Ammuammu planeeritud Tallinna reis oligi käes. Bussi juurde jõudsin päris vara, võiks iga hommik kooligi nii jõuda. Üllatusüllatus, isegi Priit jõudis ennem väljasõitu kohale, sest tavaliselt läheb tal alati metsikult aega ennem kui kusagile liikuma saab : D Sõit oli täis nalja ja naeru.
Kohe kui olime Tallinna jõudnud läksime Bastioni käikudesse. Seal oli päris lähe. Kui ma oleksin elanud ~ 60 aastat tagasi ja Tallinnas, siis oleksin kindlasti olnud punkar ja oma kambaga möllanud igal pool ja sinna käikudesse punkri teinud. Viimastel päevadel ei saa kuidagi ümber ka vaimudest. Käikudes olevat legendi järgi kaks kummitust - Valge Daam ja Must Munk. Ma usun küll, et nad olemas on aga peale 2005. aastat pole neid keegi näinud. Ma oleks nõus puht huvi pärast minema sinna ööseks. Loomulikult võtaks ma kellegi endaga ühes, sest üksi olles ja kedagi nähes tarduks ma hirmust ilmselt paariks aastaks.
Kiirtoit täitis kõhud ja siis Tammsaare parki ilusaid inimesi vaatama. Kaua seal olla ei saanudki, kuna klassiõele lõi suur valu selga ja liikusime Viru keskuse Reval Cafe'sse istuma. Asi läks ikka päris hulluks kätte ära, et tuli kutsuda ka kiirabi. Kui venelased mulle üldiselt meeldivad, siis vene vanamutid paneks küll tuleriidale,küll mitte kõik, kuid osad. Kus võivad alles seletada ja möliseda siis kui abi ja tarka juttu vaja oleks. Pean silmas vene tädikest, kes suhtles minuga helistades üksükskahte. Peagi oli kõik korras ja tegelastel eluvaim sees. Kõige naljakam selle juures oli see, et ma ei saanud pool ööd normaalselt und ja hommikul oli ka veel imelik tunne sees nagu midagi juhtub. Juhtuski. Järjekordne näide, et mu sisetunne ei vea mind ikka üldsemitte alt.
Nägin ka Harlest irl, kellega ma huvitaval kombel kunagi tuttavaks sain. Tore poiss. Kahju, et ta pidi vaid meie, minu ja klassiõdede, uudishimujanuretkel osalema : D Ausalt, me pole koguaeg sellised!
Kui ma buduaarist lugesin artikklit "Džentelmenid hakkavad välja surema", siis julgen väita, et neid ikka veel leidub. Mina, Evv, Helen ja Vanze istusime Tristan ja Isolde kohviku pinkidel kui tuli vana, kole ja purjus mees meid tüütama. Küll ta ajas käsi külge ja tundus muud moodi ohtlik. Tuli prints, mitte valgel hobusel, vaid valgel rattal ja lihtsalt ajas selle mehe ära. Nii kiirelt kui oli ta ilmunud, nii kiirelt oli ta ka kadunud. Me olime igatahes tänulikud ja ahhetasime. Nii armas oli see.
Lõpuks siis High School Musical. Tavaliselt haigutan ma hapniku puuduse tõttu, kuid see muusikal oli minu jaoks tõsiselt igav. Võibolla ka seepärast, et ma pole vaimustuses ei Ott Lepplandist, Getter Jaanist ega teistest seal osalenud tuntud nägudest. On üsna riskante näidelda ka sellist filmi järgi, mis on võitnud enamus teismeliste südamed ilusate lauluhäälte ja näitlejatega. Saaks nuriseda küll, kuid üldiselt oli siiski filmi hästi jäljendatud.
Tagasisõit oli täis vihma, äikest ja und. To hetk oleksin tahtnud olla Soopeal, oma väikses toas, uneleda voodi peal ja kuulata kuidas vihm katusel klõbiseb.
Hommik oli päris omamoodi emotsioonidega,sest meenutused unenäost polnud lihtsalt normaalsed. Võrreldes minu hommikuga, oli kellelgi veel väga vahva ärgata : D
Trickster Karu ütleb:
*haige värk oli küll hommikul:D
*Üks ajas üles mu , ütles nagu:D ann käskis su üles ajada:D teen silmad lahti:D normaalne partii vahib otsa no
*Ma ei osand midagi teha:D panin pea teki alla ja ütlesin oi
*ja siis to chikk ütles et sa võid mu tisse vaadata küll:D:D:D
*aga ma olin džentelmen ja ei vaadanud
Poisid ja nende tissiarmastus : D
1 comment:
Mida postitust::D:D
Post a Comment