"What a wonderful life"

Mõtlesin, et enne ma siia oma nina ei pista kui juba Austraalias olen, aga täna tuli tunne peale ja ma lihtsalt pean. Kiirelt ja selgelt.

Tallinnas oli super aeg koos mu Priidu ja Karl Kaval Klausiga. Muidugi lootsin näha ka kõiki teisi ja ootasin kõnesid, info ju levis minust Tallinnas juba enne kui olin sinna jõudnud. Tagantjärgi kuulsin, et Eliisil oli neljapäeva õhtu väga üksik olnud ja ma tean, olen loll, et ei taibanud ise helistada, aga järgmine kord enam nii ei tee! Just selle tüdruku kommentaar "ära mine ära" mu fb transpordiotsingul tagasi koju tegi südame soojaks ja ma tahan kindlasti tagasi tulla!

Meie perekond Asid jõudsid ka türgist tagasi ja plaanisime täna sellekspuhuks korralikku pidu. Ootasin väga õhtut, tegelikult mis ma räägin, ma ootasin üldse tänast päeva, nüüd oleks vist õigem öelda eilset kuid siiski. Nägin oma armast Grillburgerist Katat, kes üle pika aja Chillinis abikäsi pakkus. Käisin ka Priidu ja tema emaga Tsoorus Kristjani sünnipäeval ja kui aus olla ei oodanud ma sellest käigust midagi erilist aga pean tunnistama, et eksisin. Esiteks nägin Helenit ja meil oli tore juttu ajada ja kooliaegu meenutada ja kõige rohkem meeldis mulle olla koos nö maalt pärit noortega. Nad on nii vabad, jutukad ja sõbralikud. Mulle nii meeldis kuidas nad tegid omi põllukündmisenalju, rääkisid lapsepõlvelollustest ja kuidas me kõik koos lihtsalt naersime kui taksikoer rõõmust  pissile hakkas. Vaatamata sellele, et meil nii lõbus oli, kibelesin ikkagi linna - mu head ja paremad siiski juba ootasid. Nii kui jõudsime Mariana maja ette jooksis Tauri ja kallistas nii kõvasti! Siis tuli Maana oma türgisoojusega. Ja kui armas käepäel mul nüüd on! Kaitseb mind kurja eest ja toob mulle õnne. Uskuda või mitte, aga see toimib ja toimis juba siis kui see mul veel käe pealgi polnud.

Kaua me Aside pool olla ei saanudki, kell lihtsalt lendas juttu puhudes nii kiiresti ja club Balance 16+ dnb pidu ootas meid. Mina, Jürgen ja Tauri lausa jooksime kohale. Klubi oli NIIIIII METSIKULT TUTTAVAID TÄIS. Keda kõiki ma ära ei näinud ja igalt uuelt näolt korjasin rõõmu endale juurde. Ma võin julgelt öelda, et parim pidu Võrus parimas seltskonnas! Ja isegi musi tantsis, ta ei tantsi muidu kunagi ja täna ta pidas vastu uskumatu 4 tundi. See oli wow, ausalt.

Ühest asjast ma ei tea kas hakkan üldse kunagi aru saama. Drum´n´Bass eks, see on nauding, pööraseks minek, silmade sulgemine ja laskmine muusikal end lennutada kas või sõna otseses tähenduses aga mille pärast tulevad sellisele peole enamus tüdrukuid kleitides, mida pidevalt peab üles sikutama kui end liigutada julged ja kontsakingades??????? Eriti kahju on mul veel neist, kes kogu selle melu sees lihtsalt omas ilusates kleitides diivanil istuvad. Miks? Tantsige! See on enda vabaks laskmise hetk. Oi kui hea oli mul oma tennistes.

Aitäh aitäh! 

Viimastel päevadel on tõesti tunne, et ma jälle elan, mul on tore, mul on inimesi ja ma ütlen südamest what a wonderful life ja ma soovin, et see ei lõpeks kunagi.

"Welcome to Rack No 2560"

Astusin Triumph'i uksest sisse haarates samal ajal taskust kõrvatroppe, märkasin, et üks oli nööri küljest ära kukkunud. Korraks mõtlesin, et viskan need siis minema kuid õnneks tuli pähe täiesti lollakas mõte, mille peale oleksin pidanud kohe tulema - tõmbasin teise kõrvatropi ka nööri küljest ära ja olin õnnelik, et ei pidanud minema Teamleader'i käest uusi küsima. Vedas, sest mulle väga ei meeldi ta silma all olla ja veel vähem meeldib mulle küsida uusi kindaid ja kõrvakaid.

