"Are you bored too?"

Hommik. Proovisin tõestada, et ma ei vaja kohvi selleks, et olla ergas ning seetõttu jätsin tassikese enne kella, mis tööle kutsub, joomata. Esimesed mootorid - üks polt kukkus, kukkus teine, mutrivõti tegi imelikke lende käes, jalad olid nii kanged ja silm vajus kinni. Raputasin pead ja ütlesin endale :"Ole ärkvel!" Paariks minutiks oli kasu ning siis hakkasin arvutama kui palju pooltunde ja minuteid võib olla jäänud pausini. Tiirutasin oma riiuli juures ühest otsast teise ning siis jäin vaatama pilte, mida olin mõned päevad tagasi sikerdanud. Seal oli nii mutantkonni kui ka suurte süstaldega arstitädisid ja kalu ja kõikekõike.

Ühest tiigipildist meenus mulle kui olin oma miisudega maal. Tegime lõket, grillisime, naersime, laulsime kui Priit kitarri mängis, sõitsime autoga, käisime ujumas .... Selline nostalgia tuli peale. Meenustasin igasuguseid asju ja kihistasin vaikselt omaette. Ma ei pannud tähelegi kui mul juba pastakas käes oli ja uusi asju sikerdasin. Kuna mul seal paberit pole, siis pean kasutama kile. Kes tahab leiab ikka lahenduse. "Maailma parimad pesad" Olin oma tegevusse nii haaratud ja ma ei kujuta ette ka kaua ma seal nii joonistasin ja meenutasin aga mingil hetkel katkestas TeamLeader minu tegevuse, ning käskis liini pesema hakata, mis siis, et liin oma kümme korda juba pestud on, sest mittemidagi lihtsalt pole teha!

Põhimõtteliselt praegu käibki töö juures üks korralik hangumine. Uus seeria mootorrattaid tuuakse tootmisse ja siis käib igavene jama nende masinate korda seadistamisega.

Eelmise nädala esmaspäeval oli siis esimene tööpäev. Olin üliõnnelik, et sain oma lemmik liinile - mootorite liin. Midagi rasket seal pole, vähemalt siiamaani, aga kes teab mida ma võin öelda, kui kõik liinid lähitulevikus lõpuks täiskiirusel tööle pannakse. Ma täpsemalt rääkida ei oska, mida ma selle mootoriga teen seal, sest nende juppide nimetusi tean ainult inglise keeles ja mul pole õrna aimugi, mis need jubinad eesti keeles tähendada võiks. Aga ja, kuna liin ei töötanud, sain pool nädalat kuivtrenni. Päevast päeva ühte ja sama kokku panna ja lahti võtta. Õudusunenägu! Mu sõrmed nii valutasid ja üks öö oli päris hull. Une pealt tunnen, et mul on kusagil väga valus, ärkan ülesse ja sõrmus soonis ikka korralikult. Sõrm ise oli seal sõrmuse vahel täpselt nagu karjuv siga aiavahel. Priiduga mõlemad sakutasime ja proovisme seda ära saada ning pika tegutsemise peale isegi õnnestus. Vastik. Järgmisel hommikul alustasin vana looga jälle ostast peale ja nii 9 h. Nüüdseks on liinid mingi minimaalsel kiirusel tööl ja midagi isegi annab teha. Vaatamata sellele jõuavad kõik ikkagi omade kohustustega nii kiirelt ära ja siis pannakse kõiki koristama. Ma olen ikka selliseid lollusi seal tähele pannud, et nuta või naera. Näiteks üks poiss jälgis, et kolm harja ripuksid nagis kõik sirgelt, teine pühkis tolmu piltide pealt, kolmas alustas viiendat tiiru liinipesemisega jne. Andku siis parem puhkust inimestele. Aga seal on inimesed vist lihtsalt kadedad. Nagu ma tänagi näha võisin, ei lastud mul isegi joonistada mis siis, et mul oma mitme nädala varu juppe ette tehtud igale võimalikule seeriale.

Muidu on väga lahe. Töö mulle meeldib ja palk meeldib ka : D Ja hea on veel see, et nädalad liiguvad kiiresti, mis omakorda on hea selleks, et ehk jõuab siis kiiremini kodus käimise aeg kätte. Ainuke nõme asi selle tööl käimise juures on see, et Priitu näen ma kõige tõsisemas mõttes ainult reede õhtuti ja pühapäeviti, sest kui tema on kodus, olen mina tööl ja vastupidi.

