This won't make you run faster, jump higher or think quicker. It's just blog. SIMPLE and GOOD.

" Life is a crazy ride, nothing quaranteed "

On mõnus esmaspäeva hommik, vaba päev. Küll on hea, et kuninganna sünnipäev on piisavalt suure tähtsusega nähtamatu sündmus ning tööinimesed saavad kaua magada ja teha seda, mille jaoks aega pole jätkunud. Otsustasin siis blogi käsile võtta, on palju asju millest kirjutamata ja kui ma tõesti viitsin siin trükkides terve oma päeva veeta, tuleb sellest ajaloo pikim postitus üldse. Wish me luck ja ma soovin teile edu lugemisega : D

Kõigepealt räägin natukene hetkeolukorrast ja siis rändame ajas tagasi.

Kahe nädala eest kolisime Priiduga jälle. Õnneks kõrvalmajja ja loodetavasti püsime siin mõnda aega paigal.  Ausalt, ma ei taha enam kunagi oma kotte pakkida ja neid tassida. 4. kord kolme kuu jooksul. Ühel ilusal päeval, kui jälle liikuma peab, siis ma loodan, et autoga. Inimjõud annab minu asjade all otsad.

Uus kodu on hea, esimene, kus reaalselt millegi üle vinguda pole. Kõik on õige. Ei sõida ükski lift öö läbi üles-alla, keegi ei tee kõrval toas remonti ega vaata telekat nii, et mul tekib kahtlus ega inimene pole kuulmisprobleemidega, pole kuum, pole külm, pole räpane ja hetkese seisuga pean kõige olulisemaks, et eestlastega pole mittemingisugust kokkupuudet. Nüüdseks juba ehk kuu tagasi, tegin endaga kokkuleppe, et uusi eestlasi minu ringi ei mahu, on need kes on ja ma olen olemasolevatega väga rahul. Eks ma varsti räägin lähemalt. Nagu ikka pole ühesksi paradiisis ainult päikselised ilmad aga pika mõtlemise peale tegin endale asja selgeks - kui ma olen koguaeg rääkinud ja uskunud, et mulle meeldib elada ja ma naudin elamist, siis kõik pilvised päevad annavad elule kõigest vürtsi juurde ja mulle meeldib kõik, mis teele ette jääb. Lõppude lõpuks kukub kõik ikkagi hästi välja.

Viimane kord kirjutasin sellest, kuidas käisime tänava nurgal tantsimas. See oli vist meie esimene nädalavahetus eelmises korteris. Esimene nädalavahetus üldse kui me siin välja läksime. Kahjuks või õnneks pean ma ütlema, et see õhtu seal tänaval tantsides, muutis minu elu päris korralikult. Kas siis tänu sellele õhtule või selle õhtu tõttu tutvusin ma mitmetega inimestega, kogenud palju uusi asju, käinud uutes kohtades, mis omakorda on toonud mulle uusi tutvusi, uusi mõtteid, olen avastanud ennast ja ehk mõnes mõttes kõik see on pannud mind ellu teistmoodi suhtuma. Ma hea meelega räägiks kõigest lähemalt, aga ma pean parimad palad siiski esialgu enda teadma jätma kui tahan kunagi oma raamatut avaldada : ))

Niisiis, eestlased ... Et kõik asjast õigesti aru saaksid, pean minema tagasi aega, kui kolisime oma eelmisesse korterisse. Korter, mida jagasime koos kahe tartlasega - Herki ja Sandraga. Mitte ühtegi halba sõna nende kohta. Tegelikult oli see lausa uskumatu kui kiiresti tekkis meil pere tunne. Me tegime koos süüa, käisime väljas, Sandraga hakkasime trennis käima, naersime, norisime, lobisesime omavahel. Paremaks polekski saanud miski enam minna. Sandraga tekkis meil üldse üks harukordne side. Ma pole tüdrukutega kunagi kergesti sõbrunenud ja isegi kui olen, siis on suhtlemine pinnapealseks jäänud. Pole olnud seda õiget klappi, aga Sandraga oli klapp kohe esimesest korrast, kui Priiduga korterit nö alles vaatamas käisime. Mida aeg edasi, seda kindlamaks sai, et mina olen vanem variant Sandrast ja tema noorem variant minust. Ja ma olin tema leidmise üle tõsiselt õnnelik, sest tüdruk vajab tüdrukut ja ta tuli täpselt õigel ajal, siis kui kõige enam vajasin. Ärge saage nüüd valesti aru, muidugi mul oli ja on ka praegu Raki, aga tema elu võttis nii ootamatu pöörde ja nüüd käib ta koolis, mis tähendab, et meie aeg ja olud on natukene piiratud ja teistsugusemad kui varem. Heas mõttes. Ma olen õnnelik, et tema on õnnelik ja omadega õiges kohas.