Täna oli tehases kuidagi väga uus lõhn. Pehme ja hea. Liikusin oma kapi juurde ja meel oli kuidagi ärevil, rõõmus ja samas kurb ka. Kuulasin müra, muusikat ja tööliste juttu läbisegi, määrisin käsi kreemiga ja läksin oma stationisse, kus mu õpipoiss Ed juba tublisti asju valmis pani.

Tere nädala olen ma põhimõtteliselt passinud ja vaadanud, et Ed vigasid ei teeks ja selle kõrvalt Brownie't aidanud. Tegelikult polnud minu olemasolu seal täna enam üldse vajalikki, kuid tahtsin nende kahega veel kord naerda, lollitada ja teisi narrida. Kõike sain ja sain veel rohkemgi kui oskasin oodata. Kõhu- ja põselihased andsid end korralikult tunda. Natukene kahju on, et ma ei saa meie naljadest siin kirjutada, sest te lihtsalt ei saaks aru mis värk toimub, aga küll mul on nüüd maa ja ilm aega jutustada neist seikadest silmast silma.

Stationite juures pole tegelikult lubatud kasutada telefone, kuid kuna Brownie'l on permission haige sugulase tõttu, siis oli vaja võimalust kasutada ja moosida ta ära nii, et saaksin oma töökohast pildi teha. Viimase pausi ajal kui kell käis liikusime massiga kaasa puhkeala juurde, kui enamus olid meist mööda kõndinud, hiilisime tagasi ja tegime kiirelt paar klõpsu. Olime nagu kaks marakratti pätti tegemas, väike plika vanamehel järgi kavalad näod peas : D seega on mul nüüd väike mälestus pildina ja samas saate ka mingigi ettekujutuse. Siin ma siis oma mootoritega möllasin.

Kui aus olla, siis mulle pole vist veel kohale jõudnud, et esmaspäeval keegi mind seal enam ei oota. Kindlasti on harjumatu, aga nagu Christian ütles, siis meil on facebook'id, msn'id ja webcam'id niiet kui vähegi peaks lobisemise tuju tulema on meil võimalused jätkuvalt olemas. Eks näha ole mis saab. Michael sisendas mulle mitu nädalat, et liikuda tuleb unistuste poole ja seda ma proovin teha ka, aga nagu ütlesin talle vastu, siis keegi ei garanteeri, et ma septembrist jälle nendega koos olen : D

Brownie kiiruga enne kella:" Have a safe flight and if we don't see anymore, then have a nice life." Ed:" C'mon Brownie?!" ja ise naerab, et kuidas Brownie nii öelda sai. Vastuseks kuulsime vaid:" Whaat?? It's Friday, i'll have to go home." Ja siis kõik jälle naersime. Jään küll nende huumorist puudust tundma. Peagi käis kell ja kõik tormasid. Jah, saigi minu viimane tööpäev läbi.

Bye bye my Rack No 2560

"Kirjuta tühjaks oma pea"

Hullud ei pidanudki tegelikult hullud olema. Nad olla vägagi normaalsed inimesed ja näevad ning teavad palju rohkem kui need, kes meie igapäeva mõistes normaalsed on. Kõiksugu ravimid, mida neile manustatakse, piiratud territoorium, pehmed ruumid, käte seljataha kinni sidumine, teadmine, et keegi sind ei usu ja pidev üksindus löövad nende maailma nii sassi, nii sassi.

11 päeva tugevat tuult, mis lennutab prügikaste ja murrab puudelt oksi. 11 päeva tume-tume halle pilvi,vihma ja külma. 11 päeva 2mx3m valgete seintega tuba, mida üks orhidee ja seinale kleebitud pildid natukene koduseks muudavad. Unistuste puhkus! Ja see peab siis olema suvi? Ausalt oleks nagu hullumajas, kus tablettide näol söödetakse sisse energiapuudust, koduigatsust, totaalset laiskust ja vaikust. Selline vastik rahulolematus on sees ning maailm on nii sassis, nii sassis.

