga seda ma tean, et nalja saab,
sest Holland ei hellita ja meie ei hellita Hollandit.
***
Ja nüüd peale Hollandit, ma usun, et minu maailm enam endine pole. Mis asi on üldse maailm? Sõnu enam kasutada ei saa.
No comments:
Post a Comment