Aga vot siinseid autosõitjaid ma küll ei salli. Nende pärast passisin ringil üks õhtu oma 12 minutit, sest need siin ei oska ju suunatuld näidata ja kui julguse kokku võtad ning teele astud, lastakse veel signaali ka. On idioodid. Valisin uue kodutee ning nüüd on rahu majas.

Möödunud nädalavahetusel tundsin ma esimest korda Inglismaal oleku ajal sellist sooja ja mõnusat tunnet, mida tunnen tavaliselt siis kui Võrus sõpradega midagi teeme.

Reede õhtul läksime Taneli poole. Elutuba oli kuidagi koduselt sassis, drum'n'bass mängis, telekas, eesti keel, head lõhnad ja toredad inimesed, kelle tõttu õhtu muutus järkjärgult ikka väga naljakaks : D Kõige suurema wow-efekti andis kindlasti see, et Tanel tegi sealsamas Igorile tattood. Ma polnud elus varem näinud kuidas tatokaid tehakse. Lahe oli! Lahe oli kõik mis seal toimus.

Laupäev oli nii mõttetu, et ei hakka sellest pikemalt rääkimagi. Milton. Kodu. Söök. Film. Tudu.

Pühapäevaks oli plaan vara hommikul linna avastama minna, ning reedesed tegelased kaasa kutsuda. Ilm oli aga nii kole ja me ärkasime ikka liiga poole päeva päevalt, et 20 minutit ennem toidupoodide sulgemist tegime jooksumaratoni. Ma olen siin õppinud isegi süüa tegema ju. Vähemalt olen hingega lõpuks asja juures ja kõik mis katsetan, tuleb välja.

Pühapäeva õhtupoolik oli täielikult küpsetamist täis. Tahaks kekutada, et me saime reaalselt maailma parima õunakoogiga hakkama! See oli nii hea, et sõime ennast lõhki minemise äärele. Nämmnämmnämm. Ja Raki! Sinult tahaks ma seda koogiretsepti uuesti, mis sul üksaasta sünnipäeval oli, mille pärast pidin lolliks minema, mäletad? : D

Kell on ülivähe aga käes on tudutime ( :

Igatsen Teid!

"Guess who is happy now"

" Smell it, taste it, enjoy it"

KRISSU SAI TÖÖ, LALALALALA : D

"Life is what happens to you while you're busy making other plans"

Olen mitmel pool kuulnud ütlust: Pikk rabelemine tasub end lõpuks ära." Ei mäleta kas ma varasemalt uskusin sellesse lausesse aga praegu tundub, et usun.

Ma olen küll ja küll kirjutanud siin meie kodu otsingutest, väljas ööbimistest, lollakatest naabritest, püüdlustest tööd leida ja paljust muust, mis just vapustavalt hästi sujunud pole. Tagatipuks saime teada, et ka meie, nüüdseks juba endine, landlord on paras sitapea. Jube mõelda ja ma ei tahaks seda üldse öelda aga siin ellujäämine ja koguaeg paremuse poole püüdelmine muudab parajalt õelaks eriti kui keegi pidevalt midagi ära susserdab. Nii siis ongi, et tahaks täiega meie landlordile keerata mingi jama kokku kuna ta ei andnud meile deposiiti tagasi ja gorillast ning rotinäost ma ei hakka üldse rääkimagi. Üks lihtne lause aga vaikselt ravib mu õelust. Küsisin mõned päevad tagasi Tanelilt, et kas ta pole ennast kunagi inglina tundnud kuna ta tõesti aitab nii palju. Sain eitava vastuse: " Ma lihtsalt kogun head karmat enda ligi." See lause inspireeris mind ise ka parem olema. Miks ma raiskan oma mõtteruumi õelate mõete peale kogudes halba karmat kui ma saaks teha hoopis vastupidi? Küll nad saavad nii või naa kõrgemate jõudude poolt omad kingid. Ja nii on.

Eile kolisime taaskord uude linna - Hinckley'sse. Naljakas mõelda, et eelmine nädal tutvusime kohaga esimest korda ja seda ka vaid mõned tunnid ja nüüd me elame siin. Kolm on kohtu seadus ja arvatavasti siia me jäämegi seniks kuni tagasi Eestisse tuleme. Teatud mõttes ongi siin nagu elu pärast pikka rabelemist. Siin on lihtsalt nii hea!

