This won't make you run faster, jump higher or think quicker. It's just blog. SIMPLE and GOOD.

Ma tahaks avaldada armastust. Väga suurelt. Oma sõpradele. Nii, et nad ei unustaks. Tegelikult tahaks osata neile iga päev märku anda kui üliolulised nad on. Ei saa aru miks tundub see vahel nii raske.
Mäletan kui ütlesin esimeste tõsiste lumeilmade ajal: "Talv pole õnnestunud kui mäele kasvõi üks kord ei saa." Mäel on aga käidud nüüd juba mitu korda. Seega võin ilmselt oma talve juba õnnestunuks lugeda.
Eile sai ka suur seltskond kokku ajatud ning Kiidile sõidetud, et lauaga kihutama minna. Ilm oli alguses jamps aga mu sisetunne ütles, et päike veel tuleb välja. Ja kuna on mu sisemus valehäiret andnud? Mitte kunagi. Pilved hajusid iga minutiga järjest rohkem laiali ning päikeseloojangu roosakas valgus paistis puudelatvadele ning mäetipule kus istusime ja nautisime vaatepilti. Niii ilus oli! Mõtted haarasid tol hetkel Cookie ning jumpisid Austriasse mäele päikseloojangut vaatama ja mägionni piparmündikakaod jooma.
Kui mõnus õhtune hämarus käes oli ja me jällegi oma crew'ga nõlvale jalgu puhkama juhtusime, oli nii selline tunne, et meist oleks saanud täiega tuusa pildi. Tsurgen tegi veel megapoosi, mida on veits keeruline kommenteerida. Kes siis veel istus omamoodi, kes kukkus lahedalt ja kes lihtsalt siruli oli. Mingil hetkel Priit ütleb: "Me oleme sitaks lahedad!" Ja kusjuures me olimegi seal täiega lahedad. Mu sõbrad on üldse kõigelahedamad maailmas. Ja ma loodan, et Tsurgen oma filosoofiat jälle seletama ei tule, et ma ei tea millised sõbrad on kõige lahedamad maailmas, sest ma ei tea veel võimalikke tulevaid sõpru. Mul ükskõik. Loeb see mis praegu on. Loeb, et mu praegused teevad tunde nii suureks nii suureks ja nii heaks. Oi kuidas ma armastan. Armastan nii! Aitäh, et olemas olete : )