Igav pidi olema ainult igavatel isiksustel. Ega ma ei ütlegi, et me siin täitsa surma äärel oleme. Mängime ikka korralikult lolli aga kaua seda ka teha jõuab. Korraks on lahe ja siis tahaks juba midagi uut ja uut kuid võimalused on toas piiratud ja miski nagu väga ei motiveeri ka. Tahaks, et keegi minu eest välja mõtleks ja mind lihtsalt kaasa tiriks. On kõrini, et ise peab kõike tegema, korraldama, alustama, otsima ja kui olengi hea, tubli, armas olnud, ei saa vastu mitte mingisuguseid emotsioone, tähelepanu. Kõik on kuidagi nii tuimaks ja laisaks jäänud aga samas sisemiselt tunneme kõik millestki heast puudust. Palun, jagage emotsioone. Nähke vaeva, inimesi enda ümber ja nende vajadusi. Nii kerge ja väike asi ju ja annab oi kui palju.

Naljakaks vahepalaks elutarkusi Priidult, kes tegi just oma 20 eluaasta suurima avastuse:" tegelikult on poisid samasugused nagu tüdrukud. Poisid tahavad ju ka igasuguseid asju, mis on näiteks trennitegemisega seotud. Tüdrukud käivad poes, ja vaatavad, et ääää tahaks seda seepi, või ää hoopis toda seepi. Teevad oma ostud ära ning lõpuks on sada naela läinud. Poisid hakkavad ostma ja lõpuks on neil ka sada naela raisatud. Tüdrukud tahavad lihtsalt ilusad olla, aga poisid suured olla. Erinevad huvid aga muidu samasugused." Ja ise on siin nüüd nii uhke : D

Kui ma nüüd vana teemaga jätkan, siis mõned nädalad tagasi kui Võrus käisime kahjuks või õnneks märkasin, et inimesed ei ole enam üldse samad. Muidugi mitte kõik, aga paljud. Suured mured, suhtlemine on jäänud kinniseks, mõeldakse ja kaalutakse ennem kui tehakse, üldse ei riskita, ei lollitata, ei olda enam vabad. Tõsidus on vallutanud kõiki. See on nii kurb. Ma ei taha uskuda, et ma olen valede inimestega koos või mul on puudus neist, kellega tõesti saaks midagi tehtud,

aga kui ma hakkan mõtlema, et kui tahaksin korda saata midagi hullu, palju oleks neid kes minuga kaasa tuleksid? Julgen praegu öelda, et neid oleks kaks, healjuhul kolm. Miks? Kus me kõik jäänud oleme? Liiga vara on veel hakata kodu punuma ja lapsi saama. Inimene elab vähemalt seitsmekümne aastaseks ja kui me nüüd, kahekümneselt avastame ära kõik koduloomise ja lapsesaamise rõõmud, siis mida me ülejäänud 50 aastat teeme? Sureme varem ära?  Aega ju on, praegu tuleks võtta nii PALJU ja KÕIGEST!  

Tööl avastasin, et inimesed elavad tõesti unistustes ainuke jama on see, et unistatakse valesti. Või mitte valesti, aga kergekäeliselt. Unistada tuleks detailselt ja konkreetselt, sest kuidas unistus muidu teab, kuna ta tulema peaks ja mis kujul? Võibolla pole see just kõige parem näide, aga siin oleku ajal olen ma koguaeg unistanud saunast. Mis asi on saun? Soe ruum, mis võtab higile eks. Päike külastas vahelduseks Inglismaad ja kohast, kus töötan, sai tõeline saun. Kujutage ette suurt metallkarpi, kus üle tuhande inimese töötab koos, õhk ei liigu ja higi voolab isegi istudes ning päike kütab kümme tundi. Saun mis saun. Ma ei mäleta, mis pani mind unistuste detaile märkama, aga peale seda kui muutsin oma sauna soovid ümber, sain ma tõelise sauna ka. Ütle siis, et see ei toimi.

Kuidagi väga palju on igasugused mõtteid ja ideid kogunenud, mida tahaks nüüd juba nädala pärast Eesti jõudes teha. Jaanipäev on ka siis kohe kohe ja nii väga tahaks oma inimestega olla. Teha kohe väga suur lõke, grillida palju head liha, juua õllet ja eriti tore oleks kui koduõllet, laulda nii, et keegi kitarriga tausta tinistab, mängida jaanimänge, pesta nägu jaanihommikuse kastega, käia hommikul ujumas ja mida kõike veel. Eelmise aasta jaanid ei sisaldanud midagi sellist nagu eespool mainisin, see kord enam nii ei taha.

