This won't make you run faster, jump higher or think quicker. It's just blog. SIMPLE and GOOD.

"It's always been inside of you and now it's time to let it through"

Nädal enne uusaastat ootasime Priiduga aastavahetust nii väga. Saaks vaid siit Keynesist natukeseks minema, saaks russude juurest minema, sest kes teadis mis siin venelaste jõulude ajal võis toimuma hakata. Ümber meie keerles vaid ilus unistus minna Londonisse.

Bussipileteid ostma minnes saime üldse mitte hea uudise - kõik bussid olid välja müüdud ja ainuke, millega oleks Londonisse saanud läks vägaväga hilja õhtul ja suht retsi hinnaga. Tundus mõttetu ja meel oli kurb. Oli meil ju megaplaanid juba paigas, et saame Eriku ja tema tüdrukuga kokku ja muidugi ka Taneliga. Nüüd jäi vaid üle saata laiali sõnumid, et tripp jääb ära.

Aastavahetuse hommikul parandas meie tuju, mis oli külmkapist leitud venelaste viinakoguse peale veel alla läinud, rumeenialase Gabrieli nägemine. Esiteks andis ta meile hea nipi, kuidas Londonisse siiski jõuda aga kõige armsam oli see kuidas ta ütles, et palju lahedam oleks kui me tema ja ta sõpradega õhtul välja läheks ning uusaastat koos nendega kusagil vastu võtaks. Lubasime selle peale mõelda. Liikusime linna ja Starbucksi kohvikus netis aega surnuks lüües leidsime täiesti JUHUSLIKULT mingi väga odava rongi otse Londoni kesklinna siitsamast meie geiääsist. Pakkisime asjad kähku kokku ning jooksime rongijaama poole, et piletitest mitte ilma jääda. Uskuma peab, sest nii kui sa midagi tõesti tahad, siis sa selle saad! Nii on, elu korraldab ise ära. Ja nii meilgi, me saime oma piletid ja kus siis alles hakkas süda elama ja ärevus tuli sisse. Liikusime kiirkõnniga tagasi koju, et kähku süüa ja riideid vahetada. Kodu uksest sisse astudes võttis meid muidugi vastu üle keskmise kõva vene muusika ja siis rotinägu ( aka närvihaige) ning golf ( venelaste uus sõber, kes nüüd nende juures elab, seega on neid juba 3). Kõik pinnad köögis olid nende toidustaffi täis, külmikus tilkus läbi korruste nende mingi punase salati leem. See oli nii rõve. Tahtsin vaid kiirelt salati ja pizza valmis saada ning oma tuppa jõuda. Gabriel käis ka veel all, soovis meile head reisi ning head uut aastat. Viisakas poiss nagu ta on, soovis ka venelaste head uut, aga sealt midagi head ei tulnud. Tüüp lihtsalt ei teadnud, et neil pole uus aasta vaid alles jõulupüha. Meie jalutasime lihtsalt tuima näoga minema, nagu alati. Ei tere, ei head aega.

Rongijaama kõndides jutustasin Priidule eelmisest aastavahetusest. Tahest tahtmata tuli sõprade igatsus jälle peale. Lubasin endale mõttes nendega olla. Panin isegi klassisõrmuse sõrme, et tunneks end neile lähemal. Tööl käies ei tohi siin ehteid kanda ja seepärast sõrmus mul nii harva sõrme satubki, aga seekord ma ei unustanud. Ja nagu hiljem kuulsin siis minu hing oligi Mariana sisse vist pugenud? : D

Lõpuks kui me rongijaama jõudsime ei saanud me sealsetest süsteemidest midagi aru. See oli nii suur ja nii palju ronge. Napilt jõudsime õigele rongile ka. Ma ei tea miks meil alati nende rongidega jama on : D küll siin, küll Soomes ja ei tea kus veel. Sõit oli kiire ja peagi olime London Eustonis. See koht kujutas endast kui hästi suurt rongijaama, mis on ühendatud bussijaama ja mertoojaamaga. Uskumatu kui suur üks metroovõrgustik olla võib! Segadust jälle kui palju aga silmapilk ja Londoni kesklinnas me olime. Liikusime London Eye poole ja mida lähemale me jõudsime seda paksemaks inimmass läks ja seda juba kell 7. Ilutulestiku vaateplatvormid olid aedadega piiratud ja kesklinna rajoonis oli politseisid tohutult palju, pm iga 10 meetri tagant mõlemal pool teed. Thames'i ääred olid inimestega nii ära piiratud, et ei saanud ei istuda, astuda, hingata. Trügisime end sealt hullumajast välja ning otsustasime, et natukene tagant poolt pole ka ju tuleshowd halb jälgida. Big Pen'i juures jagati õhtuse ürituse infovoldikuid. Kõigenaljakam oli see, et kui seal kraadi peal oli märgitud mitu wc kohta siis neid otsima minnes ei leidnud me ühtegi. Tundus, et me polnud ainukesed taolise murega, sest küllalt nägime tüüpe, kes keset platsi lasid, kirikuseinale või kuhu iganes. Meil ei jäänud üle kui pm rongijaama tagasi kõndida ja armas vana McDonalds üles otsida. Tagasi jõeäärde jõudes oli inimesi kaks korda rohkem. Hullumaja!

Seadsime end mõnusalt muruplatsile sisse ning jäime Tanelit ootama. Mitu korda ja tulutult proovisin ka oma hullukesi Eestist kätte saada, lõpuks õnnestus ja kui hea oli nende hääli ja naeru kuulda. Õhtu oli veelrohkem korras kui korras. Jõudis ka Tanel meie juurde aga Erikut me kahjuks kätte ei saanudki.