Eelmise nädala kolmapäeval sõitsime Miltonist Nuneatonisse, et käia agentuuris, mis tegeleb inimeste tööle võtmisega Triumfi. Saime hunnikutes paberitööd ja IQ teste ning esialgu hullu katsumusena paistev mootori kokkupanek ei olnudki nii jube. Ma ikka pabereid täites vahepeal piilusin kuidas teised pusisid ja värisesid aga lõpuks kui ise tegema sain hakata läks päris kiirelt. Aega oli 3 minutit ja mul tuli kõigest 2.14. Priidul läks kuus sekundit kauem. Seega olime testid läbinud ja Priidule pakuti juba järgmisel päeval proovipäeva. Ööseks saime jääda agentuurimajja, kus elasid sees kaks Eesti poissi. Päris lahe oli pika aja eestlastega suhelda ja me isegi leidsime sealt 2006 aasta SL Õhtulehe : D Seal majas on varasemalt ka eestlasi elanud, niiet pole vist imestada aga sellegi poolest oli hea avastada. Öö möödus pm magamata, sest põrand oli nii kõva ja lihtsalt ei tulnud und ning pealegi mõtlesin koguaeg kuidas ma varahommikul pimedaga küll rongijaama üles leian.

Hommikul soovisin Priidule edu ja sain ühelt eesti poisilt Martinilt kohaliku kaardi ka seega seiklus võis alata. Kõige haigem oli see, et mul polnud telefoni kuna pidin selle Priidule jätma pluss oli mul kaart kus pooli tänavaid pealgi polnud ja esimene inimene keda tänaval kohtasin oli üllatusüllatus venelane, kes mind täiesti valesti juhatas. Ma ei saa aru mis värk mul nendega siin UK-s on. Olin eksinud ja kuri aga õnneks leidsin rongijaama nii täpselt üles, et sain rongile täpselt 3 minuti pärast. Ei pidanud õues külmetama vähemalt. Teel Miltonisse unistasin kuidas kojujõudes teen natuke süüa ja lähen paariks tunniks magama aga mis välja tuli? Jõudsin koju, tegin süüa ja teed ning läksin sellega tuppa. Ma ei mäleta mis kuidas juhtus aga juhtus nii, et tee lõpetas voodis ja kõik oli märg. Egas midagi, kui voodipesu juba pidin pesema hakkama siis läkski suureks pesu- ja koristuspäevaks lahti. Vähemalt sai kõik korda ja sain raamatukokku minna. Mul sisetunne juba ütles, et Priit saab kindlasti selle töö mis tähendas, et meil on ka vaja kolida. Hakkasin igalt poolt otsima ruume. Palju variante polnudki, sest enamus inimesi pole nõus paare majutama kuid üks tuba jäi mulle kohe alguses silma. Pikemalt mõtlemata kirjutasin ja uurisin olukorda. Siinkohal ma vist võlgnen Ellale ka väikse seletuse miks ma ükspäev teda nii tormiliselt oma kiire ja segase jutuga ründasin : D Number mida pidid Priidule saatma, oli majaomaniku oma ning Priit pidi kokku leppima aja, et koht üle vaadata. Aitäh Eliis! Ja aitäh Tanel!

Õhtuks polnud mul ikka veel und ja seepärast läksime Gabrieliga bingot mängima. Midagi me küll ei võitnud aga vähemalt oli lahe õhtu ja nägin kuidas Inglismaal see toimub. Ma olin kahe numbri kaugusel jackpot'i mängus, et võita 500,000 naela ja üks mees minu ees sai selle. Arvake ära mis tunne oli : D

Tagasi kodus olles ei tulnud ikka und.

Priidust ma midagi ei teadnud ja üldse kurb oli üksi olla aga see, et teda kodus polnud tähendas, et ta sai töö. Lasin Priidu lõhna padja peale ja mõne aja pärast isegi tuli uni : )

Nädalavahetus möödus väga kiirelt, et peaaegu mäletagi ja siin me oleme - Hinckleys, oma uues mõnusas kodus. Me elame ühe üliarmsa india päritolu paari juures ja kujutage ette siin majas on kõik üli

pühas,keegi ei suitseta, meil on soe, isegi põrandaküte on siin, telekas, tasuta Internet, oma külmkapp, pesumasin, maast laeni aknad elutoas, reguleeritav valgusti meie toas, soojad vaibad, ilus köök. Ma olen praegu nii vaimustuses, sest siiamaani oleme ikka totaalse **** sees elanud. Ja, et kõik oleks veel parem siis homme seisab mul ees tähtis päev. Lähen proovipäevale kus pean olema neljast naisest kõige silmapaistvam ja töökam, et saada endale leping. Niiet hoidke pöidlaid ja soovige, et mu keel sõlme ei jookseks : D

