Mul on esimene õhtu, kus ma istun kodus. Istun ja veritsen. Käisin täna kaane panemas, et verd puhastada, nii kui nii on seda viimaselajal palju retsitud. Protseduur ise oli väga hea, midagi teistsugust. Käima pandi rahulik muusika, midagi idamaadest, natukene muditi keha lahti, kaanid haakisid end mu naha külge ja imemist kui sellist nende poolt tunda ei olnudki, natukene kõdi oli vaid. Üsna pea jäin ma magama ka ja ärkasin enamvähem siis kui ussikesed end hakkasid lahti laskma. Kestis see ca pooltest tundi. Praegu tunnen sellist energiat sees, et tahaks küll minna teistega Tartusse.
Vahepeal oli meil veel õks tsill õhtu. Ma mäletan vaid, et pead olid topäev kõigil tühjad ja megatorm hakkas ka võru peale saabuma, kuid ikkagi tegime kokkusaamise ja vot kui tore meil oli. Olime kahe autoga roosisaarel, vaatasime äikest ja siis Raki Ford universaal? sai meie uueks nö koduks. Võtsime tagaistme ära, lükkasime pagassi osa alla ja ruumi meil kui palju. Rahvas ja piibud ja djembe ja muusika ja loomulikult äike. Nalja ka. Öö viis meid veel Kubija laululavale lolli mängima ja edasi head ööd.

Hommikul sain ma oma elu koledaimad pildid tehtud fotoateljees, mis tõid mu reaalsustaju koju. Ma olen täiega trullakas läinud. Jõudsime Karliga veel Tartus käia häälega ja ilmselt elu shopigu teha. Vähemalt Karl tegi. Õhtu viis meid Innari poole ja pokkerpokkerpokker. Kes võitis? Mina :D hihii. Tänu veits Ohale ka muidugi.
Õhtu nali hakkas pihta siis kui kogemata sai tellitud neli pornokanalit ja suure rahakaotuse tõttu neid vaatama pidime, sest ega raha ei saa ometigi raisku lasta. Kaks J´i läksid muidugi väga urri täis. Innu eesti muusika armastus tõi meieni uue potensiaalse peavalu - http://www.youtube.com/watch?v=UiwCxtoicRs Palun, nautige. Ja Raki, me tunneme kõik sinust puudust siin!
Eilne oli küllaltki vaikne. Promenaadil sai arukat juttu ka vahelduseks ajatud ning mulle täitsa meeldis see : ) Hiljem paljupalju kitarri ja naeru. Pluss, eilne taevas oli lihtsalt amazing! Kes nägid, need teavad. Kes magasid, jäid ilma. Kui meie ööloomad ka ära kodudesse tekialla läksid, siis tegime meie Tauri ja Ohaga natukene nalja. Seda võite vaadata siit. Priit, äraole kuri (a)

Olen nüüd kätte saanud oma esimese kogemuse klubi Illusiooniga. Ütleme kohe, et leidsin uue lemmiku. Tahan veel. Tahan veel. Tahan veel. Muusika oli hea, ilusad inimesed ja kui vaadata Illuka kodulehekülje pealt nende pidude nimekirja ja muusikavalikut, siis isegi eesti muusika pidu tundub tuus. Teadjad teavad, et eesti muss pole just minu teetass. Iga kord kui ma mõtlen, et võiks veidikenegi rahulikult tsillida, siis üsna pea muutub see arvamus. Sain tantsida lihtsalt nii palju, et mu pluusist oleks võinud peo lõpus pangi täie higi välja väänata. Ja kui õnnelik ma olin, et ei otsustanud kingade kasuks, sest täitsa tõsiselt olen ma läbi ja lõhki ikka ketside inimene.
Äratas end üles veel üks mu vana armastus-mootorrattad, baigid, krossikad ja kõik taolised masinad. Kuidas ma tahaks, et mul oleks ka kodust garaaži alt võtta seda ja teist ja siis minna kihutama. Ma unistan suurelt, ehk ükspäev on mul see mida tahan.
Kevini sünnipäevale sain isegi ise sõita mingi maa, muidugi Priidu süles ja ilma pedaale puudutamata, aga lahe oli ikka : D Peo koht oli ka mõnus ja annan Kevvile 5 punkti lahedate siltide eest, mis olid igalepoole üles riputatud. Rikkusin enda jaoks paika pandud reeglit, mille üle ma just kõige uhkem pole. Ja tulevastele sünnipäevalistele, ärge ronige svipsis peaga batuudi otsa! : D

