"Mul kotis on"
Kiire on, nii kiire, et vahepeal läheb hingamine ka meelest ka. Üldiselt selline kiire minek mulle ei meeldi, sest mitte kui millegi muu jaoks ei jää enam aega va. töö ja uni, kuid siiski on ka häid külgi - nädalad jooksevad üksteise järel nüüd nii märkamatult, et aasta algusest saadik oodatud väike nädalavahetus Londonis jõudis kätte ennem kui arugi sain ja muidugi, palju mul on, viis päeva veel? Ja siis olen ma täpselt nii vana kui vanaks ma kolmeteistkümneselt kunagi saada ei tahtnud. Vuh. Ilmselgelt ikka veel ei taha.
Enne kui ma Londonist rääkima hakkan siis üleüle-eelmisel nädalavahetusel Miltonis käies saime Priiduga huvitava üllatuse osaliseks. Mõtlesime minna rumeeniakatele külla, et pisut juttu ajada ja kuulda muljeid nende puhkusest. Ostsime natuke nänni kaasa ja minek. Maja juures vaatame silmad suured peas, et mis tuumakatastroof sealt üle on käinud. Lihtsalt terve maja esine + kõnnitee oli mööblit täis. Korralikku ja lõhutud. Oli keegi rikkaks saanud ja ostnud uue sisustuse? Küsimus jäi õhku. Koputasime uksele ja sealt Gabriel tuli kallistuste ja musidega. Läksime sisse ja maja oli kuidagi nii vaikne ja puhas ainult, et hoovi peal oli kümnetes prügikottides riideid. Uurisime, et mis värk on ja MIDAMIDA! Need samad gorillad, närvihaiged ja golfid oli landlord välja visanud kuna nad ei jõudnud enam üüri maksta. Vot sulle nalja, eks kõik tuleb varem või hiljem ringiga tagasi, olge veel suured isased ja paugutage uksi ja lehvitage rusikaid.
Nüüd London. Aasta algusest saadik planeerisime kuidas emmed, issid, õed meile siia külla saaks.Palju tahad, vähe saad eks niisiis jäi selline suur saak ära. Saime enda hoolealla kolmeks päevaks kolm präänikut - Ketter, Anne ja Kristjan. Priit läks lõunaajal neile Londonisse vastu ning mina pidin muidugi kolmeni tööl olema, mis polnud üldse lõbus.
Selline ärevus oli sees, et pidin lolliks minema. Lõpuks kui tööpäev läbi oli, viis Igor mind koju ja andis mulle mõnedkümned minutid pesemise ja kordategemise jaoks ning rongile. Veider on see, et kiirrong tundus ka too hetk nii venivat rööbaste peal. Lõpuks olin suurte südametuksetega Victoria stationis, kus ülejäänud tegelased mind ootama pidid aga nagu välja tuli siis nende motelli otsing venis ikka väga palju pikemaks ja pidin neid sinna nö ootama jääma nende sõnul umbes tunniks. Hea on, et ma tean mis tähendab kedagi oodata ja eriti sellises linnas nagu London. Muidugi ei jäänud ma sinna passima vaid panin oma paha tuju kapuutsi alla, klapid kõrva ning läksin Piccadillile. Miski nagu kutsus mind sinna. Kohale jõudes alustas just üks tantsugrupp tänalval tantsimist. Istusin maha ning jäin teiste huvilistega vaatama. Järsku kuulen enda lähedalt kusagilt :"Appi kui lahe!" Tükk aega otsisin kõrvadega kust see lause tulla võis. Lõpuks leidsin ja omakorda leidsin kolm eestlast, kellega mõned tunnid koos mõnusalt aega veetsime. Meiega üritas kampa lüüa ka üks piisavalt promillides mustnahaline, kelle nime ma küll ei mäleta aga hästi mäletan ma seda, et ta oli just joonud elus esimest korda viina, et ta rahakoti vahel oli 12 kondoomi, mida ta lootis tolle samuse õhtu jooksul ära kasutada mis siis, et tal tüdruk Iirimaal ootas ja muidugi millest ta ei saanud üle ega ümber YOU HAVE TO KNOW THAT