Tagasi korteri juurde. Kolides pidime arvestame sellega, et kuna omanikud on eestlased ja töögraafik näeb neil ette kava kolm nädalat tööl, üks kodus, siis nädala kodus viibisid nad meie juures diivanil. Vaatamata Herki hoiatusele, et need vennad olla suured peoloomad, mõtlesin kui hull asi ikka olla saab.

Oli kolmapäev, järgmine päev vaba, jälle oli mingisugune püha. Otsustasime Sandraga tüdrukute õhtu teha. Läksime välja, käisime vesipiibubaaris ja millegi pärast meil üldse ei õnnestunud seal hea maitse leidmine, koguaeg oli piip nii lääga, nii magus. Taaskord piibus pettunud, läksime The Mooni. Ma pole kunagi eriline veiniarmastaja olnud, kuid tollel õhtul tegin erandi. Valisime hubase nurgakese välja, tellisime veini ja lobisesime üksteist rahus pooleks. Lõpuks kui koju jõudsime, kell oli kusjuures päris hilja, umbes 2 ringis ja terve korter oli rahvast täis, Priitu polnud tollel öösel kodus niisiis Sandra tuli minu tuppa. Ajasime natukene juttu aga ma ei saanud mitte midagi parata, et need tegelased mind teises toas niivõrd närvi ajasid. Mitu korda käisin seal üritamas vaikust luua, viis minutit toimis ja siis läks kümme korda hullemaks. Ma tõsimeeli pidasin elus esimest korda mõrvaplaane, hävitamisplaane, suurt kättemaksu selle eest, et mingid omastarust kõrvad maailmanabad mul magada ei lase. Hiljem kuulsin kuidas teise toa seltskonna tüdrukud oma maakatele poistele üritasid selgeks teha, et me oleme siiski üürnikud ja nad, mölluhinged, peaksid meie arvestama. Selle peale vastati umbes nii :" Mina neid siia ei võtnud, minu üürnikud on teises toas." Mul oli igasugune respekt kadunud. Hommikuks olin ma maganud ainult kaks nirust tundi, hing viha täis ja muidugi läksin elutuppa, võtsin läpaka kaasa, panin Pilvede all mängima ja hakkasin köögis kapiuksi paugutama. Kui mina ei maga, ei maga keegi teine ka. Mission completed. Üks julgem hing isegi tuli eilse pärast vabandust paluma, aga ma pidasin õigemaks ignoreerida. Ja sellel hommikul langetasin otsuse - mitte mingeid eestlasi enam. Ja olin kõige õnnelikum inimene maailmas, mil nende kolm töönädal algas ja rahu taaskord majas oli.

