"Welcome to House of Fraser"

Täna oli siis nö esimene tööpäev laos House of Fraser. Kohal pidime seal olema pool 8 aga meie jõudsime natukene 7 läbi, sest takso sõitis tõesti kiiresti ja kusjuures odavad taksod on siin ka.
Ootasime natukene aega väravate taga ning kui inimesi juba rohkem oli kogunenud, liikusime sisse. Koheselt pidime oma turvavestid selga tõmbama ja let's go. Kuuleme siis, et keegi juba kisab midagi väravate juurest. Saime aru niipalju, et peame kõndima aia äärest. Okei. Liikusime majja sisse, registreerisime ja edasi sööklasse ootama. Natukese aja pärast tuli üks manager sisse ning küsis nimesid. Leidsin meid nimekirjast ülesse ning kohe jäi mulle silma, et mingi väga imelik tekst oli Priidu ja Timo nime taga. Priit ise arvas, et ju on mingi jama sellega, et eile agentuuri kõne vastu ei võtnud, kuid paanikaks polnud nagu põhjust. Ikka juhtub ju. Tuleb see samune manager uuesti, kutsub Priidu ja Timo endaga kaasa ning siis sain ma rabanduse. Nad pidid koju minema. Mul hakkas seest kõik värisema. Ei tahtnud üksi jääda, nutt ka tuli peaagu kurku hirmust aga ma sisendasin endale, et saan hakkama.
Esimese asjana pidime ülejäänud grupiga minema loengusaali, kus tehti meile kolm loengut. Järgmise närvivapustuse äärele viis mind uudis, et peale loengud tuleb kolm testi. Kui testid läbid, saad töö, kui ei, siis nägemist. Kaks esimest testi olid enamvähem labased aga kolmas tõmbas mind juba krampi. Ei kujuta ette ka kuidas ma tolle ära tegin aga igatahes testidest ma läbi sain ja töö on pm olemas. Nüüd on vaja oodata vaid agentuuri kõne.
Lao süsteemid on iseenesest haiged. Mitteühtegi firma asja kanda EI TOHI. Aluspesu Calvin Klein'i oma on, kohe, jalast ja töötad ilma aluspesuta. Nii on iga asjaga. Töö territooriumile oma O'Neali jopega minna ei tohi, jääd ilma. Kõik kotid kontrollitakse üle, et mingeid firma prille või kosmeetikat sees poleks. See on nii ulme, et te ei kujuta ette ka. See ladu üldse on nii kuradima suur ja alguses segadust tekitav aga ma usun, et tulen toime. Üks mustanahaline onu hakkas ka minuga seal suhtlema ja tuli välja, et ta on siin kohalik landlord ja pakkus mulle uusi ruume kuhu elama minna ja andis isegi teiste agentuuride nimesid ja numbreid, kui praegune mulle raskeks osutub. Niiet kes tahab Eestist siia tulla, tulge : D Tööd saate, kodu ka : D Three childrens will help you : D
Kokkuvõtteks polnudki asi nii hull, veits jobuna ma end tundsin seal teiste küsijate ja teadjate seas. Nüüd on aga hea kodus olla, kuid ma ei taha teada mis tunne mul on sinna paari päeva pärast jälle üksi tagasi minna. Niisiis, welcome to House of Fraser.

"At any time do what you love"

Äratuskell, mis pühapäeva hommiku nii võimsalt tirisema hakkas, pole kunagi varem olnud nii mõjuvõimas, et krapsti voodist püsti saaks. Seekord olime päris kiiresti sättimisehoos, sest riided, mis veel poolmärjad olid õhtul, oli vaja kotti mahutada. Isegi süüa ei jõudnud nende pärast kuid kõht polnud väga tühi ka, pigem ärevust täis, sest London ootas meid.

Kaks tundi bussisõitu ja kohal me olime. Kuuga Bristolis olime juba unustanud, mis tunne on tundmatus kohas omi suuri kotte vedada ja siis kui olime keset tänavat, mille ääres seisid vaid suured punastest tellistest majad, tuli küll lollakas naer peale - kas tõesti jälle??