WE ARE ALL FROM AFRICA. Ja siis hakkas tulema kuidas Aadam ja Eva ehk meie kõigi ema ja isa on tegelikult pärit Aafrikast, et kuidas me peame seda uskuma ja teist uskuma ja blabla. Tahad uskuda, usu, aga usu omaette. Sellise asjaga kellelegi sunniviisiliselt peale käimine pole normaalne. See oli nii ulme, mis selle poisiga seal veel toimus, et ma ei oska seda kuidagi siia kirjagi panna, tahad lisa, küsi kunagi, ma parem räägiks sellest. Sebisime poisile uued tüdrukud ning liikusime eestlastega ühte väga mõnusasse pubisse. Ühte võin ma öelda, et kui kunagi peaks kellelgi süda murtud olema, hing haige või mis iganes, tulge vaid siia ja tagasi minnes te ei mäleta ühtegi halba asja, juhul kui siin midagi halba korda ei saada : D
Kell oli juba päris hilja kui sain lõpuks kõne Priidult, et nad on ka Piccadillile jõudnud. Hea oli, et ma rongijaama tunnikeseks ootama ei jäänud : D oleksin seal mõnusad 3,5 tundi veetnud oodates aga selleks ajaks mil nad ülesse leidsin suure rahvamassi seest oli mul tuju taar super ja võtsin nad kõik kalliga vastu. Nii mõnus oli koduseid näha! Kuna aeg oli päris hiline siis paljut me reede õhtul teha ei jõudnudki. Käisime jõe ääres jalutamas, näitasime präänikutele vaatamisväärsusi, käisime söömas, tegime pilte viskasime üksikule tänavamuusikule sente, kes lasi meil seejärel oma plaadilt soovilugu valida. Mõnus õhtuke oli aga kahjuks väsimus tatsus peale keskööd nii mitmelgi laugudel seega läksime ära motelli, et hommikuks ilusti välja puhata end. Anne ja Kristjan magasid kohe kui voodit nägid ja omaette tsirkus hakkas pihta siis kui Kristjan otsustas norksama hakata. Magama vajusime lõpuks kõik ilusasti ja hommikul ärkasime endalegi üllatuseks varem kui plaanitud. Ilm oli rohkem kui võrratu, mis siis, et tegelikult ilmateade lubas vihma.
Laupäev oligi enamjaolt pühendatud shopingule. Eks kõrvalepõiked ikka tuli ette, nagu näites juuste pesemine ühe poe riidevahetusruumis, Starbucks jaVanilla Spice Latte koos karamelliga ning eks kõike, mis teel oli, pidi ju näitama ja igal pool pidi ju pilte tegema. Emps oli Ketule sõnad peale lugenud, et kui ikka turismireisl oled, siis ole igalpool pildi peal. Hyde Park oli erakordelt ilus. Purskkaeva juures proovisime Priiduga suudlevaid tudengeid järgi teha : D Lõpuks jõudsime Oxford Street'ile ka ja oeh, nii palju poode, nii palju inimesi ja liiga vähe prooviruume ja liiga vähe kassasid. Ma usun, et tüdrukud kindlasti tegid oma esimesed
proovimata riideostud. Tänavat me lõpuni käia ei jõudnudki, sest ennem pandi poed kinni aga ma usun, et keegi polnud kurb ka, sest kotte uute asjadega oli niigi massiivselt. Kogu see tuiamine väsitas me tuvikesed ära ning nemad jäid motelli tudule kui meie Ketu ja Priiduga linna tagasi läksime. Käisime hiinalinnakus,Trocaderos 5D kinos, rodeoga sõitmas, vaatasime Trocadero metroos mõnda aega tantsijad ning seiklesime mööda suveniiripoode. Proovisime võimalikult palju Ketule näidata ja proovida lasta, et ta ikka turisti tunde kätte saaks. Õhtu venis ikka päris pikale nii, et motelli jõudsime kusagil poole 4 paiku öösel. Väsimus niitis jalad nii alt kõigilt, et isegi Ketter, kes see energiapomm123 oli koguaeg, vedas jalgu taga.
Kahju vaid, et meid kõiki koos polnud, kuna tõesti väga lahe õhtu oli.