Ühel õhtul läksin Sandra tuppa ja näost võis välja lugeda, et midagi kahtlast oli tal käsil. Segadus mul ja nagu välja tuli, oli ta ise ka päris suures segaduses mida teha. Ta oli ostmas Eestisse mineku pileteid. Ma tundsin nii suurt kergendust mil ta ütles, et minu tuppa sisenemise pärast jäid tal tollel hetkel piletid ostmata. Päris mitu tundi istusime seal põrandal ja arutasime, kui suur mõju on meie eludele vanematel ja ühiskonnal. Mõned päevad hiljem kuulsin, et Sandra oli piletid siiski ära ostnud. Mitu nädalat me kõik - mina, Priit, Herki - rääkisime, et tühista ära, Eestis pole midagi teha. Ja tundus, et ta jääbki, sest leidis omale uue töö, meie sendi ennustamine näitas, et targem oleks jääda ja siis ühel päeval trenni minnes, see oli umbes kolm-neli päeva enne lendu, küsisin, et noh kaugel ta oma tühistamisega on ja sealt sain šokeeriva vastuse - ta otsustas Eesti kasuks, mis tähendas, et meil oli ainult mõned päevad aega veel koos tsillida. Jubejube. Poleks ausalt uskunud, et nii läheb, aga elu on täis ootamatusi. Niisiis proovisime paari päeva jooksul teha ära nii palju plaanis olnud tegemata asju.

Facebookist olete kõik kindlasti juba näinud meie pannkoogilaupäeva pilte. See oli parim ja lahedaim hommik üldse. Mina, Sandra ja Serks olime päris varakult üleval. Ma ei tea kuidas, aga minu esimene mõte oli, et tahaks pannkooke. Võtsin telefoni kätte, ise veel tekiall olles, ja hakkasin otsima eriliste pannkookide retsepte. Jäin mõtlema, et mida ma teen, otsin pannikate retsepte kui ma tean maailma parima pannikoogimeistri, minu oma mamma nippe. Voodist välja ja kööki. Päike paistis, ilm oli nii mõnus, Serks oli pannud vaikselt drum'n'bassi mängima, Sandra hakkis juba õunu ja mina segasin taigent kokku. Sergei, tubli poiss, vahustas mulle munavalged väga ilusti ära, et koogikesed saaksid nagu pilvekesed. Töö käigus läks meeleolu aina lõbusamaks, alustasime üksteise ninade jahuseks tegemisega ja lõpuks käis meil konkreetne jahusõda. Kõik kohad olid jahu täis - köögi põrand, laud, põrand, tee tassi sees, meie kõigi juuksed, riided kõikkõik lühidalt oli jahune, aga põhiline, et meil oli lõbus ja pannkoogid said tõesti SUPERhead. Koristada oli küll tüütu aga teeksin jahusõda iga kell uuesti. Vahepeal pooltundi enda vabaks laskmist ja mitte muretsemist annab juurde palju rohkem igapäevase elu tavaliselt elamine. Siinkohal ma mõtlen, et kui te kodus midagi küpsetate, võtke julgelt peotäis jahu ja tehke sellega nalja. Hea naer hommikuti päästab päeva.

Plaanisime õhtul kindlasti välja minna, aga kuna poisid polnud klubisse minekust huvitatud, siis leidsime kuldse kesktee - kõik seltskonnaga piibubaari ja hiljem lähme siis meie Sandraga peole. Mai-Ly ja Kaupo ühinesid ka meiega ja järjekordselt ei tulnud ka sellest piibutamisest midagi välja. Küll oli liiga palju vett vaasis, valed torud piipudele keeratud ja maitsed, mis ei maitsnud nii nagu pidid. Raki pidi ka tulema, aga ta otsustas viimasel hetkel ümber. Pärast piibubaari läksime kõik The Mooni. Sõime, jõime ja siis algas minu ja Sandra seiklus mööda Northbridge'i. Northbridge ehk Perthi linna möllusüda. Käisime klubis, tantsisime ja veetsime oma aega toredalt. Siin on klubisüsteem nii veider - peod algavad juba kella kaheksast ja kahe, kolme ajal on kõik kinni. Naljakas mõelda, sest meil kahe ajal läheb alles õige pidu lahti : D Kui Deen kinni pandi kahe paiku seiklesime niisama ringi selle melu keskel. Samal tänavanurgal, kus ma eelmine kord tantsisin, olid jälle need head muusikategijad. Jäime mõneks ajaks kuulama ja kohe saime endale mingi tüütu tüübi sappa, kes avastades, et meil puudub igasugune huvi tema vastu, hakkas meid lihtsalt bitchideks sõimama : D Alguses on kõik tüdrukud superhead ja ilusad ja osavad ning kui ei saa seda, mida tahavad, siis bitchid. Lihtne. Kell muudkui jooksis ja Sandra lennuni oli jäänud kaks tundi, otsustasime hakata tagasi koju liikuma. Tegime täiesti random kohas istumispausi ja mis me leidsime - mootorrattakiivri. Täiuslik. Võtsime selle endaga kaasa ja Sandra arvas, et see on hea lahkumiskingitus Herkile, kellel puudus teine kiiver. Oli veel vaja leida midagi Priidule ja ideaalne - poekäru lihtsalt oli meie jaoks tänavale vedelema jäetud ja Priit oli juba kaua rääkinud, et tahab oma transporti : D Kärul ka neli ratast ju. Nii me siis kolisesime ja laulsime ja korjasime lilli mööda tänavaid kodu poole liikudes ning lootes, et politsei meid ei näe. Kuna meie oli täpselt stripiklubi kõrval ja stripika ees oli palju inimesi väljas, pidime oma käru ja kiivriga teisele poole teed veel jooksma ja siis tagasi otse uksest sisse. Oi seda käru oli raske trepist ülesse saada : D Aga hakkama me saime ja tunne oli uhke. Kõige tsirkuse peale küsiti meilt : "Kas te olete jobukommi söönud v?"