"Just shoot for the stars if it feels right"

Istusime köögis. Priit läks midagi kappi panema ning täiesti juhuslikult mõtlesime ühte ning sama asja ja laususime üheaegselt: "Tahaks juba minna." . Tuli kohe meelde kuidas väiksena sai sellistes olukordades õlale õnnekaid löödud ja tegin nüüd ka nii. Priit ütles, et minu õnnepäev on homme ehk täna. Ja tänane päev on lihtsalt imeline. Ärkasime linnulaulu peale, needsamad laulud mis Eestist puude otsast tulevad. Kardinad eest ja päike paistis. Nii kodune tunne tuli. Nii hea ja soe. Peale linnaskäiku koju kõndides leidsime veel ühest väiksest hoodipoest Lay's krõpse pluss Priit sai täna maailma parima lõhna omanikus ning nüüd on ta surmkindlalt paremini lõhnav poiss terves maailmas. Tegelikult ei olnud mul üldse mitte plaanis imelisest reedest kirjutada vaid hoopiski massiliigutavast neljapäevast.

Meie suures kaubanduskeskuses avati eile karavaninäitus. Läksime uudistasime ja ma ei leia muud sõna kui GENIAALNE. Kes iganes see karavane välja ei mõelnud, see inimene on ingel. Kõik mida igati normaalseks eluks vaja läheb on seal olemas - pesuruum, wc, magamiskohti üksi kuni mitu, pliit, mikrolaineahi, külmkapp, niisama kapikesi jne - ja palju eest sa selle saad? Alates kaheksast tuhandest naelast kuni kahekümne tuhandeni, aga juba piisavalt hea saaks viieteist tuhandega. Muidugi omaette küsimus on selle ülevalpidamine aga eks neid kulutusi läheb nii või naa, vahet pole kus sa elad. Miks inimesed endale korteri asemel parem karavani ei ostaks? Karavanielul on igati palju plusse. On ikka erinevus küll kui on võimalus üks hommik ärgates vaatad Favora tanklat või kui isu tuleb siis hoopis midagi sellist:

Ja need kohad on kõigest üksikud miljoneist. On veel ilusamaid.

Miks üldse peavad inimesed tavaliselt elama? Elama nii nagu on elatud juba ajast aega järjest rohkem taga ajades haridust ning kinni pidades igasugustest lollakatest normidest ja reeglitest? Miks on nii, et peetakse jube tähtsaks peale keskkooli edasi minekut ülikooli? Elu on keeratud juba silmnähtavalt tuksi ja keeramist jätkatakse. Kõik muutub ja vaevalt see kõrgharidus sulle 23 aastasena midagi meeletut pakub. Hakkasin selle üle eile arutama just seepärast, et ma ise olin kogu see eelnevad 12 aastat arvanud nii, et kindlasti peab kõigepealt koolid lõpetama ja siis lähed elu avastama. Point on selles, sest siis ma ei teadnud veel maailma võimalusi. Nüüd on mul maitse suus ja tajun teist moodi. Ega ennem aru ei saagi kui ise ei koge. Kellegi teise jutt siin ei aita. Ma tean seda ise väga hästi.

Gümnaasium lõpetatakse keskmiselt 18 aastasena. Lähed edasi õppima siis sõltuvalt erialast jooksevad aastad ning paljud avastavad üldse, et see mis alguses tundus õige, pole siiski nende

jaoks. Pärast kõike seda hakkad ehk juba mõtlema pere loomisele, kindla töökoha otsimisele, laste saamisele ja kui need jubinad juba platsis on, siis võib julgelt 18 aastat lisada, mil oled vaba, et käia ja avastada. See on nagu mood, mis iial sõltuvalt aastaajast ei muutu aga sealjuures siiski müüb. Müüb karmi hinnaga, mida keegi proovimata iial hinnata ei oska.