NÄDAL VEEL. Varsti näeme : )

esimesed märgid hullumisest

„ The happiest people don’t have the best of everything,

 they just make the best of everything“

Viimasel ajal on peast palju mõtteid läbi käinud. Üks suur otsustamiste aeg on kätte jõudnud ja millegi pärast olen väga mõjutatav lause „Kui ma homme ära sureks, kas ma siis ei teeks seda? Muidugi teeks!“ poolt. Mõnus lause on. Paneb mind elu värvikamalt elama ja siiani tehtud otsuseid ma ei kahetse. Kõik on super aga suurema kaalulised on veel ees.

Tööl tunnen end juba kui kala vees. Hea on mõelda, et ma ehitan kellegi unistusi. Mootorid valmivad ilma vigadeta ja aeg lendab kiiresti. Isegi hommikuti pole enam nii väga väsinud  ja sealsete inimestega saan kodusemalt läbi. Teeme nalja, räägime rohkem.  Suhted Teamleader’iga on ka paranenud, ta juba üks mu parematest semudest   ning üks vend, keda ma alguses silma otsas ka ei sallinud, kuna ta prääksus rääkides nagu part, siis nüüd on ta päis okei.  Ja minu nö Inglismaa vanaisa Brownie, on üleprahimees. Käime iga esmaspäev tema ja ta naisega pubis pläkutamas. Inglased on suure suu ja ränga huumoriga. Lahedaid inimesi lendab üldse ustest ja akendest sisse.

Eelmine nädalavahetus oli üks sellistest, mille võin südamest liigitada kvaliteetaja alla. Reedel  läksime Taneli poole. Sinna on alati hea minna. Tanelil on hästi mõnus tuba, nüüdseks küll juba oli, aga see selleks. Pisike katusealune pesa  väikese akna ja hubase valgusega kus igasugu kunstiga seotud asjad laiali vedelevad, mängib ülitsill muusika ja muidugi enamus ajast seguneb muusikaga uudishimu tekitav tattoomasina põrin. Nii seegi kord – muusika, inimesed, nali, naer, sikerdused naha peale, naha alla, riietele. Emotsioonid!  Kusagilt sahtli põhjast avastati UV-markerid ja kuna Tanelil on toas UV-lamp ka siis miks mitte natukene mängida. Raido ning Tanel joonistasid mulle näole igasuguseid lahedaid mustreid ja sikerdisi. Tavatuled surnuks ja wow, nagu uues maailmas uus inimene. Lõpuks polnud meie 6-liikmelisest seltskonnast keegi sikerdamta. Istusime ringis, tegime piipu, sõime tortillasid ja sidruni-juustukooki,  tuba lambist sinakas-lillat tossu täis, kõigil helendavalt ulmelised näod peas ja lõputud ideed maailmasjade kohta.  Lõpuks kui tuled jälle põlema pandi vaatasime üksteisele kui võõrasele otsa. Olime uute nägudega juba niivõrd harjunud.

Laupäeval oli Pritsiku sünnipäev. Käisin ka omamoodi kohal.  Nii hea oli kuulda oma inimeste häält, näha kui ilusaks nad kõik läinud on.  Nii hea!  Ma veel tulen ja pigistan kõiki teid pooleks.

Pole veel kindel mis toob see nädalavahetus, aga seda ma tean, et nalja saab, sest Holland ei hellita ja meie ei hellita Hollandit. 

***

Ja nüüd peale Hollandit, ma usun, et minu maailm enam endine pole. Mis asi on üldse maailm? Sõnu enam kasutada ei saa.

"Mul kotis on"

Kiire on, nii kiire, et vahepeal läheb hingamine ka meelest ka. Üldiselt selline kiire minek mulle ei meeldi, sest mitte kui millegi muu jaoks ei jää enam aega va. töö ja uni, kuid siiski on ka häid külgi - nädalad jooksevad üksteise järel nüüd nii märkamatult, et aasta algusest saadik oodatud väike nädalavahetus Londonis jõudis kätte ennem kui arugi sain ja muidugi, palju mul on, viis päeva veel? Ja siis olen ma täpselt nii vana kui vanaks ma kolmeteistkümneselt kunagi saada ei tahtnud. Vuh. Ilmselgelt ikka veel ei taha.