Ja ega rohkem aega polnudki, reeturid pakkisid viimased asjad kotti ja hakkasimegi lennujaama poole sõitma. Kurb oli, nii metsikult kurb oli aga minema nad pidid ja ma ütlen, et Sandra kui sa seda loed TULE TAGASI : D

Kõige selle lahkumispidude ja pannkookide keskel juhtus veel midagi, mis eestlaste maine minu jaoks alla tõmbas. Priidul sai eelmises töökohas töö otsa ja ühest Interneriportaalist leidis huvitava pakkumise, kirjutas sinna ja talle vastati. Reedel oli tal nö proovipäev ja terve päev ma temast midagi polnud kuulnud, telefonile ta ei vastanud ja sendi viskamine näitas mulle, et käimas on midagi kahtlast. Hakkasin muretsema. Lõpuks Priit helistas ise mulle, ütles, et temaga on kõik korras ja jõuab varsti koju ning räägib siis uudiseid. Tuli välja, et tema tööpakkujaks osutus eestlane, kes terve päeva jooksul oli Priiduga inglise keeles suhelnud, et testida Priidu keeleoskust. Tööks oli autode pesemine. Klient helistab, sina sõidad kohale, teed oma töö ära, saad raha kätte ja järgmine. Priidul olid lootused päris kõrged ja olgem ausad, pakkumine oli hea, huvitav, tasuv ja mis kõige lahedam, talle anti võimalus endale paarimees ka võtta ja Priit väga lootis hoida seda Taurile. Kogu varustuse eest pidi ta välja käima bondi, mis meile kui bäkkeritele polnud väike summa, juhuks kui Priit ostustab asjadega jalga lasta aga inimene, kes jalga lasi, oli hoopiski seesamune tööpakkuja. Lasi jalga kogu meie kõrvale pandud rahaga. Uskusime, et ehk on inimesega midagi juhtunud või kes teab, et märku ei anna, aga kui piisavalt aega möödas oli tuli hakata tegutsema. Priit käis lennujaamas videopildi väljavõtet küsimas, isegi politseis aga tulutult. Ma ausalt ei saa aru mis eesmärgil maailmas politsei üldse eksisteerib, kui nad mitte millegi puhul inimest aidata ei saa. Tõesti ainult selleks, et helkureid jagada, puhkuma panna ja kiirust kontrollida? Sinna see asi siis pm jäigi ja teha polnud midagi, kuna inimene oli orbiidilt täiesti kadunud ja politsei leidsis, et juhtum polnud piisavalt tõsine, et krimiasi algatada. Hallo kosmos?! Nii me siis olime ilma rahata ning seda kõige halvemal hetkel üldse, kui olime sunnitud endale uue kodu leidma, sest eelmise üürileping hakkas otsa lõppema. See oli tegelikult päris raske aeg, aga samas õpetlik ka kuidas pead ots otsaga kokku tulema, loobuma nii paljust mida tahad ja mind paneb tõsiselt imestama kuidas enamik inimesi Eestis sellist olukorda tegelikult juba aastaid kannatavad. Nuudleid ei taha ma kohe kindlasti enam aastakümneid süüa : D Mõned nädalad elasime rotti elu ja kui palga sain, ei saanud me sealt mitte sentigi kõrvale panna, sest KÕIK läks uue kodu ettemaksu ja rendi peale. Jäime ootama uut palka, mis tegelikkuses oli alles eelmine teisipäev.

