This won't make you run faster, jump higher or think quicker. It's just blog. SIMPLE and GOOD.

1. septmber

Uskumatu kui palju võib mahtuda ühte muidu üsna tavalisse päeva. Minu jaoks see tavaline pole. Esiteks pole ma üldse maganud ning sellest kammib ära ja teiseks on esimene september ja esimest korda tunnen ma sellel päeval teistmoodi kurbust ja rõõrmu kui varasemalt. Alati on ju nii, et kool on paha ja õppida ei viitsi ning õpetajad on kõige hullemad elajad maailma peal, kes arvavad, et nende õpilastel pole muud teha kui nende antud kodutöid täita. Naljakas, et ma seda ütlen, aga ma tunnen koolist nii väga puudust. Isegi tänasel Põhikooli aktusel oleksin tahtnud hea meelega pillida. Nii armas tunne tuli lihtsalt sisse. Ma tunnen puudust oma sõpradest kes kõik Tallinna ja Tartu ülikooli läksid ja mind siia Võrru jätsid. Miski minust tahab olla nendega, käia läbi ülikoolirada ja nautida seda ühikaelu, kuid samas valitseb minus hea tunne. Mul on ka ju omad suured plaanid ning küll ma kunagi jõuan kooli ka veel minna. Ja misasja, mu miisud ju ka kusagile ei kao.

Kuna tööle ei pidanud ma nüüd kaks päeva minema, otsustasin, et maale peab saama. Priit kaasa ja minek. Priiduga on üldse nii, et mind enam ainsuses vist ei saagi. Kui olen mina siis peab üsna tõenäoliselt arvestama, et on ka tema. Bussis tuli järsku pähe mõte, et ou ma pole see aasta kukeseene lõhnagi tundnud ja mis siis söömisest veel rääkida. Plaan oli paika pandud, et nii kui kohale jõuame, topime maltsakad riided selga ja metsa. Palju me seal metsas ei seigelnudki, sest lambad pakkusid rohkem huvi kui tühi metsaalune. Määgimist järgitehes nende tegelastega jutu peale ei saanud kuid vilistamise peale reageerisid paremini kui koerad! Mõni hetk hiljem hakkas sadama ja ikka päris korralikult. Samal ajal olime mõelnud just teise metsa minna ning ronisime metsaäärsest võsast välja. Põllult me kaugemale esialgu ei jõudnudki. See nõme suur põld, see tavaline põld oli muutnud täielikuks paradiisiaasaks. Ma jooksin ja olin vaatepildist nii vaimustuses, et ei teadnud kuhu vaadata ja kust õhku juurde ahmida, sest NIIIIIIIIIII ILUS OLI! Seljatagant paistis suur loojuv hõbekollane päike, mis koostöös vihmaga lubas paista lõpmatusse jooksvatel elektriliinidel sellistena, nagu võime näha hommikuudus ämblikuvõrke. Pikad ja säravad valged niidid. Appiappi. Otse ees oli KAKS vikerkaart, üks eredam kui teine. Nende kaared olid joonistatud täpselt üle maakodu. Mis mind selle juures kõige enam vaimustama pani oli see, et vikerkaare otsad olid näha. Ma nägin neid päriselt maa peal, andmas läbipaistvat värvimängu puudele ja kõigele, mis selle taha jäi. Jooksin ringi nagu lollakas, kes esimest korda mingit looduseimet näeks ja ainult kisasin Priidule, et ta pildistaks. Helistasin tädilegi, et ta kaameraga välja jookseks. Nähes silopalli panin selle poole jooksu ning mõnusalt potsatasin sinna peale ümbrust jälgima. Nii suva, et mul ühtegi kuiva kohta polnud va kummikusisu, nii suva, et mu silopalli peal linnukaka oli, nii suva, et mingi ussike ka mu pükste peal tudukohta otsis. Tõmbasin Priidu kaissu ja nautisin südamest. Ausalt, mu sõnavara on liiga väike, et seda kirjeldada. Ma armusin loodusesse ära. Armusin veel rohkem kui siiani olnud olen.

