Taaskord sai südametunnistus karpi peitu pistetud ning ise maanteel sammudes kätt pöidlaga püsti tõstes ja siis alla lastes. Tere Tartu, tere lahedad plaanid, headaega Võru.
Linnast kõik vajalik ära muretsetud, algas otsing leidmaks salapärane korter, mis pidi asuma tundmatul kastani tänaval, ühe rohelise ja punase maja hoovis, äratundmismärgiks kollane ratas. No andis ikka ntukene otsida õiget kohta, kuid ülesse sai see leitud. Vana maja, väljast üsna õudust tekitava olekuga, kuid sisse astudes valdas mõnus kodune tunne. Kotid nurka visatud ja võis alata peegli ees plikatsemine, mis võttis arvatust ikka kõvasti rohkem aega. Oma osa ajast läks muidugi Unistuste printsessi? saate piilumise peale ka. Kui ma varem ei mõistnud kuidas saavad 19-aastased tüdrukud ära armuda mingisugusesse vanamehesse, siis praegu ei tundugi see niiväga imeasi. Inimesed on ju erinevad ja samuti ka maitsed. Isiklikud kogemused. Ei, ma pole ühestki vanamehest sissevõetud! : D
Lõpks oli asi nii kaugel, et sai välja liikuda. Tudengipäevad, terve linn lõbu täis. Mulle ja Johhile sõitis rattaga vastu üks muhe tüüp - Annajohhi sõber, kelle põhiline asi oli iga natukese aja tagant häälitseda ''tõrrrrrõk'' või siis muud moodi oma tõristamist lausetesse siduda. Esialgu tundus see isegi naljakas, kuid pikapeale viskas üle. Siiski, meil oli ratas. Üritasime mis me üritasime, kuid ratas meid kolme korraga ei suutnud kanda või oli juht kogenematu, ei tea, niisiis jäime tallatakso juurde. Käisime Emajõe peal telgis filmi vaatas, kuid nägime aind lõppu. Uue filmi alguseni oli ka liiga palju aega, et ei viitsinud oodata ja pealegi uue filmi algusaeg klappis klubide avamise omaga ning pole eriti raske arvata mis domineerima jäi.
Vaba aja täitsime piibutamisega paadisillal. Kuu paistis meile täpselt peale ja veepeegeldused olid silmi endasse tõmbavad. Vesikas piima ja kookose-piparmündi tubakaga, mm, oli väga hea! seni kuni muidu tark tüüp tunduvat rattamees selle ära suutis rikkuda torust sisse puhkudes, sest et piima ajas tõmmates suhu. Siitkohalt ei talunud ma enam ühtegi kosmose juttu ja palusin mõttes, et helistaks keegi, kes helistama pidi. Mõtetel on jõud, tuli see kõne! Ennem ära liikumist sillalt vahetasin riideid, NIIKÜLM, ausalt, kõik mis naisi meestest ülakeha poolest vähegi eristab, oli mul külmunud. Muidugi oskasin ma veel pluusi katki tõmmata suure rahmimise peale ja veega kokku puutuda : D Nik style.
Klubis oli inimesi palju, isegi liiga palju. Liiga palju oli ka mossis nägusid, ka kauaoodatud inimesed, keda siis nägi, keda mitte, olid teistsugused. Ühed läksid, teised tulid. Lõpuks polnud ka endal erilist peotuju. Ehk see rattatüüp rääkis tähtedeseisu ära?
Üksi jälle korteris olles ei osanud muud teha kui end teleka ette parkida. Hakkasid kostma imelikud hääled, millele väga tähelepanu ei pööranudki, kuid mõne aja möödudes tõmbas seest kõhedaks küll. Helistas Nik ja unetu nagu ta oli, tuli mulle seltsi. Nüüd oli meid teleka ees kaks, kuigi tundus et rohkem, sest hääled ei kadunud kusagile. Kahekesi ikka julgem. Jõudis ka Joh. Ma mäletan selgesti, et kui olin Johhi sisse lasknud keerasin ukse kinni, isegi katsusin kas sai korralikult ja see OLI LUKUS! Nik hakkas siis ühikasse minema ja mis oli? UKS OLI PÄRANI LAHTI! Ma ju keerasin selle kindlalt lukku. See polnud võimalik. Me kõik olime üsna šokeeritud. Kummitab ja sealt ka need hääled siis. Nik otsustas ikka meie juurde jääda ja niimodi me kobisime siis kägarasse tudule. Väga hea just polnud. Küll oli kitas, siis polnud tekki, siis patja ja helisesid telefonid jne. Kurnav. Hommiku poole olin nägemas lõpuks mega und ja siis tuli Nik, näpstas mind varbast ning andis teada, et hakkab kooli minema. Aitäh! : D
Ärgates midagi kummalist märgata polnud välja arvatud see, et riiulil oli viski pudel tagurpidi. Pead pestes poleks ka üldse imestanud, kui vesi oleks ära kadunud : D Ilm oli ka nii kole vihmane, kuid retk Võru poole vältimatu.
Kui nüüd mõelda siis ei pidanud see trip üldse mitte nii minema. A mõtlemine pidigi halb asi olema : D Kõik plaanid polegi täitumiseks loodud ja nii läks selle korraga, kuid siiski oli omamoodi äge. Taaskohtumiseni Tartu, tere Võru, jälle.
No comments:
Post a Comment