Aga kui kusagilt lähebki miski halvasti, siis teisest otsast tuleb ikka hea vastu. Nagu ma mainisin, oli meie aeg eelmises kodus otsakorrale liikumas ning vaja leida midagi uut. Käisime Priiduga päris mitmeid kohti vaatamas ja ühisel meelel otsusasime, et parim valikutest on kõrval maja. Jah, leidsime vaba toa kõrval majas ning tuba vabanes täpselt õigel ajal - samal päeval, millal me eelmisest välja pidime kolima. Ideaalne ajastus. Natukene muretsema pani meid vaid see, et puudus piisav kogus raha, et maksta ära ettemaks, milleks oli nelja nädala rent pluss kahe nädala rent veel peale. Üks päev võtsin julguse kokku ja kirjutasin meile võimaliku tulevase kodu omanikule ja seletasin talle olukorda ja ohõnne! Ta oli nõus sellega, et maksame vaid kahe nädala ettemaksu ja kahe nädala üüri. Probleem oli lahendatud. Ja tegelikult oli probleem lahendatud tollel hetkel meie jaoks lausa kahekordselt, sest sellel naisel oli korteris veel vaba teinegi tuba, mida mõtlesime ideaalseks Herkile, sest ka tema pidi välja kolima ja mulle oleks meeldinud kui me kasvõi siis kolmekesi oleks kokku jäänud. Saatus tahtis natukene teisiti, Herkil võttis otsustamine nii kaua aega, et jäi ilma. Me kõik olime kurvad. Olles paar päeva juba uues kohas olnud saime autopesu varustuse maha müüa ja jälle normaalselt elada ning süüa. Koos me saame alati hakkama : )

Aga enne uude kohta kolimist. Oli viimane nädalavahetus meie eelmises kodus ja reedel, peale tööd kuulen häälte kogunemist köögis, läksime Priiduga vaatama ja ohohohoo, meie armsad peohinged olid back in action. Ja nüüd ma teen väikese kopipaste kokkuvõtte kirjavahetusest reede öösel kirjeldamaks olukorda. Siit see tuleb:

meil siin elavad lambad teises toas, noh õigemini

need korteri omanikud

need nii lambad

jumala sigalakku täis

mehed saad aru

pilluvad elutoas telefone

et kes on nii mees, kellel on piisavalt raha et võib oma mobla pilduda

ja siis ähivad ja puhivad seal

siuke tunne et mingi kuradi pedeorgia käib

jumala maakad

no issand

hullemaid maitea ma kohanud pole

üks nutab vist juba

siis teine karjub, reiks tule siia, ja vilistab nagu koera

siis arvatavasti kesto reiks on

to pillub ainult telefoni

eestlased on nii jubedad

käisin rõdul just

pesurest oli juppideks

korjasin oma pesu ära

HHAHAHAHAH

mis nad räägivad

maitea kas ma tohiks seda sulle kirjutada

üks vend: noh, paned oma m*nni pakule v?" teine vastu:" a ei niimodi ma ei pane" ja ise jumala tõsised selle arutelu juures

 midafakkkkki

mul ikka selline meelelahtus siin

appi

üks tsikk kamba peale

ja mehed nii täis

et ei mäleta nime tal vist

pakuvad siin

marite

mari

mis iganes mari asi veel

ja tsikk nii õnnelik

midagi sai teises toas just surma

okou

üks lihtsalt hüppas üle laua

vastu külmkappi täiega teisele poole

herki toa põrand on küik verega koos

vennad kaklevad

köök pluss elutuba on meil jumala segilöödud

diivan pole paigas

laud

asjad mööda põrandat laiali

hullumaja

Verist venda hakati ise vist niidi ja nõelaga kokku õmblema : D

Joovad me jooke nüüd

Hahahah

Läksime toast välja

Esimene asi mis kõigi suust tuli :"okou"