Ma tunnen end hetkel nii kergelt, nii headust ja rahulolu täis. On üsna uskumatu kuidas keskkond ja inimesed sinu ümber võivad luua sellise imelise koosseisu, nagu oli eile. Ma tahaks osata kõiki oma emotsioone edasi anda, kõike seda pilti, kõikekõikekõike. Ma tahaks, et kõik tunneksid kordki sellist tunnet nagu minul on sees juba oma 16 tundi vähemalt möllanud.
Eile tuli mõte eikusagilt minna minu maakodukesse grillima. Käisime poes, ostsime kõigeparemat liha ning pistsime ka Aleksandi kuuspaki korvi ning let´s go. Sõit oli meil lahe. Guns n Roses-Paradise city ja meie reivisime nii, et juuksed lendasid ja käed vehklesid peaaegu, et igasse ilmakaarde. Lühidalt öeldes mängisime täiega rokkstaare. Kohale jõudes parkisime endid tiigiäärde. Söögid, joogid, piip. Süütevedelikku meil grilli jaoks polnud ja seepärast valasime loomarasva süte peale. Põlema saada seda süsteemi oli paras kunst, kuid hiljem, oioi kuidas leegitses. Kaugemalt oli õrnalt kuulda müristamist ja metsa tagant tulid äiksepilved, mis liikusid täpselt meie kõrvalt mööda, laotades silme ette üle lageda põllu sellise valgusmängu selliste nooltega, sealjuures jättes meid täiesti ilma vihmast ja muudest halva ilma faktoritest. Istusime kivil, limpsisime õllet, kuulasime muusikat, mis segunes lõkke prõksumisega, tunnetasime liha küpsemise ja piibust tulevaid magusaid lõhnu ning jälgisime loodust- eemal äike ning peakohal täistäis tähine taevas. Hetk, kui ma maas lebasin ja tähti jälgisin, tundisin kuidas mu süda kõik luugikesed lahti lõi. See oli niiiiiiiiiii hea!
Juttu sai räägitud igasugustel teemadel, sai naerdud, kuuvalgel ujumas käidud, kes alasti, kes poolalasti. Keegi ei tundnud imelikkust. Hiljem, kui kõik koristatud oli, liikusime põllule silopallide otsa istuma, et äikest paremini jälgida. Vaade oli super! Terve taevas lõi valgeks ning pilvedest moodustusid valgusmustrid.
Mul on nii kahju, et õhtust mitteühtegi pilti ei tehtud. Oleks mul kergem siin ja praegu eelvaadet luua ja oleks hea hiljem pilti vaadata ja meenutada. Aga samas, öeldakse ju, et parimad palad salvestuvad inimese mällu.
Hommikul ootas meid, unekotte, kohupiima ja mustsõsrtamoosiga pannkoogid. Nämmnämm. Välisukse ees sai paljudele ehmatuseks ka laulev päkapikk.
Ma nautisin seda õhtut ja hommikut igal sekundil. Ma nautisin oma inimesi igal sekundil. Kõik oli nii täiuslik. Johanna, Ragne, Priit, Tauri, Kevin, Indrek, Mihkel - ausalt, ma joonistan Teile südame!

Pilt on tehtud ühe naabri poolt, kes polnud nii loll nagu meie, et jätaks supervaate jäädvustamata.