Paar tänavat edasi leidsime väljuvate busside jaama ning proovisime leida teed oma motellini. Üks lahe politseionu ütles meile, et motelli, mis on nö 15km kaugusel, sõidab buss pm tund aega. Misasja, see oleks teinud meil edasi-tagasi kaks tundi ajaraisku puhtalt bussile pluss kõik muud tegemised, motellis järjekord, tuppa sisseseadmine ning kuidas hiljem veel linnast tagasi saada? Ei, me viisime kotid pakihoidu ja mõtlesime, et kui varem oleme paar ööd bussikates ja lennujaamas hakkama saanud, mis see üks öö siis Londonis ära pole kus on NII palju mida vaadata ja avastada. Nii jäi.

Victoria Coachstation oli õnneks kesklinnale päris lähedal ja seega saime kõigest 15 minutiga jõe äärde. Esimesena jäi meie teele üks väike vagun-kohvik, kust tuli suurepäraseid lõhnu ja kostus varbaid tiksuma panev muusika. Läksime lähemale ja tsekkisime, mis seal pakutakse. Oleks mul metsikult raha olnu, ma oleks vist kõik asjad sealt järgi proovinud - maitsekohvid, smuutid, milkshake'id, teed. Võtsime ühe suure vanillikohvi ja kaks suurt puuvilja smuutit. Need olid nii head, et oleks võinud maitsest lendu tõusta. Kui kõik hommikud vaid saaksid sellised olla - päike, teiselpool jõge BigPen ja parlamendi hoone, mõnusad lõhnad, helid, maitsed ja naerune seltskond, mm.
Peale väikselt mõnulemist jalutasime mööda jõeäärt edasi. Olime täitsa parlamendihoone juurde, London Eye'ga tahtsime sõitma minna aga pilet oli kallis ja järjekorrad suured. Seal lähedal oli õuduste tuba ka, ei teagi kas tuba aga nö õuduste rada. Majast hüppasid välja zombiks maskeerunud inimesed, veri voolas, jõhkrad läätsed silmades. Ma ei oska ausalt kirjeldada neid aga nii lahe oli. Sinna ma oleks KOHE läinud, aga kuna ma olen kahe pissuga siin, kes ei julgenud minuga kaasa tulla, siis jäi mul ka minemata, sest üksi sinna ma ei julgeks vist elus ka sisse minna, järelikult olen ka pissu aga väiksem : D Keegi peab ikka kõrval olema, keda krabada saaks kui jubedaks kisub.

Londoni tänavatel käib elu üldse väga hoogsalt. Pühapäev ja kõik poed poole ööni lahti, ööklubid lahti ja inimesi ja müra on kümme korda rohkem kui kesknädalal Tallinnas. Mida kõike me ära ei näinud. Pole midagi imestada ka, et me reaalselt palju ei näinud, sest me kõndisime terve päev pluss öö ja see tegi vähemalt 20km. Jalad lihtsalt sõna otseses mõttes lõid tuld ja padjakesed olid paistes. Ma võikski Londonist rääkima jääda aga mul saab varsti läpaka aku tühjaks ja pood pannakse kinni. Lisan parem osad pildid. Aga ja, Londonis oli nii palju lahedat ja huvitavat ja me kõik kolm armusime sellesse linna ära. See on küll koht kus tahaks töötada ja elu nautida. Siine skatepark on ka ülivinge ja kujutan ette kuidas Johanna oleks seal suud vesistanud : D

