This won't make you run faster, jump higher or think quicker. It's just blog. SIMPLE and GOOD.

"At any time do what you love"

Äratuskell, mis pühapäeva hommiku nii võimsalt tirisema hakkas, pole kunagi varem olnud nii mõjuvõimas, et krapsti voodist püsti saaks. Seekord olime päris kiiresti sättimisehoos, sest riided, mis veel poolmärjad olid õhtul, oli vaja kotti mahutada. Isegi süüa ei jõudnud nende pärast kuid kõht polnud väga tühi ka, pigem ärevust täis, sest London ootas meid.

Kaks tundi bussisõitu ja kohal me olime. Kuuga Bristolis olime juba unustanud, mis tunne on tundmatus kohas omi suuri kotte vedada ja siis kui olime keset tänavat, mille ääres seisid vaid suured punastest tellistest majad, tuli küll lollakas naer peale - kas tõesti jälle??

Paar tänavat edasi leidsime väljuvate busside jaama ning proovisime leida teed oma motellini. Üks lahe politseionu ütles meile, et motelli, mis on nö 15km kaugusel, sõidab buss pm tund aega. Misasja, see oleks teinud meil edasi-tagasi kaks tundi ajaraisku puhtalt bussile pluss kõik muud tegemised, motellis järjekord, tuppa sisseseadmine ning kuidas hiljem veel linnast tagasi saada? Ei, me viisime kotid pakihoidu ja mõtlesime, et kui varem oleme paar ööd bussikates ja lennujaamas hakkama saanud, mis see üks öö siis Londonis ära pole kus on NII palju mida vaadata ja avastada. Nii jäi.

Victoria Coachstation oli õnneks kesklinnale päris lähedal ja seega saime kõigest 15 minutiga jõe äärde. Esimesena jäi meie teele üks väike vagun-kohvik, kust tuli suurepäraseid lõhnu ja kostus varbaid tiksuma panev muusika. Läksime lähemale ja tsekkisime, mis seal pakutakse. Oleks mul metsikult raha olnu, ma oleks vist kõik asjad sealt järgi proovinud - maitsekohvid, smuutid, milkshake'id, teed. Võtsime ühe suure vanillikohvi ja kaks suurt puuvilja smuutit. Need olid nii head, et oleks võinud maitsest lendu tõusta. Kui kõik hommikud vaid saaksid sellised olla - päike, teiselpool jõge BigPen ja parlamendi hoone, mõnusad lõhnad, helid, maitsed ja naerune seltskond, mm.
Peale väikselt mõnulemist jalutasime mööda jõeäärt edasi. Olime täitsa parlamendihoone juurde, London Eye'ga tahtsime sõitma minna aga pilet oli kallis ja järjekorrad suured. Seal lähedal oli õuduste tuba ka, ei teagi kas tuba aga nö õuduste rada. Majast hüppasid välja zombiks maskeerunud inimesed, veri voolas, jõhkrad läätsed silmades. Ma ei oska ausalt kirjeldada neid aga nii lahe oli. Sinna ma oleks KOHE läinud, aga kuna ma olen kahe pissuga siin, kes ei julgenud minuga kaasa tulla, siis jäi mul ka minemata, sest üksi sinna ma ei julgeks vist elus ka sisse minna, järelikult olen ka pissu aga väiksem : D Keegi peab ikka kõrval olema, keda krabada saaks kui jubedaks kisub.

Londoni tänavatel käib elu üldse väga hoogsalt. Pühapäev ja kõik poed poole ööni lahti, ööklubid lahti ja inimesi ja müra on kümme korda rohkem kui kesknädalal Tallinnas. Mida kõike me ära ei näinud. Pole midagi imestada ka, et me reaalselt palju ei näinud, sest me kõndisime terve päev pluss öö ja see tegi vähemalt 20km. Jalad lihtsalt sõna otseses mõttes lõid tuld ja padjakesed olid paistes. Ma võikski Londonist rääkima jääda aga mul saab varsti läpaka aku tühjaks ja pood pannakse kinni. Lisan parem osad pildid. Aga ja, Londonis oli nii palju lahedat ja huvitavat ja me kõik kolm armusime sellesse linna ära. See on küll koht kus tahaks töötada ja elu nautida. Siine skatepark on ka ülivinge ja kujutan ette kuidas Johanna oleks seal suud vesistanud : D

Öösel saime parajalt nõmeda üllatuse osaliseks - bussijaam oli kinni. Ma ei saa aru. London on Inglismaa pealinn ja siis on siin bussijaam kinni kuigi kõigis teistes linnades, kus olnud oleme, on need avatud 24h. Imelik. Niigi see bussikas nägi välja ka nagu p*ldik. Läksime siis edasi ühe kaubanduskeskuse juurde, kus osad reisjad lausa magamiskottidega seinte ääres magasid. Potsatasime siis end ka ühte nurka. Soe ja päris mõnus oli kuni üks lollakas turvamees tuli ja ütles, et see siin pole bussipeatus. No hallo, me ei oodanudki bussi, miks me ei tohi niisama istuda seal? Jobukari. Jalutasime valudes edasi ja leidsime veel inimesi, kes magasid McDonalds'i kõrval ja selle lähedal kirikutrepil. Mäkk tehti kell 5 lahti ja kui meie seal olime, oli kell juba pea pool 4. Leidsime kellegi mahajäetud padja ja võtsime selle endale. Kõik kartsid, et äkki saame kirbud endle või vääname sealt oma raskusega kellegi pissi välja : D Sellised lollused tulevad siis kui vähe maganud oled : D Korraks vist tuli isegi uni ja siis tehti juba mäkk lahti. Suures lootuses juustuburksi saada läksime sinna aga mida! Ainult mingeid munakaid pakuti seal - munawrap, munaburks ja mida kõike veel. Mäkki sisustus oli domineerivalt roheline ja kollane ning siis need munad muna otsa ajasid nii oksele ja nüüd on mul mäkkide vastu foobia. Vähemalt nende mis on roheliste ja kollaste seintega. Ma ei kujuta ette ka mitu korda Priit ja Timo küsimas käisid kas juba saab friikaid ka : D Me ootasime seal tunde, vahepeal magasime ja lõpuks läksime uude mäkki kust saime friikaid : D Vähemalt oli hea teada, et me polnud ainukesed unised seal : D
Nüüd oleme me siis Milton Keynes'is ja taaskord magame kolmekesi ühes väikses ruumis ühes väikses voodis : D Aga me saame hakkama ja kui nüüd kõik tõesti jooksma hakkab, siis saame juba ülehomsest tööle. Homme on siin nö proovipäev juba. Milton Keynes'i kohta võin ma öelda ainult nii palju, et see on üks värdjalik koht. Suuri, ikka vägasuuri ühekordseid latakaid ehk poode täis ja kõik on mööda metsasid laiali ja sillad, tänavad on nii ühesugused, et eksi sada korda ennem kui koju jõuad. Muidugi, toidupoode on raske leida : D Üks kaubanduseskus on umbes nii suur kui terve Võru linn : D 166 000 emm ruudus ja 17 000 parkimiskohta. Kas pole siis värdjalik?