Läksin staadionile, et natukenegi rahu saada kodusest õhkkonnast ning pisut keemiat õppida, sest lood pole minu jaoks selles osas üldse head. Istun seal ja kuulan- vaikus, vaid kahe poisi pallipeksmine oli kuulda, kuid see on nkn muusika minu kõrvadele. Loen, panen silmad silmad kinni ja kordan:” bromiid, flouriid, jodiid, sulfit, sulfiit...” jne. Võib öelda, et sain need happeanioonid vms isegi selgeks. Korraga oli mu vaikus kadunud ja pallilöögi hääli polnud enam üldse kuulda. Kõlas vaid:”Käi p*tsi! See on minu korter, sina üüri ei maksa, oled vaid muidusööja, sööd laste arvelt...” Staadioni vastas olevas kortermajas algas jube kodusõda. Loomulikult ei tulnud mu õppimisest enam midagi välja. See oli vastik aga ometi ma kuulasin kõike. Mees, kes oli häälejärgi endast nii heal arvamusel ja käitus enda meelest kindlasti niii õigesti karjus naisele aga vastu:”Mis üür, mis üür ah, laste järgi vaatamine on neli tonni kuus. Sina nõuad mult üüri, maksa sa mulle lastevaatamiseraha. Mina tõin pamperseid kui sina Jaanuste, Reneedega (ja keda seal kõik ära ei nimetatud) ringi tõmbasid, aelesid. Tead ma panen sulle praegu jalaga näkku, vastik nõid”. Lapsed kõige selle juures olid ema külge haakunud, hoidsid ema jalgadest kinni ning kisasid:”Emme, emme!” Vahepeal panin ka tähele, et üks pisike tüdruk võttis maast kivi ning läks viskas sellega märatsevat meest. Seepeale tahtis mees juba lapsele kallale minna, kuid mõistust ehk niipaljugi oli, et hoidis oma käed vaos-topeltports naisele sõimu. Ma tahtsin ausalt neile ütlema minna, et lõpetaksid sellise teatri mängimise laste ees ära. Klaarigu asju omaette. Kuhu nad loodavad oma eluga nii jõuda? Sinnamaani, et kui nad ise kunagi vanad on ning abi ja armastust vajavad, sülitavad lapsed nende peale, sest nemad rikkusid oma enda laste elud ära. Ja, lapsed hakkavad vihkama sellised vanemaid. Kes teab millised nende lapsed suurena ongi (joodikud?kodutud?oma laste vihkajad?) kui peavad selliseid asju pealt nägema ja kuulama. Eriti veel kui oma laste hooldamise käest hakatakse emalt raha nõudma. No misasja need mehed pistavad end siis igale poole kui tagajärgedeks valmis pole. Sellistel inimestel pole mõtet üldse lapsi teha. Karjumine kestis, kaasatud olid ka juba naabrid ja mürgel läks aina hullemaks. Mees oli nii kõva, et lubas kõigile seal lõuga anda kuid naine vapper hõikus , et ei karda. Eks see mees niikaua tuusa panigi kuni asi politseini läks. Tüüpiline. Käitutakse endast nõrgematega halvasti niikaua kuni ei tunta enda jaoks ohtu. Mis see naine ikka ühele pirakale teha suudab, jõud üle ju nkn ei käi. Naised on võimsad, palju võimsamad kui mehed ning naiste võim on lõppudelõpuks jõhker. Aga kui mees tunneb, et kellegi jõud käib tema omast üle, tõmmatakse saba jalge vahele ja pannakse putku. Nii ka seekord. Politsei sõitnud maja ette, oli mehel väga kiire kusagile rattaga ära sõita. Mis edasi sai? Ei tea. Sääsed kippusid liigselt ründama ja pealtnähtud sõda polnud üldse vajalik mul näha. Kõndisin minema.