Öösel saime parajalt nõmeda üllatuse osaliseks - bussijaam oli kinni. Ma ei saa aru. London on Inglismaa pealinn ja siis on siin bussijaam kinni kuigi kõigis teistes linnades, kus olnud oleme, on need avatud 24h. Imelik. Niigi see bussikas nägi välja ka nagu p*ldik. Läksime siis edasi ühe kaubanduskeskuse juurde, kus osad reisjad lausa magamiskottidega seinte ääres magasid. Potsatasime siis end ka ühte nurka. Soe ja päris mõnus oli kuni üks lollakas turvamees tuli ja ütles, et see siin pole bussipeatus. No hallo, me ei oodanudki bussi, miks me ei tohi niisama istuda seal? Jobukari. Jalutasime valudes edasi ja leidsime veel inimesi, kes magasid McDonalds'i kõrval ja selle lähedal kirikutrepil. Mäkk tehti kell 5 lahti ja kui meie seal olime, oli kell juba pea pool 4. Leidsime kellegi mahajäetud padja ja võtsime selle endale. Kõik kartsid, et äkki saame kirbud endle või vääname sealt oma raskusega kellegi pissi välja : D Sellised lollused tulevad siis kui vähe maganud oled : D Korraks vist tuli isegi uni ja siis tehti juba mäkk lahti. Suures lootuses juustuburksi saada läksime sinna aga mida! Ainult mingeid munakaid pakuti seal - munawrap, munaburks ja mida kõike veel. Mäkki sisustus oli domineerivalt roheline ja kollane ning siis need munad muna otsa ajasid nii oksele ja nüüd on mul mäkkide vastu foobia. Vähemalt nende mis on roheliste ja kollaste seintega. Ma ei kujuta ette ka mitu korda Priit ja Timo küsimas käisid kas juba saab friikaid ka : D Me ootasime seal tunde, vahepeal magasime ja lõpuks läksime uude mäkki kust saime friikaid : D Vähemalt oli hea teada, et me polnud ainukesed unised seal : D
Nüüd oleme me siis Milton Keynes'is ja taaskord magame kolmekesi ühes väikses ruumis ühes väikses voodis : D Aga me saame hakkama ja kui nüüd kõik tõesti jooksma hakkab, siis saame juba ülehomsest tööle. Homme on siin nö proovipäev juba. Milton Keynes'i kohta võin ma öelda ainult nii palju, et see on üks värdjalik koht. Suuri, ikka vägasuuri ühekordseid latakaid ehk poode täis ja kõik on mööda metsasid laiali ja sillad, tänavad on nii ühesugused, et eksi sada korda ennem kui koju jõuad. Muidugi, toidupoode on raske leida : D Üks kaubanduseskus on umbes nii suur kui terve Võru linn : D 166 000 emm ruudus ja 17 000 parkimiskohta. Kas pole siis värdjalik?

Hahaha, me oleme keset londoni kesklinna ja nii naljakas on, leidsin jälle niisama netti, täiega eksinud : D aga me KÕIK ARMASTAME LONDONIT! JAJAJA.

"Ideal destination for anyone"

Kui kõik kisub nii valesti ja tekib mõte nagu hullemaks enam minna ei saaks, siis mingiks hetkeks seiskuks kui aeg ja lootusetuse tunne värvib maa mustaks. Uued sihid silme ees, uued lahendused võib öelda, et olemas, ilmuvad kusagilt välja märgid . Märgid, et midagi uut ei tasu veel proovima minna. Natuke pingutamist, vastu pidamist ja kannatust veel. Aga ei ...
Reedel, kui me nö juba teadsime, et korterit meil enam pole, käisime ikkagi National Insurance Numberi intervjuul. Minu aeg oli hommikul ja seega sain jälle olla esimene, kes midagi uut proovib nii, et teistel hiljem kergem oleks ja nad juba teaks mis ees ootab. Jõudsin Jobcenter'sse päris napilt ja ma võin öelda, et mu selja pealt jooksis oja alla ning enesetunne oli täiega jamps, sest ma kartsin, et võisin selle kiirustamise tõttu halvasti lõhnata : D Alati on nii, et kui ma endale tundun täiega nõmekas, siis leian inimesi enda juurde. Ehk minu nõmekas on teistele okei? Ei tea, aga igatahes kui ma seal Jobcenter's olin, tuli minu juurde üks neegripoiss. Ta tutvustas ennast ja uuris natuke minu kohta ka. Mõne aja pärast pakkus ta välja, et võiks mulle inglise keelt õpetada ja mina talle eesti keelt. No miks mitte aga selle minutkahelise vestluse katkestas minu intervjueerija. Mõne minuti pärast kui me siis nö intervjuud tegime, tuli see poiss sinna laua juurde, vabandas ja pani lauale kokkuvolditud paberi "Here is my number, call me sometime, okay, bye, see you" Kõik tädikesed minu ümber paisutasid silmi ja naersid ja hakkasid emmet mängima, et oioi viska see paber ära, neid poisse ei tasu usaldada. Minu intervjueerija vaatas siis mulle otsa ja ütles, et no arusaadav ka, kena neiu. Mark ja naljakas oli üheskoos. Vähemalt sai lustiga intervjuu tehtud ja see naine ju isegi ei teadnud kas Eesti Euroopa Liidus on : D ja te oleks pidanud nägema kuidas ta mu ID-kaarti uuris. Siiski esimene eestlane seal.

