"Life is what happens to you while you're busy making other plans"
Olen mitmel pool kuulnud ütlust: Pikk rabelemine tasub end lõpuks ära." Ei mäleta kas ma varasemalt uskusin sellesse lausesse aga praegu tundub, et usun.
Ma olen küll ja küll kirjutanud siin meie kodu otsingutest, väljas ööbimistest, lollakatest naabritest, püüdlustest tööd leida ja paljust muust, mis just vapustavalt hästi sujunud pole. Tagatipuks saime teada, et ka meie, nüüdseks juba endine, landlord on paras sitapea. Jube mõelda ja ma ei tahaks seda üldse öelda aga siin ellujäämine ja koguaeg paremuse poole püüdelmine muudab parajalt õelaks eriti kui keegi pidevalt midagi ära susserdab. Nii siis ongi, et tahaks täiega meie landlordile keerata mingi jama kokku kuna ta ei andnud meile deposiiti tagasi ja gorillast ning rotinäost ma ei hakka üldse rääkimagi. Üks lihtne lause aga vaikselt ravib mu õelust. Küsisin mõned päevad tagasi Tanelilt, et kas ta pole ennast kunagi inglina tundnud kuna ta tõesti aitab nii palju. Sain eitava vastuse: " Ma lihtsalt kogun head karmat enda ligi." See lause inspireeris mind ise ka parem olema. Miks ma raiskan oma mõtteruumi õelate mõete peale kogudes halba karmat kui ma saaks teha hoopis vastupidi? Küll nad saavad nii või naa kõrgemate jõudude poolt omad kingid. Ja nii on.
Eile kolisime taaskord uude linna - Hinckley'sse. Naljakas mõelda, et eelmine nädal tutvusime kohaga esimest korda ja seda ka vaid mõned tunnid ja nüüd me elame siin. Kolm on kohtu seadus ja arvatavasti siia me jäämegi seniks kuni tagasi Eestisse tuleme. Teatud mõttes ongi siin nagu elu pärast pikka rabelemist. Siin on lihtsalt nii hea!
Eelmise nädala kolmapäeval sõitsime Miltonist Nuneatonisse, et käia agentuuris, mis tegeleb inimeste tööle võtmisega Triumfi. Saime hunnikutes paberitööd ja IQ teste ning esialgu hullu katsumusena paistev mootori kokkupanek ei olnudki nii jube. Ma ikka pabereid täites vahepeal piilusin kuidas teised pusisid ja värisesid aga lõpuks kui ise tegema sain hakata läks päris kiirelt. Aega oli 3 minutit ja mul tuli kõigest 2.14. Priidul läks kuus sekundit kauem. Seega olime testid läbinud ja Priidule pakuti juba järgmisel päeval proovipäeva. Ööseks saime jääda agentuurimajja, kus elasid sees kaks Eesti poissi. Päris lahe oli pika aja eestlastega suhelda ja me isegi leidsime sealt 2006 aasta SL Õhtulehe : D Seal majas on varasemalt ka eestlasi elanud, niiet pole vist imestada aga sellegi poolest oli hea avastada. Öö möödus pm magamata, sest põrand oli nii kõva ja lihtsalt ei tulnud und ning pealegi mõtlesin koguaeg kuidas ma varahommikul pimedaga küll rongijaama üles leian.
Hommikul soovisin Priidule edu ja sain ühelt eesti poisilt Martinilt kohaliku kaardi ka seega seiklus võis alata. Kõige haigem oli see, et mul polnud telefoni kuna pidin selle Priidule jätma pluss oli mul kaart kus pooli tänavaid pealgi polnud ja esimene inimene keda tänaval kohtasin oli üllatusüllatus venelane, kes mind täiesti valesti juhatas. Ma ei saa aru mis värk mul nendega siin UK-s on. Olin eksinud ja kuri aga õnneks leidsin rongijaama nii täpselt üles, et sain rongile täpselt 3 minuti pärast. Ei pidanud õues külmetama vähemalt. Teel Miltonisse unistasin kuidas kojujõudes teen natuke süüa ja lähen paariks tunniks magama aga mis välja tuli? Jõudsin koju, tegin süüa ja teed ning läksin sellega tuppa. Ma ei mäleta mis kuidas juhtus aga juhtus nii, et tee lõpetas voodis ja kõik oli märg. Egas midagi, kui voodipesu juba pidin pesema hakkama siis läkski suureks pesu- ja koristuspäevaks lahti. Vähemalt sai kõik korda ja sain raamatukokku minna. Mul sisetunne juba ütles, et Priit saab kindlasti selle töö mis tähendas, et meil on ka vaja kolida. Hakkasin igalt poolt otsima ruume. Palju variante polnudki, sest enamus inimesi pole nõus paare majutama kuid üks tuba jäi mulle kohe alguses silma. Pikemalt mõtlemata kirjutasin ja uurisin olukorda. Siinkohal ma vist võlgnen Ellale ka väikse seletuse miks ma ükspäev teda nii tormiliselt oma kiire ja segase jutuga ründasin : D Number mida pidid Priidule saatma, oli majaomaniku oma ning Priit pidi kokku leppima aja, et koht üle vaadata. Aitäh Eliis! Ja aitäh Tanel!
Õhtuks polnud mul ikka veel und ja seepärast läksime Gabrieliga bingot mängima. Midagi me küll ei võitnud aga vähemalt oli lahe õhtu ja nägin kuidas Inglismaal see toimub. Ma olin kahe numbri kaugusel jackpot'i mängus, et võita 500,000 naela ja üks mees minu ees sai selle. Arvake ära mis tunne oli : D
Tagasi kodus olles ei tulnud ikka und.
Priidust ma midagi ei teadnud ja üldse kurb oli üksi olla aga see, et teda kodus polnud tähendas, et ta sai töö. Lasin Priidu lõhna padja peale ja mõne aja pärast isegi tuli uni : )
Nädalavahetus möödus väga kiirelt, et peaaegu mäletagi ja siin me oleme - Hinckleys, oma uues mõnusas kodus. Me elame ühe üliarmsa india päritolu paari juures ja kujutage ette siin majas on kõik üli
pühas,keegi ei suitseta, meil on soe, isegi põrandaküte on siin, telekas, tasuta Internet, oma külmkapp, pesumasin, maast laeni aknad elutoas, reguleeritav valgusti meie toas, soojad vaibad, ilus köök. Ma olen praegu nii vaimustuses, sest siiamaani oleme ikka totaalse **** sees elanud. Ja, et kõik oleks veel parem siis homme seisab mul ees tähtis päev. Lähen proovipäevale kus pean olema neljast naisest kõige silmapaistvam ja töökam, et saada endale leping. Niiet hoidke pöidlaid ja soovige, et mu keel sõlme ei jookseks : D
1 comment:
Oeh, Krissukene, sa saad hakkama! Sa lööd nad oma sarmiga paigast :)
Post a Comment