Reedel korraldati Tartu turuplatil padjasõda lootuses püstitada uus Guinessi rekord. Väga nirusti läinud keemia proovieksam, kus sai vastustega pm bingot mängitud, võttis oma osa tujust ning enda nö pehme väljaelamine tundus mõnus plaan. Niisiis kaks plikatirtsu, mina ja Eliis, kõndisid padjad käes Tartule vastu, ise hullult kindlad, et Võrukivi juurest võetakse peale ning sellega jalutuskäik piirdub. Kus sa sellega. Lõpuks olime siiski Linavabrikus ja iga vastutuleva autoga kujutasime ette kuidas suunatuli vilkuma hakkab, seejärel auto peatub ja juht ütleb, et sõidab otse Tartu. Kiirendas üks. Kiirendas järgmine jne. Kell kukkus aga vingumist polnud. Alati on ju saanud siis miks nüüd peaks midagi teisiti minema. Positiivne mõtleme tuli kasuks. Punane Opel, suunatuli, otse Tartu. Mida veel tahta? Ehk nelja ust : D Ja, auto oli kahe uksega litsilõks nagu öeldakse. Auto oli väga tolmune. Suurele tolmukogusele lisaks ei leidunud seal ka turvavööle teist poolt. Ees istusid kaks tüüpi, väga naljakad kujud. Juht oli paljaste jalgadega istme peal ja üldse tundusid kuidagi imelikud. Äkki tegi neid imelikuks kõigest hirm, et nad perverdid on ning tõsiasi, et meil pole kuskilt vajaduse korral välja hüpata :D Igast hääletamisest jääb midagi meelde. Nende tüüpidega oleks me matsu ka pannud ühe vanamehe pärast, kes otsustas Põlva ristis mitte kinni pidada ja nina alt täiel kiirusel läbi sõita. Eliisil jõudis elu silme eest läbi käia aga ma ei saanud nagu midagi arugi. Juht oli peale seda eriliselt kuri ka ning kui ta Ülenurmele ära keeras, käis peast mõte läbi, et nüüd on hõka ka aga ei. Lõpuks osutusid nad üpris toredateks ja viskasid meid täpselt turu juurde äragi.
Naeratuse tõi näole nähes inimesi, kes kõik olid sinna oma padjakestega kokku kogunenud. Esimest korda tundisime Ellaga LIIGAPALJU puudust omadest. Kujutasime ette kui lahe oleks kõik koos sõjas olla. Vähemalt mina kujutasin kõike nii elavalt ja tundega ette, et poleks imestanud kui oleksin kelleski teises Evelit, Priitu, Oha või Taurit näinud.
10,9,8,7,6,5,4,3,2,1 LÄKS! Inimesed jooksid, peksid üksteist, naersid, suled lendasid kõikjal, silmad, suu ja nina oli neid kõik täis. Kanal kahe reporter tuli ka oma padjaga minu juurde ja ütles:" Säh sulle ka üks" ja virutas, kuid eks ta sai oma kaks hoopi vastu ka :D Videot saab ka siit vaadata: http://www.elu24.ee/?id=269422
Igatahes väga lahe oli!



Võrru jõudes ootasid Priit ja Kert meid kirikuplatsil. Külastasime Jürkat garaažide juures ning lõpuks läksime Ruudi poole. Õhtu jooksul kogunes sinna mõnusalt rahavast. Oli päev, mil jõudsid ka vahetusõpilased Võrru. Õhtu feil oli kindlasti Jürkal, kes ootas endale koju kahte Ungari tüdrukut, kuid mis välja tuli-üks oli poiss :D Mängisime nendega kosmost ja lendamist. Ei oskagi öelda, kas väljamaalased olid liiga väsinud või olime meie oskamatud seletajad :D Põhiline oli see, et nalja sai. Lõpuks olid ka Terts ja Evv oma teiskeelsete kuttidega seal. Õhtu jõudis aind endalegi üllatuseks kiiresti lõpule ning tuli minna koju magama, mis siis, et reede oli aga hommikul pidi virk ja kraps olema Uma Peo jaoks.

Oled msnis "eemal", ikka kirjutatakse ja loodetakse, et sa salaja istud ja ootad teiselpool ekraani igatsusega, et ehk keegi kirjutab.
Helistad. Keegi vastu ei võta. Ju peab siis nii olema. Põhjuseid võib olla mitmeid - kas ei kuulda, ei taha kuulda või mõni muu segav faktor. Okei.
Tegin igatahes avastuse, et paaniliselt järjestikku tulevad kõned mu telefonile, tagaajamine,tühjad sõnad ja kõik muu selline, mõjub mulle nii nagu teadjate jutu järgi peaks mõjuma meestele lause "ma armastan sind" seksi ajal. Kes teavad, need teavad.