Mitu päeva kõnesid, kirju tubade ja korterite leidmiseks ning midagi ei paistnud isegi mitme mäe tagant. Nüüd viimasel hetkel tuleb meilile kiri ühelt naiselt, kes pakub tuba ja kuuüür suhtelist odav koos kõikide maksudega. Võtta või jätta. Meie otsustasime jätta. Kes ei riski, see seapraadi ei söö.
Nüüd ei ole teha jäänud vaid muud kui saata sõnum neegripoisile ja ruumi pakkuvale tädile, sest enam pole aega ei kohtumiseks neegripoisiga ega ruumirentimiseks, vähemalt mitte siin linnas, mitte Bristolis. See koht on ilus küll aga sakib süsteemide poolest.

... LONDON SIIT ME TULEME!
Londonisse me küll ei jää, seikleme seal paar päeva ja siis ootab meid uus linn nimega Milton Keynes, mis on pealinnast vaid tunnikese kaugusel rongisõidust.
Ja nii me kuivatame viimasel hetkel kuivamatuid sokke : D
Tsekkisime juba igaksjuhuks Londoni coachstationit ka, juhuks kui hostelit ei leia : D Oh ei! Ei taha, sest see on jubedam kui kõik need kokku kus me olnud oleme : D

"Don't let the bastards get you down"