Noortel on üleüldse piiratud elu kuigi see ei peaks nii olema. Küll seepärast, et elad vanemate kulult ja eks need põhjuseid teab igaüks. Nii nagu vanas eas inimesed saavad pensioni, peaks ka igal täiskasvanud noorel olema mingisugune toetus, et nad saaksid muretsemata aja või raha pärast end igal pool avastada ning proovile panna. Kuigi ja, kes tahab saab hakkama igatpidi. Lai maailm lihtsalt õpetab ja reaalsed kogemused annavad juurde rohkem kui arvata osatakse ja paraku seiklushimulisi, kes riski peale on valmis liikuma, on vähe. Praegu ma tunnen end küll seda kirjutades nagu mõni poliitik, kes rahvale ajupesu tahab teha, kuid tõesti sellised süsteemid nii häirivad mind ja häirib see, et taolist lollust normaalsuseks peetakse. Ma tõesti tahaks kunagi olla lahe ema ja vanaema, kes räägiks lastele ja lastelastele mida kõike ma näinud olen, kus ma ära olen käinud ja millised pättuseid sealjuures korda saatnud. Rääkida hetkeist kui olin õnnelik või kurb, hetkeist mil tundsin adrenaliini. Kõikekõike.

Ma ei kujuta ette mida ma võin mõelda paari kuu pärast, mõne aasta pärast, kuid tean, et ükspäev tahan ma sisse astuda Tartu Ülikooli ustest, ükspäev tahan ma sealt ülikoolist tubli lõpetajana lahkuda, ükspäev tahan ma olla superhea ajakirjanik ja miks ka mitte toimetada oma ajakirja aga kui ma seda kõike tegema hakkan, tahan, et mul oleksid olemas kogemused, teadmised ja tunded, mis teevad mind paremaks ning avardavad minu silmaringi. Ma tahan näha silmades, kuulda kõrvus, tunda ja katsuda kõike mis sellel suurel ümmargusel keral meile pakkuda on. Ma tahan areneda ja siis seda kõike teistega jagada.

Praegu lihtsalt palun, maailm ole minu jaoks avatud ja näita mulle end!

"It's always been inside of you and now it's time to let it through"

Nädal enne uusaastat ootasime Priiduga aastavahetust nii väga. Saaks vaid siit Keynesist natukeseks minema, saaks russude juurest minema, sest kes teadis mis siin venelaste jõulude ajal võis toimuma hakata. Ümber meie keerles vaid ilus unistus minna Londonisse.

Bussipileteid ostma minnes saime üldse mitte hea uudise - kõik bussid olid välja müüdud ja ainuke, millega oleks Londonisse saanud läks vägaväga hilja õhtul ja suht retsi hinnaga. Tundus mõttetu ja meel oli kurb. Oli meil ju megaplaanid juba paigas, et saame Eriku ja tema tüdrukuga kokku ja muidugi ka Taneliga. Nüüd jäi vaid üle saata laiali sõnumid, et tripp jääb ära.

Aastavahetuse hommikul parandas meie tuju, mis oli külmkapist leitud venelaste viinakoguse peale veel alla läinud, rumeenialase Gabrieli nägemine. Esiteks andis ta meile hea nipi, kuidas Londonisse siiski jõuda aga kõige armsam oli see kuidas ta ütles, et palju lahedam oleks kui me tema ja ta sõpradega õhtul välja läheks ning uusaastat koos nendega kusagil vastu võtaks. Lubasime selle peale mõelda. Liikusime linna ja Starbucksi kohvikus netis aega surnuks lüües leidsime täiesti JUHUSLIKULT mingi väga odava rongi otse Londoni kesklinna siitsamast meie geiääsist. Pakkisime asjad kähku kokku ning jooksime rongijaama poole, et piletitest mitte ilma jääda. Uskuma peab, sest nii kui sa midagi tõesti tahad, siis sa selle saad! Nii on, elu korraldab ise ära. Ja nii meilgi, me saime oma piletid ja kus siis alles hakkas süda elama ja ärevus tuli sisse. Liikusime kiirkõnniga tagasi koju, et kähku süüa ja riideid vahetada. Kodu uksest sisse astudes võttis meid muidugi vastu üle keskmise kõva vene muusika ja siis rotinägu ( aka närvihaige) ning golf ( venelaste uus sõber, kes nüüd nende juures elab, seega on neid juba 3). Kõik pinnad köögis olid nende toidustaffi täis, külmikus tilkus läbi korruste nende mingi punase salati leem. See oli nii rõve. Tahtsin vaid kiirelt salati ja pizza valmis saada ning oma tuppa jõuda. Gabriel käis ka veel all, soovis meile head reisi ning head uut aastat. Viisakas poiss nagu ta on, soovis ka venelaste head uut, aga sealt midagi head ei tulnud. Tüüp lihtsalt ei teadnud, et neil pole uus aasta vaid alles jõulupüha. Meie jalutasime lihtsalt tuima näoga minema, nagu alati. Ei tere, ei head aega.