Räägitakse ju, et vikeraare lõpus on rahapada. Kui ma varem seda ei uskunud, ning arvasin, et see on tore muinasjutt siis täna sain ma sellele kinnitust. Pole see midagi mingi jutt. Kui ilmamäng läbi oli liikusime Priiduga teise metsa ja sisenesime just sealt, kus mõni aeg tagasi oli olnud vikerkaare üks ots. Kõnnime ja mässame seal okste, puude ja võrkudega kuni Priit avastab kellegi lõunakondid ja räägib, et kui lahe oleks sealt võtta hambad ja neist kaelaehe teha. Kõnnime natukene veel ja NOMIDA me silmad nägema pidid. Suur loom, üleni katkikisutud, laiali, raipehais käis ülepea. Läksime lähedale ja seal oli lehm. Issand kui rõve see oli aga samas lahe ka. Nii ju teha ei tohi ja põhimõtteliselt kui nüüd kusagile kitse minna siis saaks me raudselt siukest raha. Niiet kui rahapada pole otseselt vikerkaare otsas siis mingil moel kindlasti. Igatahes kadusime sealt päris kiiresti, sest ma kartsin, et äkki mõni metslane valab oma õhtusööki ja siis lõpuks oleme ise kellegi õhtusöögid. Pilt on päris kaunis eks : D

Metsast välja jooksnud ja Priiduga muljetades mõtlesin omaette, et kui palju huvitavat võib peituda tegelikult kõiges selle tavalisuses. Vana kruusatee, hämarad metsad, viimastele päevadele tüüpiline pilves taevas ja vaikus AGA mida kõike me nägime ja kogesime. Kus? Mõni hetk tagasi siinsamas pilves taeva all nende hämarate metsade vahel, vaikses maakohas mis tavainimesele midagi ei paku. Aga vot. Võta näpust. Mu päev on olnud niii vinge.

mitmed tunnid hiljem

Ma tahaks väga magama minna, ausalt öeldes on uni juba päris suur aga ma pean kirjutama, sest ma kardan, et oma aju mikrounede tõttu ei mäleta ma seda mis juhtus nii nagu ma ei mäleta seda, et vanaema kallistasin ning et oleksin nüüd hetk tagasi ukse lukku keeranud. Oma parakates kuulsin nagu oleks välisust keegi liigutanud.

Taevas, nii tähti täis, jälle, siin maal on see nii tavaline. Kõik on alati super. Ma ei saa aru mis kuradi koht see on. Kõige haigem on see, et lamp muutub laes järjest heledamaks ja veekeetja lülitab end koguaeg välja. On füüsika. Igatahes ja, väga tähine taevas, linnutee on nii selgelt näha, ma nägin isegi väikest vankrit korralikult. Ma ei mäletagi millal ma ta viimati üles leidsin, vb siis kui ma miniKrissu olin. Viskasin hoovile pikali. Mu sees oli selline rahu. Ma tahaks nii teada mis seal üleval päriselt toimub, tahaks tervest maailmast kõike teada, vähemalt niipaljugi kui need kosmosevennad. Aga jaa, olin pikali maas, nägin paari langevat tähte ja järsku käis taevas plahvatus. Plahvatus oli täpselt nagu filmides ainult et väga palju kordi väiksem kuid minu jaoks ja taevamõistes tähtedega võrreldes siiski piisavalt suur et üle keha tibutagi tekitada ja silmad märjaks lüüa. Ma tegelt ka kartsin. Peale plahvatust tuli väike täpp mis natukest maad liikus ja siis pimedusse ära kadus. Misasiseeoli???? Ufo? Emotsioon mu sees kestis kaua ning ega ma seal maas enam väga lebada ei tahtnudki vaid pugesin Priidu juurde tekisisse, kes natuke kaugemal ööd jälgis. Kohe turvalisem tunne oli. Järsku tõmbab kaugemal taeva valgeks. Esimese korraga mõtlesime, et nonii, nüüd ongi tulnukad maandunud, kuid see oli õnneks äike. Koguaeg olen ma tahtnud tulnukaid näha, kuid täna kui mul reaalne hirm nahast läbi ära käis, siis ma enam nii kindel pole. Ilmaasjata ju ei öelda, et soovidega tuleb ettevaatlik olla. Nii haige ööpäevöö on olnud. Tekib tunne nagu tahaks testida oma unetuse ja lolluse piiri aga ei mängi välja. Täiuslikkusest on puudu vaid üks kummelitee meega ja soe kaisune voodi. Tehtud.

Järgmine päev kinkis meile megaäikese : ) Mulle meeldib elada!