Imesid võib juhtuda. Imesid ju juhtubki. Küll üleöö hakkab keegi kõndima, saab nägemise tagasi või mida iganes, kuid nagu agasid leidub alati siis on aga ka siin peidus. Imesid juhtub seoses kõigega välja arvatud seal, kus mängu tuleb raha.
Paar päeva tagasi leidsime Gumtree'st kuulutuse, reageerisime sellele ja saime liiga uskumatu pakkumise. Korter kesklinna lähedal, kaks magamistuba, elutuba, täis varustuses köök, vannituba, mööbel sees, internet, kõik tehnika ja nii edasi ja nii edasi. See korter oli suuremat sõna väärt kui luksus ja kuu rent vaid 500 naela ALL bills included. Nagu tüüp ütles: "I m interested in finding someone clean who can take care of this house more then getting money from renting it if you know what I mean." Mees, kes sellist võimalust meile pakkus oli väidetavalt Taanist pärit ja käskis meil minna Western Union'i, seejärel kanda raha ühelt kontolt teisele ehk siis näiteks minu omalt Priidu omale ning saada tšekk tõestamaks, et meil oleks talle raha olemas. Tundus nagu lihtne ja loogiline aga milleks siukest jama vaja? Selleks, et vältida tema mõttetut aja ja raha raiskamist Bristolisse tulekuks. Okei. Me olime juba hullult ekstaasis ja kraapisime raha igast taskust kokku ja palusime, et kõik oleks reaalne. Sellel samal õhtul kui Priiduga vannitoas hambaid pesime tulid jutuks nuustikud, mida suures õnneshoos Võrust Magaziinist ostime, sest need nii ilusad ja nunnut värvi olid, aga mis juba peale esimest pesukorda laiali lagunesid. Samal hetkel lendas mulle nagu märguandena pähe kunagi emme öeldud lause :" Ilu ohvriks ei tasu langeda". See lause aga omakorda rammis mõtteid meie uskumatult heast korterist - ilu ohvriks ei tohi langeda! Ei tahtnud nii uskuda, lihtsalt ei tahtnud ja me matsime need imelikud tunded maha.
Järgmisel päeval kui poisid poodi läksid ja Tony koju tuli, kutsusin ta ülesse tuppa ja näitasin talle kirju ja seletasin asjaolu. Ta pistis kohe kisama:" It's fucking insane. If it's true, get it, but i don't believe it, too good to be true." Läks natukene aega mööda ja ta käskis mul jalanõud jalga panna. Läksime siis mööda Bristolit rändama ja käisime kõigides agentuurides ja erinevate inimeste juures välja selgitamaks kas selline asi saab olla võimalik. Ühed külapoe tädid olid kõige targemad. Nende tuttavaga oli juhtunud sama asi, et ulim pakkumine, Western Union ja lõpuks ei raha ei kodu. Bells ringing. Õhtu lõppeski meil politseijaoskonnas kus kirjutasime avalduse ja andsime pätionu andmed ning edasi pidid nad juba ise midagi ette võtma. Poleks Tony minuga viitsinud uurimas käia oleks me vb praegu kodutumad kui siinsed kodutud.
Tony on üldse lahe tegelane. Ta on Uus-Meremaalt pärit ning endine DJ. Esimestel päevadel kuulas meiega siin vanu 90ndate hitte ning laulis meiega Vengaboy'se ja Spicegirls'e ja bailandosid. Põhimõtteliselt iga õhtu joob ta viina red bulliga, sest tema arvates on see parim maailmas ja peale mõnda kokteili räägib ta meid surnuks : D Vahel on see lahe aga vahel väga tüütu. Mainimata ei saa ka jätta, et menüü koosneb tal ainult pizzast ja kanast ja friikartulitest. Üks päev mõõtsime köögis isegi kõhu suurust ja ta ütles, et ma olen algaja tema kõrval : D
Ja appi mida meie silmad nägema pidid. Kiikusime Timoga pargis kui Priit pangas asju ajas ja siis üks ema tuleb lapsega ja laps oli tal JALUTUSRIHMA OTSAS. Ma kujutan ette, et me võisime teda vaadata ja VÄGA imeliku näoga aga seevastu vaatas tema meid sellise näoga, et "miks te vaatate mind nagu ma midagi valesti teeks?" Teistel vanematel lapsed jooksid pargis, lasid liugu, ronisid turnikatel ja tal oli laps nagu koer, kes sai vaid rihma ulatuses joosta. See oli nii jube. Need emad ja lapsed on meil siin üldse viimasel ajal täiega teemas olnud ja täna oli mul isegi päris naljakas uni. Ma ootasin beebit ja kõik ütlesid, et kui laps juba olemas on siis peab ta ära ka sünnitama. Laps oli minu kõhus aga kui sünnitama läksin, siis kõigepealt tuli ta nagu Priidu seest välja ja vulpsas minu sisse ja siis