Järgmisel päeval oli ilm väga saast. Tuuline, külm, vihma sadas. Vaatamata sellele saime sõidetud London Eye'ga, käisime London Bridge ja Tower of Londoni juures. Põhiasjad said näidatud ja proovitud. Camden Town'i otsisime ka veel ülesse lootuses leida viimasel hetkel lõpupäevaks kleite ja kingasid. 50% edukas käik kui mõelda, et kahte kleiti ja kahte kingapaari oli tegelikult vaja. Edasi algas komöödiatragöödia minu ja Priidu koju saamisega. Võin sellest ka hea meelega rohkem rääkida kui kedagi huvitab, aga mitte siin. Erilist hüvastijätu aega meile kahjuks ei jäänudki, kuna pidime Priiduga imesid korda saatma ja emade megapakkide + riidekottidega metroojaama pm jooksma. Hetk ja kallistused aga sellised mis ei lähe vist kunagi meelest. Maailma armsaimate hetkede top5-te kindlasti kuulub see, et Ketu kallistas mind elus esimest korda nii tugevalt ja nii hingest, et ma polekski tahtnud tal minna lasta ja ma tean, et talle oleks ka meeldinud siia jäämine : ) Vahepeal on ikka kaugust vaja ka.
Millest ma veel jõuan kiirelt rääkida? Tegelt peaks juba magama
minema aga all keegi müristab köögikombainiga niikuinii. Jaa, naistepäev oli mulle üks omamoodi päev. Hommikul kõndisin tööle ja ringi peal sain Marteniga kokku, kes kalli tegi. Olin veits loll ja siis soovis ta head naistepäeva. Ma ei teadnudki, et mingi naistepäev on. Okei, see selleks. Ma olen viimaselajal harjunud palju värsket sööma kuid alates Londonist tagasijõudmisega toitusime emmede saadetud kotletidest, lihapallidest, vorstidest ja muust seesugusest. Mul oli selline värskuse nälg, et pidin hakkama mööda seinu ronima. Puht juhuslikult leidsin tööpükste taskust 50 senti ja olin üliõnnelik, et pausi ajal saab banaani ja õuna. Paus tuli ja söökla poole ma jooksul olingi kuid mis välja tuli. Üks väike nirune õun maksab 46 senti. Misasja? Ma olin nii šokeeritud kuidas tehas puuviljade pealt nii rängalt vahelt võtab. Turu pealt oleksin selle eest juba 6 õuna saanud. Aga ei jonninud, olin oma õunaga rahul ja see oli parim õun maailmas. Tööl mõtlesin, et kui geniaalne oleks, kui keegi kingiks mulle aiakäru täie puuvilju. Tulin koju ja köögikapis oli kirjake :" Ma tean küll, et need õunad ja banaanid on isuäratavad kuid ära neid söö, mine ülesse ja järgi edasiseid juhiseid." Ma mõtlesin, et Priit teeb minuga lolli nalja ja elu reaalselt kiusab mind, sest mina kapis algselt ühtegi banaani ega õuna ei näinud aga need olid hoopiski ülemisel riiulil : D niisiis, järgisin juhiseid ja läksin ülesse meie tuppa. Tegin ukse lahti ja terve SUUURSUUUR kausitäis VÄGA erinevaid puuvilju ja lillekimp koos nunnu kirjakesega. Mu aiakäru unistus oleks nagu täide läinud aga see mis mul toas oli, oli veel parem kui mu unistus. Ma poleks osanud arvatagi, et Priit teab midagi naistepäevast kui me Eestis pole, sest siin sellist päeva ei peeta aga vot, võta näpust. Seega võtsin aja maha ja olin ta kuninganna.
Ja täna öösel oli mu kõrval nartsiss, kui ma vaid saaksin sõnadega edasi anda kui hästi ta lõhnab!
Nii palju siis viimastest nädalatest. Mul pole õrna aimugi kuna ma siia uuesti satun, äkki jõuan ennem Eestissegi : D Nüüd ma ootan teid kõiki see nädalavahetus külla 126 Outlands Drive, LE10 0TW, Hinckley .
Ja meil on kevad täies hoos
No comments:
Post a Comment