Meile lubati homme uued joogid tuua, eka näis

Herki toa vaip täiesti verega

Maitea kuidas too puhtaks saab

meil on kell kaksteist päeval ja.nad pole siiamaani lõpetanud

Veidi kainemaks on vist küll saadud

Ja tõesti, üks tüüp oli verine ja ma kuulsin, kuidas keegi küsis :" Ou, kellelgi niiti ja nõela pole v, õmbleme ta ise kokku." Ma nii väga tahtsin neile vajaminevat kahel käel kuldpadal pakkuma minna, aga Priit ütles, et ma ei lööks kaasa nende lollustega. Ja teine väga mark juhtum, kui nad seal kambakesi kõik meie jooke jõid. Tulime oma toast välja, läksime köögi laua juurde ja kõigi suust korraga kõlas: "Okou". Julgeim suu pakkus meile kohe meie endi jooke ja kui teada said, et meie omad, siis nägu kohe muutus. Tagasi ei toonud meile meile muidugi keegi midagi. Kõigele vaatamata olin ma niii niiii õnnelik teades, et pühapäeval saan ma minema, üle elada jäi vaid laupäev aga laupäevaks olid mul nii kui nii omad plaanid tehtnud, mis ei sisaldanud kodus passimist ja patrullimist.

Laupäeval oli Granti sünnipäev. Üks tüüp Uus-Meremaalt, kellega sain see tänaval tantsimise nädalavahetusel tuttavaks. Herki ja Priit viskasid mind sinna ära ning lubasid ka hiljem järgi tulla. Maja oli rahvast täis, kõik uusmeremaalased ja appi, te peaks nende aksenti kuulma, see sulatab kõrvu. Nii ilus. Tutvusin jälle terve trobikonna uute inimestega, tantsisin ja nautisin õhtut vb liiga julgesti, sest pärast seda pidu oli mul viis päeva järjest paha olla. Aga siin peitub jälle materjal mu tulevase raamatu jaoks : D

Eelmisel nädalavahetusel kogesime Priiduga midagi täiesti uut ja tegelikult ilma mitte mingisuguse tõsise põhjuseta, oli see tunne väga reaalne. Raki kutsus meid oma kooli Dessert Fundraiser üritusele. Kõiki külalisi tutvustati nende ehk õpilaste tegemistega, räägiti tulevikuplaanidest, arengust ja kõige selle juures oli võimalus kõht õpilaste poolt valmistatud küpsetistega mõnusalt täita ning neile annetusi teha. Ma ei teagi kus Priit oli, trennis vist ja ma värvisin juukseid. Siis meie uue kodu omanikul - koerast pärit naine, kes on nädalavahetuseti suht püss - tuli külla sõbrants ja nad läksin end vannituppa sättima ja tegid seda ütlemata kaua aega. Ma vaikselt paanikas, et mis ma teen ja ega muud üle ei jäänudki kui pidin minema wc'sse, kus on maailma väikseim kraanikauss, et isegi kaks kätt ei mahu sinna sisse, ja pesema seal. Kõik kohad pruunid : D mul tekkis päris suur meeleheide, panin riided selga ja mõtlesin, et lähen välja basseinidušši alla pesema, aga nii kui toast välja sain, kadusid ka korea mimmud oma tuppa. Sain lõpuks pead pesema aga nüüd hakkas aeg juba kiiresti jooksma. Priit tuli ka tuppa ja mõlemad kapi kallal otsime riideid ja arutame omavahel, et appi kui naljakas, me just nagu kiirustaks oma lapse kooli üritusele ja tegime nalja, et kui peaksime kunagi lapsevanemad olema, siis oleme küll päris halvad vanemad, jääme igale poole hiljaks : D Ja meil oli päris naljakas, rääkisime sellest Rakile ka, et ta on nüüd meie laps ja Raki ainult näpistas mind selle peale : D aga mul pole midagi selle vastu, saabki jälle maailma huvitavamaks muuta teistmoodi mõeldes.

