"Just shoot for the stars if it feels right"
Istusime köögis. Priit läks midagi kappi panema ning täiesti juhuslikult mõtlesime ühte ning sama asja ja laususime üheaegselt: "Tahaks juba minna." . Tuli kohe meelde kuidas väiksena sai sellistes olukordades õlale õnnekaid löödud ja tegin nüüd ka nii. Priit ütles, et minu õnnepäev on homme ehk täna. Ja tänane päev on lihtsalt imeline. Ärkasime linnulaulu peale, needsamad laulud mis Eestist puude otsast tulevad. Kardinad eest ja päike paistis. Nii kodune tunne tuli. Nii hea ja soe. Peale linnaskäiku koju kõndides leidsime veel ühest väiksest hoodipoest Lay's krõpse pluss Priit sai täna maailma parima lõhna omanikus ning nüüd on ta surmkindlalt paremini lõhnav poiss terves maailmas. Tegelikult ei olnud mul üldse mitte plaanis imelisest reedest kirjutada vaid hoopiski massiliigutavast neljapäevast.
Meie suures kaubanduskeskuses avati eile karavaninäitus. Läksime uudistasime ja ma ei leia muud sõna kui GENIAALNE. Kes iganes see karavane välja ei mõelnud, see inimene on ingel. Kõik mida igati normaalseks eluks vaja läheb on seal olemas - pesuruum, wc, magamiskohti üksi kuni mitu, pliit, mikrolaineahi, külmkapp, niisama kapikesi jne - ja palju eest sa selle saad? Alates kaheksast tuhandest naelast kuni kahekümne tuhandeni, aga juba piisavalt hea saaks viieteist tuhandega. Muidugi omaette küsimus on selle ülevalpidamine aga eks neid kulutusi läheb nii või naa, vahet pole kus sa elad. Miks inimesed endale korteri asemel parem karavani ei ostaks? Karavanielul on igati palju plusse. On ikka erinevus küll kui on võimalus üks hommik ärgates vaatad Favora tanklat või kui isu tuleb siis hoopis midagi sellist:
Ja need kohad on kõigest üksikud miljoneist. On veel ilusamaid.
Miks üldse peavad inimesed tavaliselt elama? Elama nii nagu on elatud juba ajast aega järjest rohkem taga ajades haridust ning kinni pidades igasugustest lollakatest normidest ja reeglitest? Miks on nii, et peetakse jube tähtsaks peale keskkooli edasi minekut ülikooli? Elu on keeratud juba silmnähtavalt tuksi ja keeramist jätkatakse. Kõik muutub ja vaevalt see kõrgharidus sulle 23 aastasena midagi meeletut pakub. Hakkasin selle üle eile arutama just seepärast, et ma ise olin kogu see eelnevad 12 aastat arvanud nii, et kindlasti peab kõigepealt koolid lõpetama ja siis lähed elu avastama. Point on selles, sest siis ma ei teadnud veel maailma võimalusi. Nüüd on mul maitse suus ja tajun teist moodi. Ega ennem aru ei saagi kui ise ei koge. Kellegi teise jutt siin ei aita. Ma tean seda ise väga hästi.
Gümnaasium lõpetatakse keskmiselt 18 aastasena. Lähed edasi õppima siis sõltuvalt erialast jooksevad aastad ning paljud avastavad üldse, et see mis alguses tundus õige, pole siiski nende
jaoks. Pärast kõike seda hakkad ehk juba mõtlema pere loomisele, kindla töökoha otsimisele, laste saamisele ja kui need jubinad juba platsis on, siis võib julgelt 18 aastat lisada, mil oled vaba, et käia ja avastada. See on nagu mood, mis iial sõltuvalt aastaajast ei muutu aga sealjuures siiski müüb. Müüb karmi hinnaga, mida keegi proovimata iial hinnata ei oska.
Noortel on üleüldse piiratud elu kuigi see ei peaks nii olema. Küll seepärast, et elad vanemate kulult ja eks need põhjuseid teab igaüks. Nii nagu vanas eas inimesed saavad pensioni, peaks ka igal täiskasvanud noorel olema mingisugune toetus, et nad saaksid muretsemata aja või raha pärast end igal pool avastada ning proovile panna. Kuigi ja, kes tahab saab hakkama igatpidi. Lai maailm lihtsalt õpetab ja reaalsed kogemused annavad juurde rohkem kui arvata osatakse ja paraku seiklushimulisi, kes riski peale on valmis liikuma, on vähe. Praegu ma tunnen end küll seda kirjutades nagu mõni poliitik, kes rahvale ajupesu tahab teha, kuid tõesti sellised süsteemid nii häirivad mind ja häirib see, et taolist lollust normaalsuseks peetakse. Ma tõesti tahaks kunagi olla lahe ema ja vanaema, kes räägiks lastele ja lastelastele mida kõike ma näinud olen, kus ma ära olen käinud ja millised pättuseid sealjuures korda saatnud. Rääkida hetkeist kui olin õnnelik või kurb, hetkeist mil tundsin adrenaliini. Kõikekõike.
Ma ei kujuta ette mida ma võin mõelda paari kuu pärast, mõne aasta pärast, kuid tean, et ükspäev tahan ma sisse astuda Tartu Ülikooli ustest, ükspäev tahan ma sealt ülikoolist tubli lõpetajana lahkuda, ükspäev tahan ma olla superhea ajakirjanik ja miks ka mitte toimetada oma ajakirja aga kui ma seda kõike tegema hakkan, tahan, et mul oleksid olemas kogemused, teadmised ja tunded, mis teevad mind paremaks ning avardavad minu silmaringi. Ma tahan näha silmades, kuulda kõrvus, tunda ja katsuda kõike mis sellel suurel ümmargusel keral meile pakkuda on. Ma tahan areneda ja siis seda kõike teistega jagada.
Praegu lihtsalt palun, maailm ole minu jaoks avatud ja näita mulle end!
4 comments:
Ma täielikult mõistan su juttu. Mina muidugi jõudsin selle järelduseni suht ammu. Kuid jah. Mina nimetan seda seisundit "ühiskonna ori". Inimesed kõnnivad klapid peas ja arvavadki et nii on õige. I've seen the truth and it's not my way of livin. Aga sellest räägin mingi teine päev oma blogis ;)
Krissu, ma jään ootama seda hetke, kui sa astud Tartu Ülikooli uksest sisse :)
Sest usu mind ka see tunne saab olema võimas, kui astud peahoonesse sisse, vaatad neid sambaid, seda võimast aulat ja mõtled, ära tegin, sisse sain. :)
Liana, ma usun
KRISSU, AITÄH SULLE ! See oli täpselt see mida vajan. Täpselt õigel ajal.
Kui sa ei tee nii nagu teised teevad, siis kuuled igast jama, igast soovtusi, kuidas peaksid ja kus peaksid ja mida peaksid. Isegi kui tead, et see mis teed on õige ja teeb sind õnnelikuks, tunned end halvasti. Sa oled seda juttu kuulnud, et õpetaja küsis lastelt, kelleks nad saada tahavad ja üks vastas "õnnelikuks". Õpetaja ütles, et ta ei saanud ülesandest aru. Laps vastas õpetajale, et tema ei saa elust aru. See on niiiiiii õige! Kõik ei pruugi olla ühe andekad ja edukad, aga kõik saavad olla õnnelikud.
Veelkord, SUPERTÄNKS SULLE !
Post a Comment