Rongijaama kõndides jutustasin Priidule eelmisest aastavahetusest. Tahest tahtmata tuli sõprade igatsus jälle peale. Lubasin endale mõttes nendega olla. Panin isegi klassisõrmuse sõrme, et tunneks end neile lähemal. Tööl käies ei tohi siin ehteid kanda ja seepärast sõrmus mul nii harva sõrme satubki, aga seekord ma ei unustanud. Ja nagu hiljem kuulsin siis minu hing oligi Mariana sisse vist pugenud? : D

Lõpuks kui me rongijaama jõudsime ei saanud me sealsetest süsteemidest midagi aru. See oli nii suur ja nii palju ronge. Napilt jõudsime õigele rongile ka. Ma ei tea miks meil alati nende rongidega jama on : D küll siin, küll Soomes ja ei tea kus veel. Sõit oli kiire ja peagi olime London Eustonis. See koht kujutas endast kui hästi suurt rongijaama, mis on ühendatud bussijaama ja mertoojaamaga. Uskumatu kui suur üks metroovõrgustik olla võib! Segadust jälle kui palju aga silmapilk ja Londoni kesklinnas me olime. Liikusime London Eye poole ja mida lähemale me jõudsime seda paksemaks inimmass läks ja seda juba kell 7. Ilutulestiku vaateplatvormid olid aedadega piiratud ja kesklinna rajoonis oli politseisid tohutult palju, pm iga 10 meetri tagant mõlemal pool teed. Thames'i ääred olid inimestega nii ära piiratud, et ei saanud ei istuda, astuda, hingata. Trügisime end sealt hullumajast välja ning otsustasime, et natukene tagant poolt pole ka ju tuleshowd halb jälgida. Big Pen'i juures jagati õhtuse ürituse infovoldikuid. Kõigenaljakam oli see, et kui seal kraadi peal oli märgitud mitu wc kohta siis neid otsima minnes ei leidnud me ühtegi. Tundus, et me polnud ainukesed taolise murega, sest küllalt nägime tüüpe, kes keset platsi lasid, kirikuseinale või kuhu iganes. Meil ei jäänud üle kui pm rongijaama tagasi kõndida ja armas vana McDonalds üles otsida. Tagasi jõeäärde jõudes oli inimesi kaks korda rohkem. Hullumaja!

Seadsime end mõnusalt muruplatsile sisse ning jäime Tanelit ootama. Mitu korda ja tulutult proovisin ka oma hullukesi Eestist kätte saada, lõpuks õnnestus ja kui hea oli nende hääli ja naeru kuulda. Õhtu oli veelrohkem korras kui korras. Jõudis ka Tanel meie juurde aga Erikut me kahjuks kätte ei saanudki.

Kella kümne paiku hakkasid taevas värvilised laserid mängima ja BBC dj tuli otse laivis tänavatele muusikat tegema. Londoni kesklinn oli nagu diskoteek vabas õhus. Inimesed tantsisid, jõid, tsillisid niisama sõpradega. Lahe oli.

Mõned minutid enne südaööd läks hulluks. Kõik olid nii ootusärevad, suurtelt ekraanidelt näidati möödunud aasta tippsündmusi ning peale meenutusi pandi viimase minuti sekundid jooksma, Katy Perry - Fireworks ja siis järksu PÕMM. Big Pen pildus rakette nagu kahurist, London Eye ümber plahvatas korraga selline värvide virrvarr. See oli nii ilus ja seda oli nii suurelt ja laialt, et ei teadnud kuhu ära vaadata. Lõpupauk oli metsik. Seda tundsid enda kehas ka. Kõik värises.