Ahaa, üks nädalavahetus käisin veel Beni sünnipäeval ka. Kuna Priit ajas toaeg asju selle kahtlase eesti vennaga autopesust, siis läksin sünnipäevale Herkiga. Ja tema mootorrattaga. Oioi kui mõnus oli üle pika aja rattal olla. Ja sünnipäev oli ka päris tore, nägin vanu tuttavaid ja sain taaskord uusi ning hea on mõelda, et siin on sul juba keegi, kes tekitavad koduse tunde.

Jõusaalis tutvusin kahe tüübiga - Andrei ja Darel , kellega peale trenni ikka saunas käisime ja informatsiooni jagasime. Üks päev jõudis jutt sinnamaale, et hakkasime rääkima kes me olla tahaksime ja mida tahaksime teha jne. Ma ikka oma vaimustusega, et tahaksin olla tüdruk, kes sõidab mootorrattaga, poksib ja omab turismitalu või vähemalt korraldab üritusi. Andreil oli kohe lahendus tuua üks minu unistustest mulle lähemale. Nimelt tema sõbral on poksiklubi ja kutsus mind endaga kaasa kui ta ise järgmine kord läheb. Kaks korda ma sellist asja endale öelda ei lasknud, muidugi ma olin nõus temaga kaasa minema. Kui mineku päev lõpuks käes oli ei tahtnudki ma enam nii väga minna, ise ka ei tea mida ma kartsin aga kui juba lubatud oli siis pidi minema ja proovima peab ju kõike, eks? Ootasin maja ees Andreid, et ta mu peale korjaks. Liiklus oli metsik ja selletõttu jäi ta korralikult hiljaks kuid aega oli õnneks varutud piisavalt, et mitte trenni hilineda. Jõudsime päris hirmsasse rajooni. Õues oli pime, ümberringi ainult suured laohooned, tänavavalgustust põhimõtteliselt võis lugeda olematuks, mõned üksikud kolmekordsed kortermajad, mis nägid välja päris elutud. Keerasime sisse siis parklasse ja olimegi kohal. Süda vaikselt sees peksis, et issand kuhu ma nüüd küll sattunud olen. Ma ei teagi kuidas seda kõike kirjeldada. Parkisime auto ära, tulin välja ja minu ees oli mitte väga suur neljakandiline plekist garaaži meenutav maja. Majal oli üks klaasist uks, mis oli kaetud tolmuga ja mõne kleepsuga. Aknad olid samamoodi tolmused ning esimese korruse akendel olid ees isegi trellid, ülemistelt kumas valgust. Kõik nägi nii hirmus välja. Ma tundsin end täpselt nagu mingis eriti salajas underground kohas, kus kõik mustad ärid alguse saavad ja kus inimesi kas surnuks pekstakse või lastakse.

Uksest sisse astudes tundsin kohe nagu kummi ja higi lõhna. See polnud selline vastik hais, vaid nagu tõeliselt reaalne poksi lõhn, tõeslise pingutuse ja töö lõhn. Üles korrusele viis kitsas rauast keerdtrepp ja jõudsime ruumi, mis polnud eriti suur aga nägi välja lahe - tõeline poksjate pelgupaik. Põrand oli kaetud mattidega, kettidega rippusid poksikotid laest alla, poksikindad vedelesid igalpool, oli paar treeningumasinat, poksiring, laest rippusid sellise filmilikult hämara valgusega laelambid alla. Awesome. Trenn võis alata. Alustuseks warm up ehk hüppenüürihüpped, jooks, kõhulihased, kükid ja siis kõige veirdam osa. Juhendaja näitas ette paar combot ning siis pidime neid paar minutit õhku pekstes järgi tegema. See tundus kuidagi imelik. Ma pean reaalselt ikka midagi peksma, mitte ette kujutama et ma peksan kedagi. Muusika oleks võinud olla selline vihasem, mitte hip-hop. Väga meeldis mulle osa, kui saime koti peal harjutada ja siis paarilisega tsääbida. Kokkuvõttes jäin ma väga rahule ja nüüd olen veel kindlam kui kunagi varem, et poks sobib mulle megahästi.