mina lõpuks sünnitasin ta täiesti ära. Meid pandi haiglas nagu üksteisele vastu hargutama? : D Igatahes kui laps käes oli, siis ta oli niii ilus. Ausalt, kõige ilusam laps. Hästi suurte läikivate roheliste silmadega ja tumedate lokkidega. Kusjuures ta ei jonninud ka vaid ainult naeris. Järgmine hetk olime Priidu pool ja ta emme oli mingit häst vürtsist punast kastet teinud. Mulle meeldis ja sõin isuga ja siis Priidu issi ütles, et on küll õige tüdruk kui see kaste meeldib : D : D : D hommikul olime kõik sellistes naerukates kui unenäost rääkisin. Igatahes unenägude seletaja ütles, et lapse unes nägemine tähendab õnne ja rõõmu, kuid kõige värskemad uudised nii meie jaoks ja paanikat tekitavad raudselt teie jaoks nii õnne toovad küll pole. Meie nö kindlat kodu, kuhu pidime järgmine esmaspäev sisse kolima, pole enam : D niiet oleme alguses tagasi : D Okei ja, meil on olemas pangakonto, raamatukogu kaart ja see reede tuleb juba National Insurance Number'i intervjuu aga siiski me oleme alguses tagasi. Nuta või naera, ma ei tea. Nüüd hakkavad härjad jälle kaevama? : D Ma kujutan ette, et tuumani kaevame nüüd küll välja. Samas paanikaks pole põhjust, raha veel natukene on ja paar päeva aega ka enne Tony juurest välja kolimist. Ootame nüüd emmede draamat täis kõnesid : D
Ongi aeg jälle tegutsema hakata, sest viimasel ajal olemegi nagu turistid olnud ja kirikud, katedraale, muuseume avastanud. Kusjuures need on ülivinged ja oleme ühtsel meelel kindlad, et õpetaja Suumann oleks lolliks siin läinud. Kõik need nikerdised ja ristikheina motiivid ja roosaknad ja kõikkõik.
Muuseumis nägime päris muumiat ja isegi ühte laipa, aga teda ei lastud kauem vaadata kui minut. Kõik võimalikud kivimid olid seal ja üks tiigri topis meeldis mulle nii palju, et tekkis endal isu olla suur kiisu suurte pehmete käppadega : D Muuseumit me korralikult läbi käia ei jõudnud, sest sulgemise aeg tuli ruttu aga võibolla teeme täieliku ringi sellele juba homme kui tähtsamad asjad oleme korda ajanud.
Kõige rohkem vihale ajab siin see, et kusagil pole kirjas lahtiolekuaegu või isegi kui on, siis on need valed. Täna läksime raamatukokku lootuses printida CV'sid välja aga nii kui sinna jõudsime hakati pm inimesi välja ajama. Kiiruga haarasin paar raamatut ka, sest ma polnud nõus enam tühjade kätega lahkuma. Ühe raamatu taga kaanel on kirjas lause :" Crack the sun open and paint your face with its yolk," ja Priit küsib selle peale:" Mis see yolk on?" ning Timps nii tuimalt vastab:" Mingi päikese pauk või midagi." APPI :'D Nende jutu peale võib tõesti vahel püksid märjaks teha. Täpselt nagu halloweeni kostüümijahile minnes lendas pärl:" Mul tunne, et meil polegi neid halloweeni kostüüme vajagi." Kõik sellepärast, et meil on värvilised joped ja põhimõtteliselt enamus ajast oleme tähelepanu keskpunktis ja inimesed jõllitavad meid ammulisui. Siin väga nagu värve pole jah ja vb tundume neile liiga värvipommiklounid.
Poole kodutee pealt leidsime ühe poekäru, millega natukene trikitasime : D Vabal ajal keerutab poistel üldse ära, küll nad tellivad endale telefoni strippivaid naisi ja arvutisse mänge ja siis häälitsevad ka nagu loomad. "Niähh!"

Eile saime paki ka kätte, mis emmed saatsid. Kui Tony kastiga kööki tuli siis terve maja sõna otseses mõttes oli vorstilõhna nii paksult täis, et vastik hakkas aga siiski NII HEA OLI SÜÜA EESTI KOMMI JA LEIBA!!! Emmed on ikka inglid : ) Täna mõtlesime, et peaksime söömise graafiku koostama, sest me oleme nagu kolm kiskjat ja siis saab ühe õhtuga kõik kraam otsa. Ühe meganämma maitseavastuse ka tegime - röstsai, maapähklivõi ja moos ::
Nagu eile õhtulgi mängisime poole ööni arvutimänge siis täna on vist sama saatus, sest poisid juba mängivad all rallimängu.
Kui vahepeal oli lootust, et Raj pole gei, siis ta ikkagi on gei ja seda kohe tõestusega : D
Imesid ootama jäädes ja head ööd soovides!

Saaks ma vaid aega tagasi keerata

Hommikul ärgates üllatab mind huvitav vaatepilt - Priidu käsi on ümber Timo. Tere hommikust : D