Enne kui ma Londonist rääkima hakkan siis üleüle-eelmisel nädalavahetusel Miltonis käies saime Priiduga huvitava üllatuse osaliseks. Mõtlesime minna rumeeniakatele külla, et pisut juttu ajada ja kuulda muljeid nende puhkusest. Ostsime natuke nänni kaasa ja minek. Maja juures vaatame silmad suured peas, et mis tuumakatastroof sealt üle on käinud. Lihtsalt terve maja esine + kõnnitee oli mööblit täis. Korralikku ja lõhutud. Oli keegi rikkaks saanud ja ostnud uue sisustuse? Küsimus jäi õhku. Koputasime uksele ja sealt Gabriel tuli kallistuste ja musidega. Läksime sisse ja maja oli kuidagi nii vaikne ja puhas ainult, et hoovi peal oli kümnetes prügikottides riideid. Uurisime, et mis värk on ja MIDAMIDA! Need samad gorillad, närvihaiged ja golfid oli landlord välja visanud kuna nad ei jõudnud enam üüri maksta. Vot sulle nalja, eks kõik tuleb varem või hiljem ringiga tagasi, olge veel suured isased ja paugutage uksi ja lehvitage rusikaid.

Nüüd London. Aasta algusest saadik planeerisime kuidas emmed, issid, õed meile siia külla saaks.Palju tahad, vähe saad eks niisiis jäi selline suur saak ära. Saime enda hoolealla kolmeks päevaks kolm präänikut - Ketter, Anne ja Kristjan. Priit läks lõunaajal neile Londonisse vastu ning mina pidin muidugi kolmeni tööl olema, mis polnud üldse lõbus.

Selline ärevus oli sees, et pidin lolliks minema. Lõpuks kui tööpäev läbi oli, viis Igor mind koju ja andis mulle mõnedkümned minutid pesemise ja kordategemise jaoks ning rongile. Veider on see, et kiirrong tundus ka too hetk nii venivat rööbaste peal. Lõpuks olin suurte südametuksetega Victoria stationis, kus ülejäänud tegelased mind ootama pidid aga nagu välja tuli siis nende motelli otsing venis ikka väga palju pikemaks ja pidin neid sinna nö ootama jääma nende sõnul umbes tunniks. Hea on, et ma tean mis tähendab kedagi oodata ja eriti sellises linnas nagu London. Muidugi ei jäänud ma sinna passima vaid panin oma paha tuju kapuutsi alla, klapid kõrva ning läksin Piccadillile. Miski nagu kutsus mind sinna. Kohale jõudes alustas just üks tantsugrupp tänalval tantsimist. Istusin maha ning jäin teiste huvilistega vaatama. Järsku kuulen enda lähedalt kusagilt :"Appi kui lahe!" Tükk aega otsisin kõrvadega kust see lause tulla võis. Lõpuks leidsin ja omakorda leidsin kolm eestlast, kellega mõned tunnid koos mõnusalt aega veetsime. Meiega üritas kampa lüüa ka üks piisavalt promillides mustnahaline, kelle nime ma küll ei mäleta aga hästi mäletan ma seda, et ta oli just joonud elus esimest korda viina, et ta rahakoti vahel oli 12 kondoomi, mida ta lootis tolle samuse õhtu jooksul ära kasutada mis siis, et tal tüdruk Iirimaal ootas ja muidugi millest ta ei saanud üle ega ümber YOU HAVE TO KNOW THAT WE ARE ALL FROM AFRICA. Ja siis hakkas tulema kuidas Aadam ja Eva ehk meie kõigi ema ja isa on tegelikult pärit Aafrikast, et kuidas me peame seda uskuma ja teist uskuma ja blabla. Tahad uskuda, usu, aga usu omaette. Sellise asjaga kellelegi sunniviisiliselt peale käimine pole normaalne. See oli nii ulme, mis selle poisiga seal veel toimus, et ma ei oska seda kuidagi siia kirjagi panna, tahad lisa, küsi kunagi, ma parem räägiks sellest. Sebisime poisile uued tüdrukud ning liikusime eestlastega ühte väga mõnusasse pubisse. Ühte võin ma öelda, et kui kunagi peaks kellelgi süda murtud olema, hing haige või mis iganes, tulge vaid siia ja tagasi minnes te ei mäleta ühtegi halba asja, juhul kui siin midagi halba korda ei saada : D