Kella kümne paiku hakkasid taevas värvilised laserid mängima ja BBC dj tuli otse laivis tänavatele muusikat tegema. Londoni kesklinn oli nagu diskoteek vabas õhus. Inimesed tantsisid, jõid, tsillisid niisama sõpradega. Lahe oli.

Mõned minutid enne südaööd läks hulluks. Kõik olid nii ootusärevad, suurtelt ekraanidelt näidati möödunud aasta tippsündmusi ning peale meenutusi pandi viimase minuti sekundid jooksma, Katy Perry - Fireworks ja siis järksu PÕMM. Big Pen pildus rakette nagu kahurist, London Eye ümber plahvatas korraga selline värvide virrvarr. See oli nii ilus ja seda oli nii suurelt ja laialt, et ei teadnud kuhu ära vaadata. Lõpupauk oli metsik. Seda tundsid enda kehas ka. Kõik värises.

Peale tulemöllu otsustasime oma skylaterna õhku lasta. Latern oleks meil kätte peaaegu ära põlenud ning kui ta lõpuks lendama hakkas maandus ta tagasi inimeste sisse ning kaks meest jooksid appi ja ikkagi saime oma laterna oma soovidega ilusti õhku lastud. Kõik inimesed kohe hõiskasid ja plaksutasid. Tanel ainult naeris kuidas selline väike lollus võib rahvusi ühendada : D aga see tõesti oli nii armas. Peale meid tuli laternaid veel. Läksime ühele rahvuselt kirjule pundile ka appi, sest tuul oli kõva ja ehk oleks jälle inimeste sisse tagasi maandunud. Nemad kirjutasid oma soovid peale ka. Kõigekõige naljakam oli see kui latern, mille peale oli kirjutatud "Peace and love" lendas otse Big Penni väravatesse ning põles ära : D Selge see, et aastal 2012 veel rahu ja armastust ei tule : D Kõik jälle naersid kõhud kõveras. Viimasele kirjutasime kõik oma nimed ja laterna omanikud lisasid sinna veel ka "Cars, drugs, sex, money..." ja ma ei mäleta mis seal veel oli, aga point on selles, et see latern lendas õhku paremini kui ükski teine : D Aga meie oma oli siiski äpardusega esimene : D Soovisime kõigile ilusat uut aastat ning läksime igaüks oma teed. Üks suvaline tüdruk ka jooksis minu juurde, kallistas ning soovis uut aastat. Inimesed on huvitavad : D

Ma ütlesin küll, et igaüks läks edasi oma teed, aga nende teedega oli oma jant. Kuna siin Inglismaal ei ole tänavad nii nagu Eestis, et iga maja kõrvalt saad kusagile keerata, siis siin on pikk tänav kõik üksteise küljes olevatest majadest ja võite ise arvata mis olukord seal valitses kui mitu milonit inimest tahtsid lõpuks oma tee peale saada. METSIK. Me kõndisime 200m täpselt tund aega kui mitte peale. Kõikidel trügijatel oleks tahtnud küll tohetk jalad otsast lõigata. Üks naine näitas muidugi oma korteri aknast tisse : D teised lehvitasid niisama mingite jõulukaunistustega, kolmas istus katusel ning jälgis seda tsirkust mõnuga sealt kõrgelt.

Terve õhtu jooksul jäi mulle silma lause :"Plase keep London clean" aga sellest korrahoidmisest polnud haisugi. Haisu muidu ikka oli jah, teisiti ei saakski kui tänavatel vedeleb suurtes hunnikutes Mäki toidukarpe, -pabereid ja joogitopse, katkiseid pudeleid ning muidu rämpsu. Palju politseisid polnud ainukestena tollel õhtul tööle palgatud, koristuskomando võis nendega vabalt võistelda.

Läksime edasi Picadilli circus'e juurde ja meeletumeeletu möll. Inimesi oli ikka igalpool nii palju. Kusagile kluppi me minema ei hakanud, tsillisime niisama igal pool ringi ja uudistasime kuni kõhud tühjaks läksid ja Mäk poisse toitis.

Mingi aeg sõitsime Eustonisse tagasi. Hea oli see, et kõik transport oli kuni hommiku poole viieni tasuta. Eustoni 3in1jaamas paljudpaljud inimesed juba magasid toolidel, seinte ääres, keset platsi. Paljud olid oma ringi moodustanud ning lobisesid niisama. Meie ka lõime oma kommuuni keset platsi püsti ning seletasime hommikuni igasugustest maailma asjadest kuni saime lõpuks rongile. Suurest väsimusest jäin Priidu sülle magama ning kodupeatuses ärgates pidi mu süda paanika kätte otsad andma. Ma olin oma prillid ära maganud ega leidnud neid enam kusagilt ja kohekohe oli rong oma uksi avamas ja jälle sulgemas. Priit ka tegi oma unised silmad lahti, vaatasime kiiruga kõik pingialused läbi aga ei midagi. Siis vastastoolit üks mees küsis kas otsin oma prille. Ta oli need maast üles korjanud kartes, et keegi võib neile peale astuda. Mõnus, et häid inimesi ka veel alles on.

Koduteel mõtlesime erinevaid teooriaid teemal "Kas meie kodu ikka alles on?". Koju jõudes oli vaatepilt imeline - maja alles, köök korda tehtud ja vaikne. Kõik hea, lõpp hea : )

Peagi paukusid allkorruse uksed ja akna taga lasid väiksed tüdrukud mobiilist Justin Bieberi beibibeibi't.

SUUREPÄRAST UUT : D