Ammuammu planeeritud Tallinna reis oligi käes. Bussi juurde jõudsin päris vara, võiks iga hommik kooligi nii jõuda. Üllatusüllatus, isegi Priit jõudis ennem väljasõitu kohale, sest tavaliselt läheb tal alati metsikult aega ennem kui kusagile liikuma saab : D Sõit oli täis nalja ja naeru.
Kohe kui olime Tallinna jõudnud läksime Bastioni käikudesse. Seal oli päris lähe. Kui ma oleksin elanud ~ 60 aastat tagasi ja Tallinnas, siis oleksin kindlasti olnud punkar ja oma kambaga möllanud igal pool ja sinna käikudesse punkri teinud. Viimastel päevadel ei saa kuidagi ümber ka vaimudest. Käikudes olevat legendi järgi kaks kummitust - Valge Daam ja Must Munk. Ma usun küll, et nad olemas on aga peale 2005. aastat pole neid keegi näinud. Ma oleks nõus puht huvi pärast minema sinna ööseks. Loomulikult võtaks ma kellegi endaga ühes, sest üksi olles ja kedagi nähes tarduks ma hirmust ilmselt paariks aastaks.
Kiirtoit täitis kõhud ja siis Tammsaare parki ilusaid inimesi vaatama. Kaua seal olla ei saanudki, kuna klassiõele lõi suur valu selga ja liikusime Viru keskuse Reval Cafe'sse istuma. Asi läks ikka päris hulluks kätte ära, et tuli kutsuda ka kiirabi. Kui venelased mulle üldiselt meeldivad, siis vene vanamutid paneks küll tuleriidale,küll mitte kõik, kuid osad. Kus võivad alles seletada ja möliseda siis kui abi ja tarka juttu vaja oleks. Pean silmas vene tädikest, kes suhtles minuga helistades üksükskahte. Peagi oli kõik korras ja tegelastel eluvaim sees. Kõige naljakam selle juures oli see, et ma ei saanud pool ööd normaalselt und ja hommikul oli ka veel imelik tunne sees nagu midagi juhtub. Juhtuski. Järjekordne näide, et mu sisetunne ei vea mind ikka üldsemitte alt.
Nägin ka Harlest irl, kellega ma huvitaval kombel kunagi tuttavaks sain. Tore poiss. Kahju, et ta pidi vaid meie, minu ja klassiõdede, uudishimujanuretkel osalema : D Ausalt, me pole koguaeg sellised!
Kui ma buduaarist lugesin artikklit "Džentelmenid hakkavad välja surema", siis julgen väita, et neid ikka veel leidub. Mina, Evv, Helen ja Vanze istusime Tristan ja Isolde kohviku pinkidel kui tuli vana, kole ja purjus mees meid tüütama. Küll ta ajas käsi külge ja tundus muud moodi ohtlik. Tuli prints, mitte valgel hobusel, vaid valgel rattal ja lihtsalt ajas selle mehe ära. Nii kiirelt kui oli ta ilmunud, nii kiirelt oli ta ka kadunud. Me olime igatahes tänulikud ja ahhetasime. Nii armas oli see.
Lõpuks siis High School Musical. Tavaliselt haigutan ma hapniku puuduse tõttu, kuid see muusikal oli minu jaoks tõsiselt igav. Võibolla ka seepärast, et ma pole vaimustuses ei Ott Lepplandist, Getter Jaanist ega teistest seal osalenud tuntud nägudest. On üsna riskante näidelda ka sellist filmi järgi, mis on võitnud enamus teismeliste südamed ilusate lauluhäälte ja näitlejatega. Saaks nuriseda küll, kuid üldiselt oli siiski filmi hästi jäljendatud.
Tagasisõit oli täis vihma, äikest ja und. To hetk oleksin tahtnud olla Soopeal, oma väikses toas, uneleda voodi peal ja kuulata kuidas vihm katusel klõbiseb.
Hommik oli päris omamoodi emotsioonidega,sest meenutused unenäost polnud lihtsalt normaalsed. Võrreldes minu hommikuga, oli kellelgi veel väga vahva ärgata : D

Trickster Karu ütleb:
*haige värk oli küll hommikul:D
*Üks ajas üles mu , ütles nagu:D ann käskis su üles ajada:D teen silmad lahti:D normaalne partii vahib otsa no
*Ma ei osand midagi teha:D panin pea teki alla ja ütlesin oi
*ja siis to chikk ütles et sa võid mu tisse vaadata küll:D:D:D
*aga ma olin džentelmen ja ei vaadanud

Poisid ja nende tissiarmastus : D