Kell oli juba päris hilja kui sain lõpuks kõne Priidult, et nad on ka Piccadillile jõudnud. Hea oli, et ma rongijaama tunnikeseks ootama ei jäänud : D oleksin seal mõnusad 3,5 tundi veetnud oodates aga selleks ajaks mil nad ülesse leidsin suure rahvamassi seest oli mul tuju taar super ja võtsin nad kõik kalliga vastu. Nii mõnus oli koduseid näha! Kuna aeg oli päris hiline siis paljut me reede õhtul teha ei jõudnudki. Käisime jõe ääres jalutamas, näitasime präänikutele vaatamisväärsusi, käisime söömas, tegime pilte viskasime üksikule tänavamuusikule sente, kes lasi meil seejärel oma plaadilt soovilugu valida. Mõnus õhtuke oli aga kahjuks väsimus tatsus peale keskööd nii mitmelgi laugudel seega läksime ära motelli, et hommikuks ilusti välja puhata end. Anne ja Kristjan magasid kohe kui voodit nägid ja omaette tsirkus hakkas pihta siis kui Kristjan otsustas norksama hakata. Magama vajusime lõpuks kõik ilusasti ja hommikul ärkasime endalegi üllatuseks varem kui plaanitud. Ilm oli rohkem kui võrratu, mis siis, et tegelikult ilmateade lubas vihma.

Laupäev oligi enamjaolt pühendatud shopingule. Eks kõrvalepõiked ikka tuli ette, nagu näites juuste pesemine ühe poe riidevahetusruumis, Starbucks jaVanilla Spice Latte koos karamelliga ning eks kõike, mis teel oli, pidi ju näitama ja igal pool pidi ju pilte tegema. Emps oli Ketule sõnad peale lugenud, et kui ikka turismireisl oled, siis ole igalpool pildi peal. Hyde Park oli erakordelt ilus. Purskkaeva juures proovisime Priiduga suudlevaid tudengeid järgi teha : D Lõpuks jõudsime Oxford Street'ile ka ja oeh, nii palju poode, nii palju inimesi ja liiga vähe prooviruume ja liiga vähe kassasid. Ma usun, et tüdrukud kindlasti tegid oma esimesed

proovimata riideostud. Tänavat me lõpuni käia ei jõudnudki, sest ennem pandi poed kinni aga ma usun, et keegi polnud kurb ka, sest kotte uute asjadega oli niigi massiivselt. Kogu see tuiamine väsitas me tuvikesed ära ning nemad jäid motelli tudule kui meie Ketu ja Priiduga linna tagasi läksime. Käisime hiinalinnakus,Trocaderos 5D kinos, rodeoga sõitmas, vaatasime Trocadero metroos mõnda aega tantsijad ning seiklesime mööda suveniiripoode. Proovisime võimalikult palju Ketule näidata ja proovida lasta, et ta ikka turisti tunde kätte saaks. Õhtu venis ikka päris pikale nii, et motelli jõudsime kusagil poole 4 paiku öösel. Väsimus niitis jalad nii alt kõigilt, et isegi Ketter, kes see energiapomm123 oli koguaeg, vedas jalgu taga.

Kahju vaid, et meid kõiki koos polnud, kuna tõesti väga lahe õhtu oli.

Järgmisel päeval oli ilm väga saast. Tuuline, külm, vihma sadas. Vaatamata sellele saime sõidetud London Eye'ga, käisime London Bridge ja Tower of Londoni juures. Põhiasjad said näidatud ja proovitud. Camden Town'i otsisime ka veel ülesse lootuses leida viimasel hetkel lõpupäevaks kleite ja kingasid. 50% edukas käik kui mõelda, et kahte kleiti ja kahte kingapaari oli tegelikult vaja. Edasi algas komöödiatragöödia minu ja Priidu koju saamisega. Võin sellest ka hea meelega rohkem rääkida kui kedagi huvitab, aga mitte siin. Erilist hüvastijätu aega meile kahjuks ei jäänudki, kuna pidime Priiduga imesid korda saatma ja emade megapakkide + riidekottidega metroojaama pm jooksma. Hetk ja kallistused aga sellised mis ei lähe vist kunagi meelest. Maailma armsaimate hetkede top5-te kindlasti kuulub see, et Ketu kallistas mind elus esimest korda nii tugevalt ja nii hingest, et ma polekski tahtnud tal minna lasta ja ma tean, et talle oleks ka meeldinud siia jäämine : ) Vahepeal on ikka kaugust vaja ka.