Peale tulemöllu otsustasime oma skylaterna õhku lasta. Latern oleks meil kätte peaaegu ära põlenud ning kui ta lõpuks lendama hakkas maandus ta tagasi inimeste sisse ning kaks meest jooksid appi ja ikkagi saime oma laterna oma soovidega ilusti õhku lastud. Kõik inimesed kohe hõiskasid ja plaksutasid. Tanel ainult naeris kuidas selline väike lollus võib rahvusi ühendada : D aga see tõesti oli nii armas. Peale meid tuli laternaid veel. Läksime ühele rahvuselt kirjule pundile ka appi, sest tuul oli kõva ja ehk oleks jälle inimeste sisse tagasi maandunud. Nemad kirjutasid oma soovid peale ka. Kõigekõige naljakam oli see kui latern, mille peale oli kirjutatud "Peace and love" lendas otse Big Penni väravatesse ning põles ära : D Selge see, et aastal 2012 veel rahu ja armastust ei tule : D Kõik jälle naersid kõhud kõveras. Viimasele kirjutasime kõik oma nimed ja laterna omanikud lisasid sinna veel ka "Cars, drugs, sex, money..." ja ma ei mäleta mis seal veel oli, aga point on selles, et see latern lendas õhku paremini kui ükski teine : D Aga meie oma oli siiski äpardusega esimene : D Soovisime kõigile ilusat uut aastat ning läksime igaüks oma teed. Üks suvaline tüdruk ka jooksis minu juurde, kallistas ning soovis uut aastat. Inimesed on huvitavad : D

Ma ütlesin küll, et igaüks läks edasi oma teed, aga nende teedega oli oma jant. Kuna siin Inglismaal ei ole tänavad nii nagu Eestis, et iga maja kõrvalt saad kusagile keerata, siis siin on pikk tänav kõik üksteise küljes olevatest majadest ja võite ise arvata mis olukord seal valitses kui mitu milonit inimest tahtsid lõpuks oma tee peale saada. METSIK. Me kõndisime 200m täpselt tund aega kui mitte peale. Kõikidel trügijatel oleks tahtnud küll tohetk jalad otsast lõigata. Üks naine näitas muidugi oma korteri aknast tisse : D teised lehvitasid niisama mingite jõulukaunistustega, kolmas istus katusel ning jälgis seda tsirkust mõnuga sealt kõrgelt.

Terve õhtu jooksul jäi mulle silma lause :"Plase keep London clean" aga sellest korrahoidmisest polnud haisugi. Haisu muidu ikka oli jah, teisiti ei saakski kui tänavatel vedeleb suurtes hunnikutes Mäki toidukarpe, -pabereid ja joogitopse, katkiseid pudeleid ning muidu rämpsu. Palju politseisid polnud ainukestena tollel õhtul tööle palgatud, koristuskomando võis nendega vabalt võistelda.

Läksime edasi Picadilli circus'e juurde ja meeletumeeletu möll. Inimesi oli ikka igalpool nii palju. Kusagile kluppi me minema ei hakanud, tsillisime niisama igal pool ringi ja uudistasime kuni kõhud tühjaks läksid ja Mäk poisse toitis.

Mingi aeg sõitsime Eustonisse tagasi. Hea oli see, et kõik transport oli kuni hommiku poole viieni tasuta. Eustoni 3in1jaamas paljudpaljud inimesed juba magasid toolidel, seinte ääres, keset platsi. Paljud olid oma ringi moodustanud ning lobisesid niisama. Meie ka lõime oma kommuuni keset platsi püsti ning seletasime hommikuni igasugustest maailma asjadest kuni saime lõpuks rongile. Suurest väsimusest jäin Priidu sülle magama ning kodupeatuses ärgates pidi mu süda paanika kätte otsad andma. Ma olin oma prillid ära maganud ega leidnud neid enam kusagilt ja kohekohe oli rong oma uksi avamas ja jälle sulgemas. Priit ka tegi oma unised silmad lahti, vaatasime kiiruga kõik pingialused läbi aga ei midagi. Siis vastastoolit üks mees küsis kas otsin oma prille. Ta oli need maast üles korjanud kartes, et keegi võib neile peale astuda. Mõnus, et häid inimesi ka veel alles on.

Koduteel mõtlesime erinevaid teooriaid teemal "Kas meie kodu ikka alles on?". Koju jõudes oli vaatepilt imeline - maja alles, köök korda tehtud ja vaikne. Kõik hea, lõpp hea : )

Peagi paukusid allkorruse uksed ja akna taga lasid väiksed tüdrukud mobiilist Justin Bieberi beibibeibi't.

SUUREPÄRAST UUT : D