Viimasel kahel reedel oleme teinud rahvusvahelisi õhtusööke. Eelmine nädalavahetus koos taiwanikate, jaapanlaste ja hiinlastega hiina rahvustoitu. Nii palju mina sellest suurest valikust sõin, oli päris okei, aga kõik need ülejäänud molluskid, mis nad teinud olid, sinna lähedale ma ei julgenud minna. Priit küll proovis, aga ega temalt ka erilisi kommentaare ei tulnud. Pealegi, seltskond on palju olulisem. Meil sai ikka tohutult nalja. Eriti ühe jaapani poisiga, kes rääkis terve õhtu, kuidas ta tahaks proovida ühte jooki hiinast, mis pidi olema 60promilline või protsendiline, ma ei teagi kuidas öeldakse : D igatahes, siis ühel taiwani poisil oli seal absinti, mis oli 60 kraadine ja selle tõmbas jaapanitüüp endale nii kähku sisse ja hiljem kui kuulsis, et see oligi 60 ei tundunud ta enam üldse vaimustuses sellest hiina joogist. Me rääkisime talle 80 kraadisest viinast ja nüüd on see tema järgmine missioon. Plaanisime küll, et  ta saab proovida järgmine nädalavahetus seda kui teeme eesti kultuuriõhtu, aga kuna nüüd pole meil enam kedagi Eestist siia oodata, siis ilmselt jäävad jaapanipoisi viinaunistused ka katki selleks korraks.

Sellel reedel oli kass kodust läinud ja hiirtel pidu. Tegime väikese istumise enda kodus, kuna jagame veel korterit ühe Korea poisiga siis sai plaan, et kutsume mõlemad omi sõpru. Oli Korea kultuuriõhtu : D ja ausaltöeldes, see toit mis nad söövad ajab oksele. Vb ei ajaks, kui nad nii palju sojakastet enda toidus ei kasutaks, aga mind ajab soja maitse tõesti öökima. Nalja sai meil jälle nabani ja rohkemgi. Ja kuna Neil, meie kaasüüriline, armastab ka pidudel käia, siis on minu probleem lahendatud sellega, et Priit ei viitsi. Tegime Neiliga kokkuleppe, et tema on nüüd mu vanem vend kes mind kaitseb kui vaja ja vähemalt on hea koos peolt koju jalutada.

Laupäeval käisin Andrei ja tema sõpradega majapeol, kus tutvusin Kambodžast pärast tüdrukuga ja muidugi olin ma rohkem kui vaimustuses. Sain palju uut ja tarka informatsiooni oma unistuste riigi kohta :)) Jõudsime veel klubis ka käia ja kell üks olin ilusti kodus ja hakkasime Priiduga Gossip Girli vaatama. Ma ei tea miks arvatakse, et kuna ma olen Eestist pärit, siis olen ma jõhker viinanina.

Eile käisid Raki ja Nicola külas kooki söömas ja jällegi oli üks mõnus pühapäeva õhtu ja nüüd ma tunnen kuidas ma oksendada tahan, sest ma olen nii kaua aega istunud ja trükkinud ja mitte söönud. Appi. 

Kindlasti ma unustasin nii palju kirjutada aga kui meelde tuleb siis lisan. Ahjaa, oleme siin ikka sidruniraksus käinud ja plaanime Matsi ning Janeriga mandariiniraksu minna ja Priit on mul siin tõeliseks kokaks hakanud, ta oskab lihtsalt niiiiii hästi süüa teha!
Tsaupläu : D palju õnne, kes lõpuni vastu pidasid.