Millest ma veel jõuan kiirelt rääkida? Tegelt peaks juba magama

minema aga all keegi müristab köögikombainiga niikuinii. Jaa, naistepäev oli mulle üks omamoodi päev. Hommikul kõndisin tööle ja ringi peal sain Marteniga kokku, kes kalli tegi. Olin veits loll ja siis soovis ta head naistepäeva. Ma ei teadnudki, et mingi naistepäev on. Okei, see selleks. Ma olen viimaselajal harjunud palju värsket sööma kuid alates Londonist tagasijõudmisega toitusime emmede saadetud kotletidest, lihapallidest, vorstidest ja muust seesugusest. Mul oli selline värskuse nälg, et pidin hakkama mööda seinu ronima. Puht juhuslikult leidsin tööpükste taskust 50 senti ja olin üliõnnelik, et pausi ajal saab banaani ja õuna. Paus tuli ja söökla poole ma jooksul olingi kuid mis välja tuli. Üks väike nirune õun maksab 46 senti. Misasja? Ma olin nii šokeeritud kuidas tehas puuviljade pealt nii rängalt vahelt võtab. Turu pealt oleksin selle eest juba 6 õuna saanud. Aga ei jonninud, olin oma õunaga rahul ja see oli parim õun maailmas. Tööl mõtlesin, et kui geniaalne oleks, kui keegi kingiks mulle aiakäru täie puuvilju. Tulin koju ja köögikapis oli kirjake :" Ma tean küll, et need õunad ja banaanid on isuäratavad kuid ära neid söö, mine ülesse ja järgi edasiseid juhiseid." Ma mõtlesin, et Priit teeb minuga lolli nalja ja elu reaalselt kiusab mind, sest mina kapis algselt ühtegi banaani ega õuna ei näinud aga need olid hoopiski ülemisel riiulil : D niisiis, järgisin juhiseid ja läksin ülesse meie tuppa. Tegin ukse lahti ja terve SUUURSUUUR kausitäis VÄGA erinevaid puuvilju ja lillekimp koos nunnu kirjakesega. Mu aiakäru unistus oleks nagu täide läinud aga see mis mul toas oli, oli veel parem kui mu unistus. Ma poleks osanud arvatagi, et Priit teab midagi naistepäevast kui me Eestis pole, sest siin sellist päeva ei peeta aga vot, võta näpust. Seega võtsin aja maha ja olin ta kuninganna.

Ja täna öösel oli mu kõrval nartsiss, kui ma vaid saaksin sõnadega edasi anda kui hästi ta lõhnab!

Nii palju siis viimastest nädalatest. Mul pole õrna aimugi kuna ma siia uuesti satun, äkki jõuan ennem Eestissegi : D Nüüd ma ootan teid kõiki see nädalavahetus külla 126 Outlands Drive, LE10 0TW, Hinckley .

Ja meil on kevad täies hoos

"Mu armsad molod"

Tauri Taevik says:

segi peaga priidu juures elektrit panna on ka äge

nagu näha pole see priit kes hoiab lampi kinni

priit tegeleb üldse muude asjadega nagu näiteks..

Tauri Taevik says:

emale ja vanaemale pehme keelega muinasjutte ette lugedes

Palun lubage naerda :'D :'D :'D :'D :'D :'D :'D :'D :'D :'D :'D

Ausalt, mul on läbi aegade kõige lahedamad klassikaaslased ja mitte vaid klassikaaslased vaid sõbrad!

Ja kui ma eile öösel nägin tänu naerukale õhtule kuidas Enrique Iglesias ja Steven Seagal kaklesid ning Jaani kapist rohelisi kaunu sõid siis mul pole õrna aimugi, mis tänane veel tuua võib, sest ma olen tõesti end siin pooleks itsitanud kuuldes, mida mu molod kõike korda pole saatnud : D

"World is such a better place now"

Eelmine nädal oli jubedaim siin Inglismaa ajaloo jooksul ja ega uuski lahedalt ei alanud - nina on sinine. Ma loodan, et hommikuks silma alused värvitud pole : D Juhtus nii, et trellil tuli hüppamise isu.

Suure nõmeduse sees on siiski killukest õnne ka. Pühapäeval viis Igor meid Leicesteri Poola poode avastama ja muidugi pidin ma saama pelmeene ja terve kastiga kohukesi (c.a 40 tk). Kujutage nüüd ette VÄGA ÕNNELIKKU müüjat ja muidugi väga õnnelikku mind : D Mõlemad saime silmad särama. Sellest kastitäiest ainult suurt midagi enam alles pole.