This won't make you run faster, jump higher or think quicker. It's just blog. SIMPLE and GOOD.

Tahaks rääkida,tahaks teada anda kui hea on, kui tead mis on hea ja kui see sul olemas on. Suhtlen teistega praegu vaid läbi oma silmade, naeru, rahuloleva oleku ja energiahoo. Just nagu oleks tarvitanud mingisugust mõnuainet, mis tekitab illusiooni, et lobisedlobised, aga tegelikult mitte.
Teisipäevast alates on elu olnud vikerkaar. Mu kiiiisu käis Võrus trenni andmas ning seal tantsimist jälgides hakkas häire mu sees lärmama. Ma tahan tantsima tagasi! Sellejaoks pean aind veel natukene ootama. Õhtu sai Indreku pool veedetud mõnusa seltskonnaga ning trepikoja nalju mitte kohalike peal testitud, haha. Seda oleks pidanud filmima!
Neljapäeval need viimase koolipäeva naljad - Tauri asukoha määramine maas olevate vereplekkide järgi, "Kes aias, kes aias" tunnelitants, arvuti tunni megakalendri tegemine, päikse poole minemine jne. Õhtul muidugi 4 klassi möll. Kaksteist aa ja bee ning kümme aa ja bee. Tants ja trall see kõigile oli, kellele veits vähem kellele rohkem. Auhinna annaks Henn-Hillarile, kui õhtu kõige suurimale segast panijale : D
Alati kui on sünnipäevadele minek ning kingi osas tundub olukord lootusetu, siis on 100% kindel värk, et midagi geniaalset siiski lõpuks koos on. Nii ka seekord. Indreku sünnipäev. Tee mis sa teed, aga pea oli kuradima tühi. Käisime Priiduga kõik ideede nurgatagused läbi ja isegi ehituspoed, aga ei midagi. Aroomi pood täitis me tühje käsi vesipiibu varustusega. Kuidagi lääge eks? Asja päästis pappkast, veits nilbed pildid, telliskivid, paljupalju padja sisu ning õhupallid. Esimest korda oli mul vana inimese tunne, sest suurem osa pidulised olid üpris noored. Va üks tsurka, kes mul kaugtuledega seljas sõitis aga point on selles, et ta nägi välja nagu 15 aastane hiinlane ja üldse ajas ta mind närvi, sest ta tundus nii jobu. Väike sünnipäeva pidu digimuutus iga minutiga korralikuks läbuks. Tulemus? Sünnipäeva laps magas kapis ning me Pipoga nägime hallukaid : D

Nädala värvimängu kõige meeldejäävam osa kuulub laupäevale ja pühapäevale. Tegin jälle ajalugu kui kõige kiiremini korda seatud Krissu. Pidin jõudma kolmesele Tartu bussile kuid vaevalt ennem kahte jõudsin koju ning pesudvärgidsärgid oli vaja korda ajada. Ja ma jõudsin! Tartus kes need ootasid mind,salalala, RAKI ja KAAREL. Siitmaalt kvaliteetaeg algas. Esimene eesmärk oli kõigil süüa saada. Igaüks oleks meist ühe elevandi hea meelega nahka pistnud. Sirius toitis meid siis kanafilee burksiga ja friikatega. Mõne aja pärast viisime asjad Kaareli ema korterisse ning lebosime niisama ja kuulasime head muusikat kuni pidime liikuma linna. Avardasin oma maailmapilti ühe kristliku ürituse võrra. Ei teagi mis selle nimi oli, aga Raadi koguduses see toimus. Algul tundsin end kõhedalt aga ajapikku tunne normaliseerus. Mõtlesin isegi selle peale, et päris lahe oleks, kui koolides usuõpetus oleks. Räägiti seal päris põnevaid asju ja mitme asja peale sain silmad suureks paisutada ning kõige saikom värk, kui nii tohib öelda, oli see, kui nägin kuidas üks mees ülituse ajal kokku kukkus. Keegi ei teinud temast väljagi, absoluutselt kõigil oli savi. Asjateadlikumad seletasid mulle, et siin on niimodi kokku kukkumine normaalne. See tuleb sellest, et püha vaim puudutab inimest ning toibudes tunneb ta end võimsana. Kusjuures to mees, kes maha kukkus, hiljem tõustes, sirutas käed taeva poole ning nägi välja nagu megaväge täis maailmavallutaja. Ise mõtlesin, et mis siis saab kui mõni haige kristlane kunagi terviseprobleemi tõttu pildi tasku viskab seal ja ülejäänute arvates, tuli tal nö püha vaim peale. Omamoodi kogemuse ma kindlasti juurde sain.
Mõneks ajaks jätsin Raki ja Kaareli maha ning sain Kaleviga kokku. Jõime ta juures teed ja kogusime vahelduseks positiivseid emotsioone. Kui aeg lõpuks Annelinna jalutamiseks sobiv oli, hakkas kino saama. Telefoni aku sai tühjaks ning mul polnud õrna aimugi, kuhu kohta Kaareli korter jääda võis. Aga nagu ma alati öelnud olen, et inimene on loodud hästi elama, siis ma ei tea kust võttis telefon selle energia jäägi, vb äratuskella arvelt, aga ühe kõne sain kiirelt teha ja sellega Raki jõudis habada, et peab mulle vastu tulema. Saime natuke aega nautida pimedaid teid ning omi segaseid ideid. Nn koju oli super hea jõuda. Oskaks ma vaid edasi anda neid emotsioone, seda korteri olemust, meie olemust. Meil oli niii hea. Muusika oli hea. Valgus ja toonid oli geniaalsed. Meil oli see vajalik pimeduse hulk ja kellaaeg, et endast välja rännata. Jutud ja naerud, vaikushetked ja lollitamised. Üksteise maailmade avastamine. Köök. Põrand. Voodi. Lihtsalt niii mõnus oli, et kohe kahju, et häid roppusi olemas pole, millega saaks end kuidagimoodigi väljendada. Ennem tudule jäämist sai suust kõige naljakamaid pärleid välja puhutud ning 50st 1ni lugemine lõppes mul juba 43 peal. Ma magasin nii, et 3. maailmasõda poleks ka mind äratanud.
Kui tavaliselt häirib mind hommikul näkku paistev päike, siis see hommik paremat asja polnud. Chalice'i plaat mängis, tekiall oli soe ning kõrvale meeldivad hääletoonid kihistasid üks mu kõrval ja teine köögis. Mitteüks pühapäev pole nii mõnus olnud. Ma täiega tundsin, et aeg oleks võinud just tohetk seisma jääda. Nad lihtsalt nii röövisid ära mind endale. Tead Raks, sa oled super. Te mõlemad olete super lahedad! Ja mul on niiii kuradima kahju, et te seal Saaremaal olema peate. Samas ega raffaello poleks ka nii nauditav, kui seda koguaeg süüa. Ja tänks, Võru tundub nüüd veel rohkem mõttetum paik : D
Tartus oleku aeg venis plaanitust vägapalju pikemaks, sest ma oskasin kolmest bussist maha jääda. Hahaha. Ja avastasin oma lemmikpaariga Tavernas istudes, et kiivi-jäätise smuuti on tuus.

Kui sul tuju hea siis käsi kokku löö!